Ava peamenüü

Moraalseks vastutuseks millegi, näiteks teo või tegematajätmise eest peetakse tavaliselt kiituse, laituse või mõne muu moraalse reaktsiooni väärimist selle eest.[1][2]

Paljud filosoofid on pidanud isiku üheks tarvilikuks tunnuseks moraalse vastutuse võimet, mida mõnikord tuletatakse erilisest kontrollivõimest. Sel juhul tekib küsimus, kas saab olla moraalselt vastutav käitumise eest, mida saab ammendavalt seletada maailma füüsikaliste olekute ja füüsikaseadustega või Jumala juhtimisega.[2]

Moraalse vastutuse teoorialt oodatakse, et see selgitaks moraalse vastutuse mõistet, moraalseks toimijaks (kellele saab vastutust omistada) olemise kriteeriume (näiteks üldine võime hinnata toimimise põhjendeid), tingimusi, millel moraalset vastutust on kohane rakendada (näiteks, et tegu on tehtud vabalt, nii et oleks saadud teisiti toimida), ja vastutuse omistamise võimalikke objekte (näiteks teod, tegematajätmised, järeldused, iseloomujooned).[2]

Isiku moraalse vastutuse mõiste ja teooriaRedigeeri

Arusaam moraalsest vastutusest ja selle tingimustest on implitsiitne juba Homerosel[3][4]. Tekkis fatalismi kontseptsioon: toimija ei vastuta saatusest määratud tagajärgede eest. Enamik filosoofe on kõikehõlmava fatalismi tagasi lükanud, sest sellel ei tundu olevat head põhjendit.[2]

Aristoteles esitas nähtavasti esimesena moraalse vastutuse teooria[5]. Ta arutab "Nikomachose eetikas" voorusi ja pahesid ning uurib nende aluseid (III.1–5). Ta alustab sellest, et mõnikord on toimija tegude või iseloomu põhjal kohane reageerida talle kiituse või laitusega (1109b30–35). Moraalseks toimijaks, kellele on kohane vastutust omistada, saab pidada ainult sellist toimijat, kellel on võime teha otsuseid. Otsus on Aristotelese järgi kaalutlemisest tulenev soov, mis väljendab toimija arusaama sellest, mis on hea (1111b5–1113b3). Edasi arutab ta, millistel tingimustel on kohane pidada moraalset toimijat mingi kindla teo või iseloomujoone pärast laidu- või kiiduväärseks. Tema üldise väite järgi on kriteeriumiks teo või iseloomujoone tahtlikkus. Tahtlikkus tähendab, et tegu või iseloomujoon on toimija otsustada (puudub väline sund) ja toimija on teadlik sellest, mida ta teeb (1110a-1111b4). Pole selge, mida Aristoteles mõtleb kiituse või laituse kohasuse all, kas nende väärimist või seda, et need mõjuksid toimija käitumisele või iseloomule tõenäoliselt hästi, või midagi muud. Vastavalt saab ka moraalset vastutust mõista kas nii, et kiitus ja laitus on kohane parajasti siis, kui toimija neid väärib, või nii, et need on kohased parajasti siis, kui need kutsuksid tõenäoliselt esile soovitud muutuse. Selgusetu on ka see, mida tähendab, et tegu või iseloomujoon sõltub toimijast enesest: kas seda, et toimija oleks saanud ka teo tegemata jätta või iseloomujoone välja kujundamata jätta, või lihtsalt seda, et see tulenes tegija soovidest, emotsioonidest või uskumustest nii, et ta oleks teistmoodi teinud või olnud, kui ta oleks teistmoodi otsustanud. Need, kes tõlgendavad Aristotelest esimesel moel on tavaliselt ka pooldanud esimeses küsimuses väärimise varianti, ja need, kes tõlgendavad teisel moel, muutuse esilekutsumise varianti. Javier Echenique (2012) väidab, et Aristotelese vaade on ettepoole vaatav, kuid mitte instrumentalistlik.[2]

