De veritate

(Ümber suunatud leheküljelt Quaestiones disputatae de veritate)

"Quaestiones disputatae de veritate" (lühidalt "De veritate" 'Tõest') on Aquino Thomase teos.

Tõlge muuda

Küsimus 11. Õpetajast muuda

Artikkel 1. muuda

Ja esiteks küsitakse, kas inimene saab õpetada ja kas teda saab nimetada õpetajaks või ainult Jumal ja Jumalat.

Ja tundub, et ainult Jumal õpetab ja ainult Jumalat tuleb nimetada õpetajaks.

1. Mt 23.8: Ainult üks on teie Õpetaja, ja eelneb: Teie ärge laske endid hüüda rabiks; selle kohta on gloss: "ärge omistage inimestele Jumala au, ehk ärge usurpeerige endale seda, mis kuulub Jumalale." Järelikult tundub, et ainult Jumal on õpetaja ja õpetab.

2. Peale selle, kui inimene õpetab, siis ainult mingite märkide abil; sest kui tundub, et ta õpetab ka midagi asjade enestega, nagu näiteks siis, kui selle peale, et keegi küsib, mis on kõndimine, keegi kõnnib, ei piisa sellest siiski, et tegu oleks õpetamisega, kui ei lisata mingit märki, nagu Augustinus tõestab teoses "De magistro": kuna ühes ja sellessamas asjas on koos mitu asja, siis ei teata, mille kohta selles asjas näitamine käib, kas substantsi kohta või mõne selle aktsidentsi kohta. Aga märkide kaudu ei ole võimalik jõuda asjade tunnetuseni, sest asjade tunnetus on etem kui märkide tunnetus: märkide tunnetus järjestub asjade tunnetuse kui eesmärgi poole, aga tagajärg ei ole oma põhjusest etem. Järelikult ei saa keegi teisele edasi anda mingite asjade tunnetust, ja nõnda ei saa teda õpetada.

3. Peale selle, kui inimene esitab kellelegi mingite asjade märke, siis see, kellele need esitatakse, kas tunneb neid asju, mille märgid need on, või ei tunne. Kui ta neid asju tunneb, siis talle nende kohta ei õpetata. Aga kui ei tunne, siis kuna ta asju ei tea, ei saa ta tunnetada ka märkide tähendusi: kuna ta ei tea seda asja, mis on kivi, pole tal võimalik teada, mida see nimi "kivi" tähistab. Aga keegi, kes ei tea märkide tähendust, ei saa märkide kaudu midagi juurde õppida. Nii et kui inimene õpetamiseks peale märkide esitamise midagi muud ei tee, siis tundub, et inimest inimene õpetada ei saa.

4. Peale selle, õpetamine ei ole mitte midagi muud kui teises mingil viisil teadmise põhjustamine. Aga teadmise subjekt on aru; end tundub, et inimene saab õpetada ainult tajutavate märkidega, need aga ei jõua arusaavasse ossa, vaid jäävad tajumisvõimesse. Järelikult inimest inimene õpetada ei saa.

5. Peale selle, kui teadmist ühel põhjustab teine, siis kas juurdeõppijal juba oli teadmine või siis ei olnud. Kui ei olnud ja seda põhjustab inimesel teine, siis järelikult üks inimene loob teises teadmise, mis on võimatu. Kui see aga tal enne oli, siis see oli kas täielikus tegelikkuses, ja nõnda ei saa seda põhjustada, sest see, mis on, ei hakka olema, või siis see oli tal seemnelogoste poolest, aga seemnelogoseid ei saa ühegi loodud väega tegelikkusse tuua, vaid need külvab loodusesse ainult Jumal, nagu Augustinus ütleb 1. Moosese raamatu kommentaaris. Järelikult jääb üle, et üks inimene ei saa mitte kuidagi teist õpetada.

6. Peale selle, teadmine on mingi aktsidents. Aga aktsidents ei muuda subjekti. Kuna järelikult õpetamine ei tundu olevat midagi muud kui teadmise väljavalamine õpetajast õpilasse, siis järelikult üks inimene teist õpetada ei saa.

