Täpsustuslehekülg See on täpsustuslehekülg. Vajaduse korral palun täpsusta linki leheküljel, mis siia viitab.

Jaldabaoth (Jaffe) oli gnostikute apokrüüfides mainitud vaimolend, kes Kristuse pildi järgi ehitas inimese keha ja puhus temasse kogemata oma loova vaimu.

Sõna vaim märgib mittemateriaalset olendit, kes elab omas vaimumaailmas, mida nimetatakse ka valgusmaailmaks. Mõnede religioossete õpetuste järgi on Jumal annetanud inimesele tükikese enesest ja sellisel juhul räägitakse inimvaimust. Loomadel vaimu ei ole. Religioosses keeles tähendab „vaimu pealetulek“ positiivses kontekstis erilist seisundit, millega kaasneb tulevikku puudutavate sõnumite edastamine, tundmatus keeles rääkimine ja ebaadekvaatne käitumine; negatiivses kontekstis tähendab see "kurja vaimu" mis üritab kahjustada nii kaaskondseid kui ka inimest ennast. Rahvakeeles märgib „vaimu pealetulek“ loovuse puhangut, mille käigus valmib mõni luuletus vms kirjatöö, uus teaduslik avastus või innovaatiline tehnoloogiline leiutis.

Vaimolenditeks nimetatakse ka erinevaid müütilisi olendeid (esivanemate vaimud, langenud inglid ehk deemonid, jumalused ning muud Jumalast madalamad vaimolendid) ja loodusvaime, kelle ei ole füüsilist keha kuid kes on mõnikord inimestele nähtavad.


EtümoloogiaRedigeeri

Eestikeelsete sõna vaim algupära pole teada, kuid eesti rahvausundis on kasutatud sõna eluvaim, mis märkis elusolendi omadust ning viitas sisemisele olemusele. Uuemas rahvausundis märkis see sõna  "tonti" või "kummitust". Soome-ugri keeltes märgib sarnane sõna mokša keeles hingamist (vajamä) ja soome keeles abielunaist (vaimo), saami keeles südant (váibmu). Soome keeles märgitakse vaim sõnaga henki.

Vaim vanakreeka keeles πνεύμα (pneuma), νοῦς, ladina keeles spiritus, saksa keeles Geist, inglise keeles spirit, prantsuse keeles esprit, vene keeles дух, saksa keeles Gaist, aga ka atma, heebrea keeles ruach (רוח)ja araabia keeles ruch (روح). Ingliskeelne sõna spirit ja prantsuskeelne sõna espirit pärinevad ladinakeelsest sõnast spiritus (hing, julgus, elujõud, hingeõhk) ja on seotud sõnaga spirare (hingama).

Hinge ja vaimu eristatakse vaid kreeka filosoofias, heebrea religioossetes õpetustes ja kristlikus kultuuriruumis. Vastavad mõisted kreeka keeles: psyhe / pneuma; ladina keeles: anima / spiritus; heebrea keeles: ruach / neshama.

Religioosne käsitlusRedigeeri

Religioosses käsitluses märgib sõna vaim kõigepealt universumi loojat, kes jääbki „kardina taha“ kuid kes oma olemusega määrab universumi aluspõhimõtted.  

GnostitsismRedigeeri

Gnostikute apogrüüfides kasutatakse sõna vaim kolmes tähenduses: universumi loova jõuna, immateriaalsete olendite ja inimeses peituva intellektuaalse-loova substantsina. Mõned näited Johannese apogrüüf’ist:

Looja-Vaim: Ta on nähtamatu vaim. See on vaimu allikas, millest purskab välja elav, kirgas vesi. Ta hoolitseb kõigi igaveste olendite eest ja paneb tähele pilti kõikjal. Vaimu allikas ta näeb seda ning väljendab armastust valgusrikkas vees, särava ja püha vee allikas, mis ümbritseb teda. Ta on Ema-Isa, esimene inimene, Püha Vaim, kolmekordselt maskuliinne, kolmekordselt võimas, androgüün, kellel on kolm nime ja igavene olend nähtamatute hulgas. Püha Vaim voolas tema kohale kogu igaveste olendite täiusega.

Vaimolendid: Kõik inglid ja vaimolendid jätkasid tööd, kuni said hingestatud keha kokku pandud. Nad ei suutnud panna seda siiski liikuma, sest isegi pika aja jooksul ei liigutanud see end karvavõrdki. Kui ema tahtis tagasi võtta jõudu, mille ta oli andnud esimesele valitsejale, palus ta Ema-Isa, kes on suured oma armus. See saatis viis valgust püha kava kohaselt esimese valitseja inglite juurde. Et võtta ema jõud Jaldabaothilt, andsid nad talle nõu: “Puhu oma vaimu loodu näkku ja see keha ärkab ellu”.