Aristoteles vaidles fatalismi ühe versiooniga[6], kuid võib-olla ta ei eristanud fatalismi põhjuslikust determinismist, mille järgi kõik on põhjustatud piisavatest eelnevatest tingimustest, nii et ei saa juhtuda ega olla miski muu kui see, mis juhtub mis on (neid hakkas selgelt eristama alles stoitsism). Põhjusliku determinismi variandid on Demokritosest alguse saanud teaduslik determinism, mis näeb eelnevaid põhjusi maailma eelnevates olekutes ja loodusseadustes, ja teoloogiline determinism, mis näeb neid Jumala loomuses ja tahtes. Fatalism teeb inimeste kaalutlemise, valikud ja teod täiesti ülearusteks, põhjusliku determinismi järgi aga on need sageli põhjusliku ahela vajalikud lülid, nii et mingil moel neist midagi sõltub[7]. Stoikutest saadik on põhjuslik determinism olnud moraalse vastutuse arutelu keskmes. Augustinus ja Aquino Thomas küsisid, kas Jumala suveräänsusest järeldub, et Jumal vastutab kurjuse eest, ja kas Jumala etteteadmisest järeldub, et inimesed ei ole vabad ja meil ei ole moraalset vastutust, sest Jumal teab niikuinii kõike ette, mida inimesed teevad. Uusajal tuli jälle päevakorda teaduslik determinism, ning paljud mõtlejad leidsid, et kui inimtegevust saab seletada füüsikaliste põhjustega, siis inimesed ei saa olla vabad ja moraalselt vastutavad (inkompatibilism teadusliku determinismi ja moraalse vastutuse suhtes, Epikuros), teised väitsid, et teaduslik determinism on vabaduse ja moraalse vastutusega ühitatav (kompatibilism teadusliku determinismi ja moraalse vastutuse suhtes, stoikud). Need vaated on käinud kaasas inkompatibilismi ja kompatibilismiga põhjusliku determinismi ja vabade tegude suhtes, kuid Harry Frankfurt (1969) on need lahti sidunud[8].[2]

Moraalse vastutuse väärimispõhise mõiste pooldajad on tavaliselt olnud inkompatibilistid, leides, et selleks et toimija vääriks millegi eest kiitust või laitust, peab tal olema selle asja üle olema eriline kontroll, näiteks võime tegu teha või mitte teha, kuid siis ei saa see asi olla põhjuslikult determineeritud (Epikuros, varajane Augustinus, Thomas Reid, Immanuel Kant). Kiituse ja laituse tagajärgede põhise vastutusemõiste pooldajad on traditsiooniliselt väitnud, et determinism moraalset vastutust ei ohusta, sest kiitus ja laitus võivad ka deterministlikus maailmas inimese käitumist mõjutada (stoikud, Thomas Hobbes, David Hume, John Stuart Mill). Selline seos säilis 20. sajandi keskpaigani. Hiljem on tagajärgedepõhist mõistet pooldanud näiteks J. J. C. Smart (1961), William Frankena (1963: ptk 4), Moritz Schlick (1966), Richard Brandt (1969), Daniel Dennett (1984: ptk 7), Joel Kupperman (1991: ptk 3) ja Manuel Vargas (2013: ptk 6). Samal ajal on pakutud väärimispõhise mõiste uusi versioone ja uuritud võimalust, et on mitu moraalse vastutuse mõistet.[2]

Tavaliselt on eeldatud, et laitus ja kiitus sõltuvad otsustusest või uskumusest, et toimija on täitnud moraalse vastutuse tingimused. Samuti on eeldatud, et selline otsustus ei sõltu otsustuse tegija sisemistest hoiakutest ja emotsioonidest, mis viivad ta kiituse või laituseni[9]. Sellistel eeldustel saab küsida, kas sellist otsustust saab õigustada, kui arvestada, et maailm võib olla deterministlik. Inkompatibilistide järgi ei saa selline otsustus olla tõene, kui maailm on deterministlik, ning siis on ka kiitus ja laitus kohatud. Kompatibilistide järgi maailma deterministlikkus sellist otsustust ei õõnesta.[2]

Strawson: reaktiivsed hoiakudRedigeeri

Artiklis "Freedom and Resentment" (1962) jõuab Peter Strawson järeldusele, et ei kompatibilistidel, kes pooldavad tagajärgedepõhist vastutusemõistet, ega inkompatibilistidel, kes pooldavad väärimispõhist vastutusemõistet, ei ole õigus, sest vastutavaks pidamine ei põhine mitte teoreetilisel otsustusel vastutav olemise kohta, vaid mitmesugustel isiklikel hoiakutel, näiteks pahameel, nördimus, haavumine, viha, tänulikkus, vastastikune armastus ja andestus. Need hoiakud väljendavad, kui palju meile korda läheb, kas teiste inimeste teod näitavad meie suhtes head tahet, kiindumust, austust, põlgust, ükskõiksust või pahatahtlikkust. Need hoiakud on osalevad reaktiivsed hoiakud, sest need on loomulikud reaktsioonid teise inimese hea või paha tahte või ükskõiksuse tajumisele ning neid väljendatakse inimsuhete (isikutevaheliste suhete) pinnal. See teooria seletaks ka, miks ainult isikutel saab olla moraalne vastutus. Reaktiivsed hoiakud võivad peatuda või muutuda, kui selgub, et toimija oli siiski mõistlikul määral head tahet, kuid tegu oli vabandatava juhusega või hädaolukorraga, milles oli suurema hüve nimel õigustatud teisiti käituda, või siis loobutakse inimsuhtes osaleja vaatekohast, pidades toimijat psühholoogiliselt või moraalselt ebanormaalseks või alaarenenuks (näiteks laps või raske vaimuhaige), nii et ta on ajutiselt või alaliselt võimetu tõelistes inimsuhetes osalema. Viimasel juhtumil on reaktiivsed hoiakud piiratud ning asenduvad peamiselt kohtlemise või instrumentaalse juhtimisega seotud objektiivsete hoiakutega. Sellised indiviidid on mingis mõttes või mingil määral väljaspool moraalikogukonda.[2]