7. Peale selle, kirjakoha (Rm 10:17) "usk tuleb kuulutusest" kohta ütleb gloss: "Kuigi Jumal õpetab seestpoolt, kuulutab jutlustaja ikkagi väljastpoolt." Aga teadmist põhjustatakse seestpoolt vaimus seestpoolt, mitte aga väljaspool meeltest. Järelikult õpetab inimest ainult Jumal, mitte teine inimene.

8. Peale selle, Augustinus ütleb raamatus "De magistro": ainult Jumalal on õppetool taevas, kes ta õpetab tõde maa peal; teine inimene suhtub õppetooliusse nii nagu põllumees puusse. Aga põllumees ei ole puu tegija, vaid harija. Järelikult ei saa ka inimest nimetada teadmise õpetajaks, vaid teadmise poole kallutajaks.

9. Peale selle, kui keegi on tõeline õpetaja, siis ta peab õpetama tõde. Aga kui keegi õpetab tõde, siis ta valgustab vaimu, sest tõde on vaimu valgus. Järelikult inimene valgustab vaimu, kui ta õpetab. Aga see on väär, sest iga inimest, kes tuleb siia maailma, valgustab Jumal (Jh 1:9[: Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.] Järelikult inimene ei saa teist inimest tõeliselt õpetada.

10. Peale selle, kui inimene õpetab teist inimest, siis ta peab tegema teadmisest võimalikkuses teadmise tegelikkuses. Järelikult tuleb tema teadmine võimalikkusest tegelikkusse tuua. Ent see, mida tuuakse võimalikkusest tegelikkusse, on see, mis muutub. Järelikult teadmine või tarkus muutub; see on vastu Augustinusele, kes 83 mitmesuguse küsimuse raamatus ütleb, et inimesele tulev tarkus ise ei muutu, vaid muudab inimest.

11. Peale selle, tundub, et teadmine ei ole midagi muud kui asjade kirjeldus hinges, sest teadmine öeldakse olevat teadja sarnasus asjaga, mida teatakse. Aga üks inimene ei saa asjade sarnasusi teise inimese hinges kirjeldada, sest nõnda ta toimiks temas seestpoolt, mida saab teha ainult Jumal. Järelikult üks inimene ei saa teist õpetada.

12. Peale selle, Boethius ütleb raamatus "Filosoofia lohutusest", et ainult õpetamine ärgitab inimese vaimu teadma. Aga see, kes ärgitab aru teadma, ei pane teda teadma, nii nagu see, kes ärgitab kedagi ihuliselt nägema, ei pane teda nägema. Järelikult üks inimene ei pane teist teadma, ja nõnda ei saa õigesti öelda, et ta teda õpetab.

13. Peale selle, teadmise jaoks on nõutav tunnetuse kindlus, muidu ei ole see teadmine, vaid arvamus või kergeusklikkus, nagu ütleb Augustinus raamatus "De magistro". Aga üks inimene ei saa tekitada teises kindlust tajutavate märkidega, mida ta esitav, vaid kindlus tekib alati millegi otsesema läbi. Järelikult üks inimene teist õpetada ei saa.

14. Peale selle, teadmiseks ei ole nõutav midagi peale intelligiibli valguse ja speetsiese. Aga kumbagi ei saa inimeses teine inimene põhjustada, sest inimene peaks midagi looma, sest tundub, et niisuguseid lihtsaid vorme saab tekitada ainult loomisega. Järelikult inimene ei saa põhjustada teises inimeses teadmist, ja nõnda ei saa ka õpetada.

15. Peale selle, miski peale Jumala ei saa vormida inimese vaimu, nagu ütleb Augustinus. Aga teadmine on vaimu mingi vorm. Järelikult põhjustab ainult Jumal hinges teadmist.

16. Peale selle, nagu süü on vaimus, nii ka teadmatus. Aga ainult Jumal puhastab vaimu süüst: Js 43:25: Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast... Järelikult ainult Jumal puhastab vaimu süüst, ja nõnda ainult Jumal õpetab.

