Õiguspositivism

Õiguspositivism (inglise keeles legal positivism[1]) on õigusfilosoofiline mõttesuund, mis muutus õigusteaduses valitsevaks 19. sajandil.[2] Õiguspositivismi kohaselt määrab seadusandja õiguse ja seega on õigus seotud riigi poliitilise mõjuvõimuga.[3]

Õiguspositivismi iseloomustusRedigeeri

Õiguspositivism vastandub loomuõigusfilosoofiale. Loomuõigusfilosoofia kohaselt on kehtiva õiguse kohal õige ehk loomuliku õiguse kriteeriumid. Neid võib käsitleda kui eetilisi põhimõtteid, millele lisaks peab kehtiv õigus vastama. Kui kehtiv õigus ja loomuõigus on omavahel vastuolus, siis tuleb lähtuda loomuõigusest. Seevastu õiguspositivismi peamine idee on, et õiguse sisu üle otsustamine on ainult inimese ülesanne ning õigust ei tohi segada eetika või muude eesmärkidega. Seega ei pea õigus vastama lisaprintsiipidele, vaid ta peab olema juba ise vastuoludeta.[4]

Ühe või teise ühiskonna õigussüsteemi olemasolu sõltub selle valitsemisstruktuurist, mitte sellest, kas õigussüsteem vastab teatud õiguse ideaalile. See tähendab ka, et seadused, mis kindlas õigussüsteemis kehtivad, sõltuvad sotsiaalsetest väärtustest, mida riigiametnikud peavad oluliseks. Seetõttu ei anna õiguspositivismi kohaselt asjaolu, et mõni seadus tundub näiteks ebaõiglane, alust kahelda seaduse kehtivuses.[1]

Õiguspositivistliku õpetuse põhisuunadRedigeeri

Õiguspositivismist kujunes välja kolm peamist positivistliku õigusõpetuse suunda: seaduspositivism, õiguslikteaduslik formalism ja empiiriline positivism.

SeaduspositivismRedigeeri

Seaduspositivism käsitleb kehtivat seadust kui ainsat õiguse allikat. Kogu õigus sisaldub seaduses ning juristi ülesanne on seadusi vaid tõlgendada. Seaduspositivistid pidasid tähtsaks ka seda, et kohtunik mõistaks õigust ainult seaduse alusel. Nimelt oli loomuõigus põhjustanud ebakindluse õigusemõistmises. Näiteks kui seaduses puudus toimepandud teole sobiv süüteokoosseis, siis võis kohtunik lihtsalt enda mõistlikust äranägemisest määrata karistuse.[5]

Seaduspositivismi käsitlesid eri koolkonnad ja õigusteadlased erinevalt. See väljendus näiteks kehtiva õiguse ja loomuõiguse vahelise seose tunnustamises. Äärmuslikud seaduspositivistid leidsid, et loomuõigusel puudub igasugune side kehtiva õigusega, kuid mõõdukad seaduspositivistid olid seisukohal, et nad on seotud, kuid väga piiratud määral.[5]

Õigusteaduslik formalismRedigeeri

Õigusteadusliku formalismi peamine mõttesuund oli mõistejurisprudents, mille kohaselt ei ole kehtiv seadus kohe õigus. Õiguse kvaliteedi pidi seadusele andma range loogikaga ülesehitatud ja korrapärane mõistete süsteem. Tähtsal kohal olid samuti üldprintsiibid, mis tuletati juba kehtivatest õigusnormidest. Alles üldisest põhimõttest oli omakorda võimalik tuletada uusi õigusnorme või mõisteid. Selline lähenemine eeldab aga kindlat usku positiivse õiguse kehtivusse. Samuti iseloomustas õigusteaduslikku formalismi asjaolu, et õigusfilosoofia ülesannet piirati ja tegeleda tuli üksnes õiguse põhimõistete või struktuuride väljatöötamisega. Õigusfilosoofia eesmärk ei olnud enam õiguse sisu üle otsustada, vaid see oli ainult seadusandja ülesanne.[6]

Empiiriline positivismRedigeeri

Empiiriline positivism kujunes välja vastukaaluks seaduspositivismile ja õigusteaduslikule formalismile. Empiirilise positivismi kohaselt reguleerib seadus inimeste käitumist ja seega ei saa seaduse mõte olla seaduses endas. See tähendas, et seaduse mõtet tuli otsida elust enesest ning õigust käsitleti kui sotsioloogilist või psühholoogilist nähtust. Nii on empiirilisele positivismile iseloomulik, et õiguse üldised reeglid on võimalik tuletada just elulistest asjaoludest ja õiguse sisu määrab ühiskondlikult kindlaksmääratud eesmärk. See erines õigusteaduslikust formalismist, mille kohaselt sai üldiseid põhimõtteid tuletada vaid juba kehtivatest õigusnormidest ning õiguse sisu üle võis otsustada ainult seadusandja.[7]

ViitedRedigeeri


  1. 1,0 1,1 Green, L., Adams, T. Legal Positivism. – The Stanford Encyclopedia of Philosophy 17.12.2019.<https://plato.stanford.edu/archives/win2019/entries/legal-positivism/>, (14.10.2021).
  2. Luts, M. Õigusfilosoofia I. Sissejuhatus õigusfilosoofiasse. Tallinn: Juura 1997, lk 32, 113.
  3. Kaugia, S. Küsimus õigest õigusest. ­– Juridica 2009/2, lk 69–70.
  4. Luts, lk 32–33.
  5. 5,0 5,1 Luts, lk 125–133.
  6. Luts, lk 133–139.
  7. Luts, lk 139­–144.