Strawsoni järgi on mõlemad traditsioonilised vaated moraalse vastutuse küsimuse üleintellektualiseeritud, sest need eeldavad, et isikut on mõistuspärane pidada vastutavaks ainult otsustuse põhjal, et ta on täitnud vastutav olemise objektiivsed tingimused. Strawsoni järgi väljendavad reaktiivsed hoiakud loomulikul moel meie eluvormile omast isikutevahelisust. Vastutavaks pidamise praktika ei vaja välist "ratsionaalset" õigustust ega luba seda. Otsustused konkreetsete reaktsioonide kohasuse üle põhinevad selle praktika sisestel printsiipidel. Hea tahte soovimisel ja reaktiivsetel hoiakutel ei ole tõeväärtust, mistõttu väline õigustus ei ole vajalik[10]. Strawsoni järgi on mõttetu küsida, kas determinismi tõesuse korral saab vastutavaks pidamise praktikat ratsionaalselt õigustada, sest on psühholoogiliselt võimatu reaktiivsetest hoiakutest lahti saada ning olla kogu aeg objektiivsel vaatekohal, ja isegi kui see oleks võimalik, pole selge, et ratsionaalsus nõuaks reaktiivsetest hoiakutest loobumist, sest see madaldaks elukvaliteeti. Strawsoni moraalse vastutuse mõiste on uut moodi kompatibilistlik: vastutuse omistamise praktikal ei olegi tema järgi metafüüsilisi eeldusi ja tema kompatibilism on väärimispõhine ning aitab seletada, miks me tunneme, et mõned toimijad väärivad meie kiitust või laitust: sellepärast, et nad on rikkunud, täitnud või ületanud meie nõuet, et neil oleks mõistlikul määral head tahet.[2]

Strawson kritiseeris ka spetsiaalselt tagajärgedepõhist moraalse vastutuse mõistet. Nördimuse või tänulikkuse näitamine toob küll sageli häid tagajärgi, kuid neid tundeid ei saa motiveerida soov saavutada häid tagajärgi ja paistab, et me ei saa neid tundeid kuigi palju kontrollida mõtetetega sellest, mis toob parimat tagajärjed[11]. Kui me püüaksime kiituse ja laitusega parimaid tagajärgi saavutada, siis me hakkaksime manipuleerima ja siis meil ei saakski olla reaktiivseid hoiakuid. Ilma reaktiivsete hoiakuteta polekski aga tegu moraalse vastutusega meile tuttavas mõttes. Teised[12] on Strawsoni juttu edasi arendades väitnud, et tagajärgedepõhine mõiste ei arvesta reaktiivsete hoiakute tagasivaatavat iseloomu ). Mõned tagajärjepõhise mõiste pooldajad[13] on vastu väitnud, et vastutavaks pidaja kavatsusi ei tohi segi ajada vastutavaks pidamise praktika üldise funktsiooniga.[2]

Strawsonile on vastu väidetud, et olemasolevaid vastutuse omistamise praktikaid saab väljastpoolt kritiseerida, näiteks teha otsustus, et mõnda neist tuleb muuta[14]. Siis saab neid ka küsimärgi alla seada, nii et vastutav olemise mõiste ei jää täielikult olemasoleva praktika raamesse. Siis saab mingi roll olla ka sõltumatutel teoreetilistel kompatibilistlikel või inkompatibilistlikel vastutav olemise tingimustel. Samuti on talle vastu väidetud, et inkompatibilistlikud intuitsioonid kätkevad reaktiivsetes hoiakutes enestes, nii et determinismi tõesus kindlasti vähemalt häiriks neid. Näiteks hajuvad või leevenevad negatiivsed reaktiivsed hoiakud sageli juhul, kui saadakse teada, et toimija on kannatanud ränga ilmaoleku või väärkohtlemise all; siin võib kahtlustada, et reaktiivsed hoiakud muutuvad sellepärast, et sellist tausta tajutakse deterministlikuna. Kui nii, siis see tõendab, et reaktiivsetes hoiakutes võivad kätkeda teoreetilised kaalutlused[15].[2]