17. Peale selle, kuna teadmine on kindluslik tunnetus, siis keegi saab teadmise sellelt, kelle jutt annab talle kindluse. Aga keegi ei saa kindlust sellest, et ta kuuleb inimest rääkimas; muidu peaks kõik, mida inimesele keegi ütleb, olema tema jaoks kindel. Kindlus saadakse aga ainult sellest, et kuuldakse tõde seestpoolt rääkivat, ja tõega peetakse nõu ka nendes asjades, mida kuuldakse inimeselt, et saada kindlus. Järelikult ei õpeta inimene, vaid tõde, mis räägib seestpoolt, mis on Jumal.

18. Peale selle, keegi ei õpi teise inimese jutust juurde seda, mida ta oleks enne seda juttu küsimise peale juttu küsimise peale nende asjade kohta, mida õpetaja esitab, sest ta õpiks õpetaja jutust ainult juhul, kui ta tunnetaks, et asi on nii, nagu õpetaja esitab. Järelikult üks inimene ei õpi teise jutust.

Aga vastu.

1. On see, mida öeldakse 2. kirjas Timoteosele (1:11): mille kuulutajaks ... ning õpetajaks mind on seatud. Järelikult inimene saab olla õpetaja ja teda saab nimetada õpetajaks.

2. Peale selle, 2Tm 3:14: Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud. Gloss: "minult kui tõeliselt õpetajalt; ja nõnda sama eespool.

3. Peale selle, Mt 23:8, 9 öeldakse korraga: üks on teie Õpetaja ning üks on teie Isa. Aga see, et Jumal on kõikide isa, ei välista, et inimest saab tõeselt isaks nimetada. Järelikult ei välista see, et inimest saab tõeselt õpetajaks nimetada.

4. Peale selle, kirjakoha Rm 10:15 (Kui kaunid on jne) kohta ütleb gloss: "need on jalad, mis Kirikut valgustavad". Jutt on aga apostlitest. Järelikult, kuna valgustamine on õpetaja tegevus, siis tundub, et inimesed saavad õpetada.

5. Peale selle, nagu öeldakse [Aristotelese] teoses "Meteorologica"', on iga asi täiuslik siis, kui ta suudab tekitada endasarnast. Aga teadmine on täiuslik tunnetus. Järelikult inimene, kellel on teadmine, saab teist inimest õpetada.

6. Peale selle, Augustinus ütleb raamatus manilaste vastu, et nii nagu maa, mida enne pattu niisutas allikas, vajab pärast pattu pilvedest sadavat vihma, nii ka inimese vaimu, mida tähistab maa, niisutas enne pattu tõe allikas, pärast pattu vajab see aga teiste inimeste õpetust nagu pilvedest sadavat vihma. Järelikult vähemalt pärast pattu õpetab inimest inimene.

Vastus

Peab ütlema, et seesama arvamuste lahknevus leidub kolmes asjas: vormide olemisse toomises, vooruste omandamises ja teadmiste omandamises.

Sest ühed on öelnud, et kõik tajutavad vormid on väliselt toimijalt, mis on lahutatud substants või vorm, mida nimetatakse vormide andjaks või aktiivseks intellektiks, ning et kõik alamad looduslikud toimijad on ainult otsekui ainult mateeria ettevalmistajad vormi vastuvõtmiseks. Samamoodi ütleb ka Avicenna oma "Metafüüsikas", et õilsa harjumuse põhjus ei ole meie tegu, vaid tegu ainult ohjeldab selle harjumuse vastandit ja kohandab selleks harjumuseks, et see tuleks inimese hingi täiusele viivast substantsist, mis on aktiivne intellekt või sellega täiesti sarnane substants.

Samamoodi väidavad nad, et teadmise meis tekitab üksnes lahutatud toimija; sellepärast väidab Avicenna teoses looduslikest asjadest, et inteligiiblid vormid voolavad meie vaimu aktiivsest intellektist.