Strawsoni mõju on suur ka tänapäeva aruteludele vastutuse üle. Inkompatibilistid oma lähtealuseid oluliselt muutnud ei ole. Paljud inkompatibilistid usuvad hoolimata Strawsonist, et teoreetilistel kaalutlustel on vastutuse omistamisel oma roll. Mõned neist[16] on välja töötanud väärimispõhise kompatibilismi, milles reaktiivsetel hoiakutel on keskne koht.[2]

Strawson uskus koos teistega, et on olemas üksainus moraalse vastutuse mõiste. Mitmete autorite arvates tulenevad vähemalt mõned lahkarvamused moraalse vastutuse asjus sellest, et on mitu vastutuse mõistet, mis omavahel segi aetakse. Gary Watson (1996) eristab vastutust kui aruandekohustust (accountability) ja vastutust kui omistatavust.[17][2]

Mitmed aruandekohustuse teooria pooldajad[18] väidavad, et toimija on vastutav parajasti siis, kui on kohane teda reaktiivsete hoiakute tõttu vastutavaks ehk aruandekohustuslikuks pidada. Reaktiivsete hoiakute abil antakse teistele moraalikogukonna liikmetele oma ootusest, et teistel oleks mõistlikul määral head tahet[19]. Aruandekohustuse teooriad on kipuvad olema orienteeritud laiduväärsusele ja mõistavad laitust reaktsioonina minimaalsete moraalsete kohustuste täitmatajätmisele. Mõned neist[20] pooldavad seda kitsendust, teised[21] peavad seda problemaatiliseks või täiendamist vajavaks, kolmandad ei poolda seda[22].[2]

Et reaktiivsed hoiakud ja nendega kaasnevad praktikad võivad mõjutada toimija heaolu, eriti laituse puhul, siis tundub, et nende kohasus eeldab õiglust väärimise mõttes. (Võidakse möönda, et aruandekohustuse rahvamõiste põhinebki niimoodi õigluse mõistel, kuid väita, et vastav väärimise mõiste ise on moraalselt vaieldav[23] või et vastavat õiglusemõistet ei pea tingimata mõistma väärimisena[24].) Siit võibki väärimispõhine vastutusemõiste pärineda. See võib ka aidata seletada, miks on nii palju tähelepanu pööratud sellele, kas vastutus teo eest eeldab, et oleks saadud teha teisiti: selle taga, et võimalus teha teisiti tundub olevat vajalik, võib olla mure õiglase võimaluse pärast laitust ja karistust vältida[25].[2]

Mõned vastutuse teooriad sisuliselt ei viita reaktiivsetele hoiakutele ega nendega kaasnevatele praktikatele. "Pearaamatuteooria"[26] järgi kätkeb vastutuse omistamine iga toimija "pearaamatusse" kreediti või deebeti kirjutamist: toimija on vastutav, kui talle on õigesti omistatav kreedit[27]. On ka teisi vaateid, mille järgi vastutus on õige omistatavuse küsimus. Keskne küsimus on neis see, kas toimija tegu või hoiak näitab tema väärtusotsustusi- või sidumusi[28]. Paistab, et vastutav olemine aruandekohustuse mõttes eeldab, et peavad olema täidetud mingid vastutuse kui omistatavuse minimaalsed tingimused. Näiteks tundub ebaõiglane pidada kedagi reaktiivsete hoiakute kaudu aruandekohustuslikuks, kui tegu ei olnud toimijale õigesti omistada näiteks seetõttu, et tegu oli sundkäitumisega. Ent vastutav olemine omistatavuse mõttes ei piisa vastutav olemiseks aruandekohustuse mõttes: võib-olla pole mõtet toimijat vastutavaks pidada, sest see pole seda laadi asi, mille eest nad peavad meile aru andma[29]. Näiteks võidakse mõelda, et tuttava karjääriotsus ei arvestanud piisavalt, mis tema andeid kõige täielikumalt arendaks ja rakendaks. Kuigi see pole aruandekohustuse teooria pooldajate jaoks kitsas mõttes moraaliotsustus (pole seotud nõudmisega teisele isikule ega vastastikuse ootusega), leitakse siin ikkagi, et toimija on teinud vale otsustuse. Nii et siin tundub olevat vähemalt kaks erinevat vastutuse mõistet. Kui on erinevaid moraalse vastutuse vorme, siis on võimalik, et toimija on ühes mõttes vastutav, teises mitte. On arutatud, kas psühhopaadid saavad olla moraalselt vastutavad, ning pakutud, et nad on vastutavad omistatavuse mõttes, kuid mitte aruandekohustuse mõttes[30]). Aruandekohustust on omakorda jaotatud mitmeks tüübiks[31].[2]

Mõned vaated ei mahu hästi ei omistatavuse ega aruandekohustuse teooria alla. Ühe vaate järgi näiteks on toimija oma teo või hoiaku eest vastutav parajasti siis, kui see on seotud tema väärtusotsustusevõimega nii, et see avab teda teistepoolsetele õigustamisnõuetele[32]. See answerability mudel sisaldab nii omistatatavuse mudeli kui ka aruandekohustuse mudeli elemente[33]. Omistatavusmudeli enesenäitamise aspektile vastab rõhutamine, et hinnatav peab olema otsustuste suhtes tindlik. Strawsonist ajendatud aruandekohustuse mudelitelitele omasele isikutevahelisuse rõhutamisele vastab õigustamisnõue (kuigi answerability teooria pooldajad enamasti eitavad selle paratamatut seost reaktiivsete hoiakutega). Nii tekib võimalus arutelu vastutuse üle taasühendada[34], kuid mõned autorid näevad uusi aluseid eristuste tegemiseks[35].[2]

Moraalse vastutuse eri mõistete väljatoomine on ajendanud uusi arutlusi selle üle, kas moraalselt vastutav olemise tingimused on omavahel vastuolus[36]. On näiteks väidetud, et kompatibilistlikust vabadusekontseptsioonist piisab omistatavuse jaoks, tõeline aruandmiskohustus eeldab aga libertaarset vabadust. Kasutatud on ka andmeid rahvaintuitsioonidest vabaduse ja vastutuse kohta[37]. Kui vastutuse mõiste sees on lepitamatuid vastuolusid, siis kõik selle rakendamise tingimused ei saa olla korraga täidetud.[2]

Alati on olnud neid, kes on jõudnud järeldusele, et neid ei saagi täita ja seetõttu mitte keegi ei ole moraalselt vastutav, kuid viimasel ajal on hakatud esitama revisionistlikke moraalse vastutuse (või millegi sarnase) kontseptsioone. Mõned revisionistid püüavad päästa vähemalt suurema osa sellest, mis nende arvates on seotud rahvamõistega[38], teised pakuvad radikaalsemaid rekonstruktsioone[39]. Mõnikord öeldakse, et revideeritakse ainult mõiste rakendamise tingimusi, mitte mõistet ennast.[2]

MärkusedRedigeeri

  1. Mõnede autorite (näiteks Fischer, Ravizza 1998: 8, märkus 11) järgi laieneb vastutus kõigile kavatsuslikele tegudele jms, isegi kui neile moraalset hinnangut ei saa anda. Mõnede autorite (näiteks Wallace 1994: 11) järgi seondub moraalne vastutus ainult laitusega.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 Andrew Eshleman. Moral Responsibility, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2014.
  3. Terrance Irwin (toim). Classical Philosophy, New York: Oxford University Press 1999.
  4. Bernard Williams (1993: ptk 2–3) ei nõustu sellega.
  5. A. W. H. Adkinsi (1960), Randall Curreni (1989) ja Jean Robertsi (1984) arvates ei ole Aristotesel tänapäeva moraalse vastutuse mõistega sarnanevat mõistet. Susan Suave Meyer (1993: ptk 1–2) ja T. C. Brickhouse (1991) vaidlevad neile vastu. Javier Echenique (2012: ptk 2) teeb vaidlusest kokkuvõtte.
  6. De interpretatone, ptk 9.
  7. Terrance Irwin (toim). Classical Philosophy, New York: Oxford University Press 1999, lk 243–249; Meyer 1988: ümbertrüki lk 225–227; Derk Pereboom (toim). Free Will, 1997: ptk 2)
  8. *John Martin Fischer The Metaphysics of Free Will: An Essay on Control, Cambridge, MA: Blackwell, 1994, lk 178–183.
  9. Gary Watson 1987: lk 258.
  10. Magill 1997: 21; Double 1996b: 848.
  11. Bennett 1980: 22.
  12. Bennett 1980: 37; Wallace 1994: 56–58; Darwall 2006: ptk 4.
  13. (Nt Kupperman 1991: 60–64; Vargas 2013: ptk 6.)
  14. Fischer, Ravizza 1993: 18; Ekstrom 2000: 148–149.
  15. Thomas Nagel. The View From Nowhere, New York: Oxford University Press 1986, lk 125; Kane 1996: 84–89; Galen Strawson. Freedom and Belief, New York: Oxford University Press 1986, lk 88; Ted Honderich. A Theory of Determinism: The Mind, Neuroscience, and Life Hopes, 2 kd, Oxford: Clarendon Press 1988: kd 2, ptk 1; Watson 1987: 279–286; Watson 1996: 240; McKenna 1998.
  16. Nt Fischer, Ravizza 1998, and McKenna 2012
  17. Levy 2005 ja Smith 2008 vaidlevad, kas omistatavus on tõeline vastutuse vorm.
  18. Bennett 1980; Wallace 1994; Watson 1996; Fischer & Ravizza 1998; Darwall 2006
  19. Stern 1974; Watson 1987, 1996; McKenna 1998, 2012; Darwall 2006; Shoemaker 2007.
  20. Wallace 1994.
  21. Russell 2013; Eshleman 2015.
  22. McKenna 2012.
  23. T. M. Scanlon. What We Owe to Each Other, Cambridge, MA: Harvard University Press 1998: 274; Scanlon 1998: 274; Kelly 2002
  24. T. M. Scanlon. What We Owe to Each Other, Cambridge, MA: Harvard University Press 1998: 283–287.
  25. Zimmerman 1998: ptk 5; Wallace 1994: 103–117; Watson 1996: 238–239; Magill 1997: 42–53; Nelkin 2011: 31–50.
  26. Feinberg 1970: 30–31; Glover 1970: 64; Zimmerman 1988: 38.
  27. Watson 1987: 261–262; Fischer, Ravizza 1998: 8–10, märkus 12
  28. Watson 1996.
  29. Watson 1996.
  30. Nt Watson 2011, Talbert 2012.
  31. Shoemaker 2009; Fischer, Tognazzini 2011; Eshleman 2015.
  32. Oshana 1997; Scanlon 1998; Smith 2005; Smith 2008; Smith 2012.
  33. Watson 2011, Shoemaker 2012
  34. Smith 2012
  35. Shoemaker 2012
  36. Nagel 1986; Galen Strawson 1986; 105–117, 307–317; Honderich 1988: kd 2, ptk 1; Double 1996a: ptk 6–7; Bok 1998: ptk 1; Smilansky 2000: ptk 6.
  37. Nahmias, Morris, Nadelhoffer, Turne 2005; Nahmias, Coates, Kvaran 2007; Vargas 2006; Nichols & Knobe 2007; Nelkin 2007; Roskies, Nichols 2008; Knobe, Doris 2010.
  38. Dennett 1984: 19; Honderich 1988: kd 2, ptk 1; Scanlon 1998: 274–277; Vargas 2004. Vargas 2005, Vargas 2013.
  39. Smart 1961; Pereboom 2001: 199–212; Smilansky 2000: ptk 7–8; Kelly 2002.