Teised aga on olnud vastupidisel arvamusel, et kõik need kätkevad asjades ja nende põhjus ei ole väline, vaid nad ainult ilmnevad välise teo läbi. Sest mõned on väitnud, et kõik looduslikud vormid on tegelikkuses mateerias peidus ning et looduslik toimija ei tee midagi muud kui tõmbab need peidusolust ilmnevolusse. Samamoodi on mõned ka väitnud, et kõik vooruste harjumused kätkevad meis loomuse poolest; ja tegude harjutamisega kõrvaldatakse takistused, mis eelnimetatud harjumusi otsekui peitsid, nii nagu viilimisega kõrvaldatakse rooste, et ilmneks raua sära. Samamoodi on mõned öelnud, et hingega on kaasa loodud kõikide asjade teadmine ning niisuguse õpetamise ja niisuguste teadmise väliste abidega ei tehta midagi muud kui viiakse hing nende asjade mäletamise või silmaspidamiseni, mida ta enne teadis; sellepärast nad ütlevad, et juurdeõppimine ei ole midagi muud kui meenutamine.

Aga mõlemad need arvamused on ilma põhjendita. Sest esimene arvamus välistab lähipõhjused, pannes kõik madalamates asjades tekkivad tagajärjed ainult esmapõhjuste arvele, milles ta eemaldub universumi korrast, mis koosneb põhjuste järjestusest ja seosest, sest esmapõhjus ei anna oma headuse eminentsusest teistele asjadele, mitte ainult seda, et need on, vaid ka selle, et need on põhjused. Ka teine arvamus satub peaaegu samasse raskusesse: kuna takistuse kõrvaldaja on üksnes aktsidentaalselt liikumapanev, nagu öeldakse [Aristotelese] füüsikas, siis kui alamad toimijad ei tee midagi muud kui toovad peidusolust ilmnevolusse, kõrvaldades takistusi, mis peitsid vooruste ja teadmiste vorme ja harjumusi, siis järeldub, et kõik alamad toimijad toimivad üksnes aktsidentaalselt.

Ja sellepärast tuleb Aristotelese õpetuse järgi kõiges eelpoolnimetatus hoida keskteed. Sest looduslikud vormid on mateerias küll eelnevalt olemas, mitte tegelikkuses, nagu mõned ütlesid, vaid ainult võimalikkuses, millest need tegelikkusse toob väline lähitoimija, mitte ainult esmatoimija, nagu mõni arvamus väitis. Samamoodi ka tema arvamuse järgi "Eetikas" vooruste harjumused on enne nende lõpuleviimist meis eelnevalt olemas mingites loomulikes kalduvustes, mis on mingid vooruste alustused, aga pärast seda viib tegude harjutamine need vajalikule lõpule. Samamoodi peab ütlema ka teadmise omandamise kohta: et meis on eelnevalt olemas mingid teadmiste seemned, nimelt aru esimesed mõisted, mida tunnetatakse kohe aktiivse intellekti valguses tajutavatest asjadest abstraheeritud speetsieste kaudu, mis on kas liitsed, nagu aksioomid, või mitteliitsed, nagu oleva ja ühe mõiste ja niisugused, mida aru kohe haarab. Nendes üldistes printsiipides aga sisaldub kõik järelduv nagu mingites seemnelogostes. Järelikult, kui vaim tuuakse nendest üldistest tunnetustest selleni, et ta tunnetab üksikuid asju, mida ta enne tunnetas üldiselt ja otsekui võimalikkuses, siis öeldakse, et keegi omandab teadmise.

Peab siiski teadma, et looduslikes asjades on miski võimalikkuses eelnevalt olemas kaheti. Ühel moel aktiivses täielikus võimalikkuses, nimelt kui seesmine printsiip küllaldaselt suudab täiuslikku tegelikkusse viia, nasgu on näha tervekssaamise puhul: sest looduslik vägi, mis on haiges, viib ta terviseni. Teisel moel passiivses võimalikkuses, kui nimelt seesmine printsiip ei ole küllaldane tegelikkusse viimiseks, nagu on näha, kui õhust saab tuli, sest seda ei saaks juhtuda mingi õhus olemasoleva väe toimel.