KirjandusRedigeeri

  • Aristoteles. Nikomachose eetika.
  • Richard Brandt. Blameworthiness and Obligation. – A. I. Melden (toim). Essays in Moral Philosophy, Seattle: University of Washington Press 1958.
  • Richardt Brandt. Ethical Theory, Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall, Inc. 1959.
  • A. W. H. Adkins. Merit and Responsibility: A Study in Greek Values, Oxford: Clarendon Press 1960.
  • J. J. C. Smart. Free Will, Praise, and Blame. – Mind, 1961, 70, lk 291–306.
  • Peter Strawson. Freedom and Resentment. – Proceedings of the British Academy, 48, lk 1–25. Ümbertrükk: Fischer, Ravizza 1993.
  • William Frankena. Ethics, 1963, ptk 4.
  • Bernard Berofsky (toim). Free Will and Determinism, New York: Harper & Row 1966.
  • H. L. Hart. Punishment and Responsibility, New York: Oxford University Press 1968.
  • Harry Frankfurt. Alternate Possibilities and Moral Responsibility. – The Journal of Philosophy, 1969, 66, lk 828–839.
  • Richard Brandt. A Utilitarian Theory of Excuses. – The Philosophical Review, 1969, 78, lk 337–361. Ümbertrükk: Morality, Utility, and Rights, New York: Cambridge University Press 1992.
  • Joel Feinberg. Doing and Deserving: Essays in the Theory of Responsibility, Princeton: Princeton University Press 1970.
  • Jonathan Glover. Responsibility, New York: Humanities Press 1970.
  • Lawrence Stern. Freedom, Blame, and the Moral Community. – The Journal of Philosophy, 1974, 71, lk 72–84.
  • John L. Austin. A Plea for Excuses – J. O. Urmson, G. J. Warnock (toim). Philosophical Papers, New York: Oxford University Press 1979.
  • Terrance Irwin. Reason and Responsibility in Aristotle. – Amelie Oksenberg Rorty (toim). Essays on Aristotle's Ethics, Los Angeles: University of California Press 1980.
  • Z. van Stratten (toim). Philosophical Subjects: Essays Presented to P.F. Strawson, New York: Oxford University Press 1980.
  • Jean Roberts. Aristotle on Responsibility for Action and Character. – Ancient Philosophy, 1984, 9, lk 23–36.
  • Daniel Dennett. Elbow Room: The Varieties of Free Will Worth Wanting, Cambridge, MA: MIT Press 1984, ptk 7.
  • Thomas Nagel. The View From Nowhere, New York: Oxford University Press 1986.
  • Galen Strawson. Freedom and Belief, New York: Oxford University Press 1986.
  • Ferdinand Schoeman (toim). Responsibility, Character, and the Emotions, Cambridge University Press, Cambridge 1987, lk 256–286.
    • Gary Watson. Responsibility and the Limits of Evil, lk 256–286.
  • Susan Suave Meyer. Moral Responsibility: Aristotle and After, 1988. Ümbertrükk: Stephen Everson (toim). Companions to Ancient Thought 4: Ethics, New York: Cambridge University Press 1998.
  • Michael Zimmerman. An Essay on Moral Responsibility, Totowa, NJ: Roman and Littlefield 1988.
  • Ted Honderich. A Theory of Determinism: The Mind, Neuroscience, and Life Hopes, 2 kd, Oxford: Clarendon Press 1988.
  • Randall Curren. The Contribution of Nicomachean Ethics iii.5 to Aristotle's Theory of Responsibility. – History of Philosophy Quarterly, 1989, 6, lk 261–277.
  • Stephen Everson. Aristotle's Compatibilism in the Nicomachean Ethics. – Ancient Philosophy, 1990, 10: lk 81–103.
  • T. C. Brickhouse. Roberts on Responsibility for Action and Character in the Nicomachean Ethics. – Ancient Philosophy, 1991, 11, lk 137–148.
  • Sarah Broadie. Ethics with Aristotle, New York: Oxford University Press 1991.
  • Joel Kupperman. Character, New York: Oxford University Press 1991, ptk 3.
  • Peter French (toim). The Spectrum of Responsibility, New York: St. Martin's Press 1991.
  • Paul Russell. Strawson's Way of Naturalizing Responsibility. – Ethics, 1992, 102, lk 287–302. Ümbertrükk: Russell 1995, ptk 5.
  • Bernard Williams. Shame and Necessity, Los Angeles: University of California Press 1993.
  • Susan Suave Meyer. Aristotle on Moral Responsibility, Cambridge, MA: Blackwell Pub. 1993.
  • John Martin Fischer, Mark Ravizza (toim). Perspectives on Moral Responsibility, Ithaca: Cornell University Press 1993.
  • R. Jay Wallace. Responsibility and the Moral Sentiments, Cambridge, MA: Harvard University Press 1994.
  • Paul Russell. Freedom and Moral Sentiment: Hume's Way of Naturalizing Responsibility, New York: Oxford University Press 1995.
  • Richard Double. Metaphilosophy and Free Will, New York: Oxford University Press 1996a.
  • Richard Double. Honderich on the Consequences of Determinism. – Philosophy and Phenomenological Research, 1996b, 66, lk 847–854.
  • Robert Kane. The Significance of Free Will, New York: Oxford University Press 1996.
  • Gary Watson. Two Faces of Responsibility. – Philosophical Topics, 1996, 24, lk 227–248.
  • Kevin Magill. Freedom and Experience: Self-Determination without Illusions, New York: St. Martins Press 1997.
  • Marina Oshana. Ascriptions of Responsibility. – American Philosophical Quarterly, 1997, 34: 71–83.
  • John Martin Fischer, Mark Ravizza. Responsibility and Control: A Theory of Moral Responsibility, New York: Cambridge University Press 1998.
  • Michael McKenna. The Limits of Evil and the Role of Moral Address: A Defense of Strawsonian Compatibilism. – Journal of Ethics, 1998, 2, lk 123–142.
  • T. M. Scanlon. What We Owe to Each Other, Cambridge, MA: Harvard University Press 1998.
  • Hilary Bok. Freedom and Responsibility, Princeton: Princeton University Press 1998.
  • T. van den Beld (toim). Moral Responsibility and Ontology, Dordrecht: Kluwer 2000.
  • Laura Waddell Ekstrom. Free Will: A Philosophical Study, Boulder, CO: Westview Press 2000, ptk 5.
  • Saul Smilansky. Free Will and Illusion, New York: Oxford University Press 2000.
  • Randall Curren. Aristotle on the Necessity of Public Education, New York: Roman & Littlefield 2000.
  • Derk Pereboom. Living Without Free Will, New York: Cambridge University Press 2001.
  • Susanne Bobsien. Determinism and Freedom in Stoic Philosophy, Oxford: Clarendon Press 2001.
  • Erin Kelly. Doing Without Desert. – Pacific Philosophical Quarterly. 2002, 83, lk 180–205.
  • John M. Doris. Lack of Character: Personality and Moral Behavior, New York: Cambridge University Press 2003.
  • Nomy Arpaly. Unprincipled Virtue: An Inquiry into Moral Agency, New York: Oxford University Press 2003.
  • Daniel Dennett. Freedom Evolves, New York: Viking Press 2003.
  • Manuel Vargas. Responsibility and the Aims of Theory: Strawson and Revisionism. – Pacific Philosophical Quarterly, 2004, 85, lk 218–241.
  • Neil Levy. The Good, the Bad, and the Blameworthy. – Journal of Ethics and Social Philosophy, 2005, 2(1), lk 2–16.
  • Angela Smith. Responsibility for Attitudes: Activity and Passivity in Mental Life. – Ethics, 2005, 115, lk 236–371.
  • E. Nahmias, S. Morris, T. Nadelhoffer, J. Turner. Surveying Freedom: Folk Intuitions about Free Will and Moral Responsibility. – Philosophical Psychology, 2005, 18, lk 561–584.
  • Manuel Vargas. The Revisionist's Guide to Responsibility. – Philosophical Studies, 2005, 125, lk 399–429.