Nii et kui miski on eelnevalt olemas aktiivses täielikus võimalikkuses, siis väline toimija toimib ainult seesmist toimijat aidates ning varustades teda sellega, mille abil ta saab minna tegelikkusse, nii nagu arst on abiline loodusele, mis peamisena toimib, tugevdades loodust ja määrates ravimeid, mida loodus kasutab tervekssaamise vahenditena. Kui aga miski on eelnevalt olemas ainult passiivses võimalikkuses, siis viib võimalikkusest tegelikkusse peamiselt väline toimija, nii nagu tuli teeb õhust, mis on võimalikkuses tuli, tegelikkuses tule.

Teadmine ei ole järelikult juurdeõppijas eelnevalt olemas mitte puhtpassiivses, vaid aktiivses võimalikkuses, muidu ei saaks inimene teadmist ise omandada. Järelikult nii nagu keegi saab terveks kahel viisil: ühel viisil ainult tänu looduse toimimimisele, teisel viisil looduse toimel ravimi abiga, nii on kaks teadmise omandamise viisi: üks, kui loomulik mõistus ise jõuab tundmatute asjade tunnetamuseni, ja seda viisi nimetatakse avastamiseks, teine, kui loomulikku mõistust aitab miski väline, ja seda viisi nimetatakse õpetamiseks.

Nende asjade puhul aga, mis tekkivad loodusest ja kunstist, toimib kunst samal viisil ja samade vahenditega nagu looduski. Sest nii nagu loodus teeb selle, kes kannatab külma käes, terveks, teda sooojendades, teeb ka arst; sellepärast kunsti nimetataksegi looduse jäljendamiseks. Ja samamoodi toimub ka teadmise omandamise puhul, sest samal viisil viib õpetaja teise inimese tundmatute asjade teadmiseni, nagu keegi avastades viib iseennast tundmatu asja tunnetamiseni.

Tundmatu asja tunnetamiseni avastades jõudva mõistuse protseduur on see, et ta rakendab määratletud mateeriatele iseenesest teada olevaid üldisi printsiipe, ja sealt jõuab mingite üksikute järeldusteni, ja nendest teisteni; nii et selle järgi öeldakse, et üks õpetab teist, et ta esitab selle mõttekäigu, mille ta eneses loomuliku mõistusega läbi teeb, märkide abil teisele ja nõnda jõuab õpilase loomulik mõistus niisuguse talle esitatu abil otsekui mingite vahendite abil tundmatute asjade tunnetamiseni. Niisiis nii nagu öeldakse, et arst põhjustab haigel tervise looduse toimimise läbi, öeldakse ka, et inimene põhjustab teisel inimesel teadmise tema loomuliku mõistuse toimimise läbi, ja see ongi õpetamine; sellepärast öeldaksegi, et üks inimene õpetab teist ning et ta on õpetaja. Ja sellepärast ütlebki filosoof [Aristoteles] "Teises analüütikas", et tõestus on teadma panev süllogism.

Kui aga keegi esitab kellelegi asju, mida iseenesest teada olevate printsiipide seas ei ole või ei ole seal ilmselt, siis ta ei tekita tal teadmist, vaid võib-olla arvamuse või usu, kuigi ka selle kuidagi põhjustava kaasasündinud printsiibid. Sest nendest iseenesest teada olevatest printsiipidest ta taipab, et seda, mis neist paratamatult järeldub, tuleb kindlusega aktsepteerida, see aga, mis on nendega vastuolus, tuleb täielikult tagasi lükata, teistega aga võib nõustuda või mitte nõustuda. Aga niisugune mõistuse valgus, milles niisugused printsiibid on meile teada, on meile Jumalast sisse pandud, otsekui mitteloodud tõe sarnasus, mis meis on tekkinud. Sellepärast, kuna igasugune inimlik õpetamine saab olla mõjus ainult tänu sellele valgusele, siis on kindel, et ainult Jumal õpetab seetpoolt ja peamisena, ometi aga öeldakse õigesti, et inimene eelnimetatud viisil nii teeb terveks kui ka õpetab.