  • Stephen Darwall. The Second-Person Standpoint: Morality, Respect, and Accountability, Cambridge, MA: Harvard University Press 2006.
  • Manuel Vargas. Philosophy and the Folk: On Some Implications of Experimental Work for Philosophical Debates on Free Will. – Journal of Cognition and Culture, 2006, 6(1–2). lk 239–254.
  • Nomy Arpaly. Merit, Meaning, and Human Bondage: An Essay on Free Will, Princeton: Princeton University Press 2006.
  • David Shoemaker. Moral Address, Moral Responsibility, and the Boundaries of the Moral Community. – Ethics, 2007, 118: 70–108.
  • E. Nahmias, Justin D. Coates, Trevor Kvaran. Free Will, Moral Responsibility, and Mechanism: Experiments on Folk Intuitions. – Midwest Studies in Philosophy, 2007, 31, lk 214–242.
  • Shaun Nichols, Joshua Knobe. Moral Responsibility and Determinism: The Cognitive Science of Folk Intuitions. – Noûs, 2007, 41(4), lk 663–685.
  • Dana Nelkin. Do We Have a Coherent Set of Intuitions About Moral Responsibility? – Midwest Studies in Philosophy, 2007, 31, lk 243–259.
  • Michael McKenna, Paul Russell (toim). Free Will and Reactive Attitudes: Perspectives on P.F. Strawson's “Freedom and Resentment”, Burlington, VT: Ashgate Publishing 2008.
  • Angela M. Smith. Control, Responsibility, and Moral Assessment. – Philosophical Studies, 2008, 138, lk 367–392.
  • Adina L. Roskies, Shaun Nichols. Bringing Responsibility Down to Earth. – Journal of Philosophy, 2008, 105(7), lk 371–388.
  • David Shoemaker. Responsibility and Disability. – Metaphilosophy, 2009, 40, lk 438–461.
  • Dana Nelkin. Making Sense of Freedom and Responsibility, New York: Oxford University Press 2011.
  • Gary Watson. The Trouble with Psychopaths. – R. J. Wallace, R. Kumar, S. Freeman (toim). Reasons and Recognition: Essays on the Philosophy of T.M. Scanlon, New York: Oxford University Press 2011.
  • John Martin Fischer, Neal Tognazzini. The Physiognomy of Responsibility. – Philosophy and Phenomonological Research, 2011, 82, lk 381–417.
  • Joshua Knobe, John Doris. Responsibility. – John Doris jt (toim). The Handbook of Moral Psychology, New York: Oxford University Press 2011.
  • Javier Echenique. Aristotle's Ethics and Moral Responsibility, New York: Cambridge University Press 2012.
  • Michael McKenna. Conversation and Responsibility, New York: Oxford University Press 2012.
  • Matthew Talbert. Blame and Responsiveness to Moral Reasons: Are Psychopaths Blameworthy? – Pacific Philosophical Quarterly 2012, 89, lk 516–535.
  • Angela M. Smith. Attributability, Answerability, and Accountability: In Defense of a Unified Account. – Ethics, 2012, 122, lk 575–589.
  • Justin D. Coates, Neal Tognazzini. The Nature and Ethics of Blame. – Philosophy Compass, 2012, 7, lk 197–207.
  • Manuel Vargas. Building Better Beings: A Theory of Moral Responsibility, New York: Oxford University Press 2013.
  • David Shoemaker (toim). Oxford Studies in Agency and Responsibility (kd 1), New York: Oxford University Press 2013.
  • Justin D. Coates, Neal Tognazzini (toim). Blame: Its Nature and Norms, New York: Oxford University Press 2013.
  • Michelle Ciurria. Moral Responsibility: Justifying Strawson and the Excuse of Peculiarly Unfortunate Formative Circumstances. – Ethical Theory and Moral Practice, 2014, kd 17, 3, lk 545–557.
  • David Shoemaker, Neal Tognazzini (toim). Oxford Studies in Agency and Responsibility, kd 2, New York: Oxford University Press 2015.
    • Andrew Eshleman. Worthy of Praise: Responsibility and Better-than-Minimally-Decent Agency.

VälislingidRedigeeri