Inimvaim: Jaldabaoth puhus sellele oma vaimu, ema jõudu, teadmata mida ta teeb, sest ta oli teadmatuses. Nii kandus ema jõud üle Jaldabaothist hingelisse kehasse. See oli tehtud tema sarnaseks, kes on olnud aegade algusest peale. Keha hakkas end liigutama, kogus jõudu ja täitus valgusega.

Olen ilmutanud sulle kõike seda, mida sa pidid teada saama. Olen rääkinud sulle kõigest, et sa kirjutaksid selle üles ja edastaksid nendele, kellel on sama vaim kui sul endal. See on nimelt vankumatute suguvõsa saladus.

KristlusRedigeeri

 
Piibli esimene eestikeelne väljaanne

Kristlik teoloogia kasutab sõna vaim esmajoones „Püha Vaimu“ kontekstis ning see on üks Jumala seitsmest nimest. Kristliku religiooni aluseks olevas Piiblis kasutatakse sõna vaim järgmistes kontekstides:

Vaim: Esimene Moosese raamat algab sõnadega:  Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Peale ristimist, kui Jeesus veest välja tuli, avanes taevas ja Jumala vaim laskus tuvikese kujul Jeesusele. Ja vaata, taevad avanesid, ja ta nägi Jumala vaimu nagu tuvi alla laskumas ja tema peale tulemas. Sest te pole rääkides üksi, vaid teie Isa vaim räägib teie läbi.Niipea kui vaim nendepeale langes, hakkasid nad prohvetlikult rääkima. Ühtki prohveti kuulutust pole iial lausutud inimese tahtel, vaid inimesed on rääkinud seda,mida nad on pühast vaimust juhituna saanud Jumalalt.

Vaimolendid: Siis ta läheb ja võtab endaga kaasa veel seitse vaimu, kurjemad kui ta ise. Keerub on kõrge positsiooniga vaimolend.

Inimvaim: Ma täidan ta Jumala vaimuga ja annan talle tarkust, arusaamist ja teadmisi, et ta oskaks teha igasugust käsitööd. Kas leidub veel teist sellist meest, kelles oleks Jumala vaim! Tema vaim väljub, ta pöördub tagasi mulda. Samal päeval kaovad tema mõtted.

IslamRedigeeri

Araabia isalmieelses usundis tunnustati hõimujumalaid (mis põhjustasid pidevalt konflikte) ja austati loodusvaime, kelle elupaikadeks pidid olema puud, allikad, kivid ja kaljud. Need vaimud on džinnide nime all tuntud ka Koraanis. Jumalate ja loodusvaimude kõrval oli muinasaraabia usundis oluline juma­lik jõud kõikevalitsev ja kõikepurustav aeg (dahr), mida ei personifitseeritud, kuid millesse uskumine mõjutas tugevasti muinasaraabia elukäsitust.[1]

 
Algupäraselt võis Koraani lugeda vaid araabia keeles.

Koraanis kasutatakse sõna vaim samuti immateriaalse jõu märkimiseks, mida Jumal isiklikult kasutab protsesside juhtimiseks.  Koraani eripäraks on see, et selles on vaim üksnes Jumala valdusalas ning inimesel on vaid vabadus alistuda sellele nähtamatule jõule. Mõned näited Koraanist:

Vaimujõud: Ütle: „Iga inimene valib endale tee ja teie Isand teab paremini, kes valis õige tee.” Nad hakkavad sinult küsima, mis on vaim.“ Vasta: „Vaim on osa minu Isanda käsust Kuid teile on selle kohta antud teada õige vähe.“ Inglid ja vaim tõusevad tema ette päeval, mis on nagu viiskümmend tuhat aastat. Sel päeval, kui Vaim ja inglid seisavad ridadena, ei saa keegi kõneleda ilma Armulise loata, ja ta ütleb siis üksnes tõtt. Sel ööl tulevad inglid ja vaim oma Isanda loal alla tegema kõike ja päikesetõusuni valitseb rahu. Enda käsul ta läkitab oma vai­mu sellele oma sulastest, kellele iganes tahab, et hoiatada neid selle päeva eest, kui nad tema ette astuvad. Samal viisil me ilmutasime oma käsul sulle Vaimu. Teie, Raamatu rahvas! Ärge tehke üle­astumisi usus ja kõnelge Jumala kohta ainult tõtt Sest Messias, Jeesus Maarja poeg on Jumala sõnumitooja ja tema Sõna. Selle ja oma Vaimu andis ta Maarjale. Uskuge Jumalasse ja tema sõ­numitoojatesse ja ärge kõnelege Kolm­ainsusest. Jumala käsk tuleb, aga ärge püüdke seda tagant kiirustada. Ta on ülistamisväärne ja kõrgem kõikidest, keda tema kõrvale seatakse. Tema käsul läkitatakse inglid tema vai­muga selle jaoks tema sulastest, kellele ta tahab: „Manitsege, et ei ole jumalaid minu kõrval. Seega kartke mind!” Tõesti, Koraan on maailmade Isanda lä­kitatud sõnum, millega ustav vaim tuli sinu südame peale, et sinust saaks sa­muti manitseja selges araabia keeles. Vasta siis, et selle läkitas Püha Vaim sinu Isanda juurest tões, et olla kinni­tuseks usklikele, juhatuseks õigele teele, ja rõõmusõnumiks muslimitele.

Vaimolendid: Meie hingasime temasse oma vaimu, ja meie tahtmisel oli ta oma po­jaga õnnistuseks kõikide maailmade asukatele. Tõotan tähega, mis läheb looja, et teie kaaslane ei läinud eksi ega ka (kurjad vaimud) lummanud teda. Meie andsime Jeesusele Maarja pojale selged sõnumid ja kinnitasime teda Püha Vaimuga. Kord ütles Jumal: „Sina, Jeesus Maar­ja poeg! Meenuta heategu, mis ma te­gin sulle ja su emale, kui ma olin sulle toeks Püha Vaimu varal ja sa kõnelesid inimestega veel hällis olles ja täiskas­vanuna.

SpiritismRedigeeri

Spiritistide õpetuste järgi on universum oma olemuselt vaimne. Inkarneerudes inimkehasse saab inimene kaasa hinge, mis on universumi vaimu osake. Inimese surma järel liitub see taas Universumi kõiksusega. Konkreetsetes suurvaimudest rääkides märgivad spiritistid tema nime suurtähtedega, nagu näiteks „Vaim Emmanuel“.[2]

Filosoofide käsitlusRedigeeri

Filosoofidest kasutavad seda mõistet vaid idealistid ja dualistid, materialistid eitavad vaimu ja vaimumaailma olemasolu. Filosoofias märgitakse selle sõnaga teadvuslikku olendit, mis on ühelt poolt osa inimesest ja teiselt poolt võimeline vaatama ja hindama inimese käitumist väljapoolt, n.ö kõrvaltvaataja pilguga.

Parun Montesquieu (1689-1755) kasutas oma raamatu pealkirjana mõistet „Seaduste vaim“, millega ta märkis domineerivat hoiakut, mis peaks ühiskonnas valitsema ning kujundama õiguskorra olemust (antud juhul võimude lahusust).

 
Hegeli vaimukäsitluse skeem raamatust "Psyhologie".

Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831), saksa filosoofi töödes oli vaimu (Gaist) teema kesksel kohal. Raamatus "Psychologie" (Psühholoogia) mainib, ta, et hing on seotud loodusega, kuid teadvus on seotud vaimuga, mis ei allu ühelegi materiaalse maailma reeglile. Hegeli käsitluses ei tule tundma õppida mitte objekti, vaid selle vaimu. Ta väitis, et " Vaim saab alguse iseendast ning ta määrab ise enda käitumist." Sellega mõtles ta, et algselt on olemas vaba ennast teostav vaim, millest eneseteostuse käigus saab objektiivna, absoluutne vaim. Oma töödes seostas ta vaimu mõiste peale psühholoogia ka riigikorralduse, ajaloo ja filosoofiaga. Mõttekäiguga, mis sidus vaimu ja eetri (eeter substantsina, eeterkeha) tuletas ta aja ja ruumi mõisted.[3] Vaimu teemat käsitles Hegel ka oma teoloogilistes töödes:  Der Geist des Christentums und sein Schicksal (1799) (Kristluse vaim ja selle saatus), Phänomenologie des Geistes (1806) (Vaimu fenomenoloogia) ja essees „Geist“. Nendes käsitles ta siiski rohkem mõistuse ja meele kontseptsiooni, mille keskmes oli inimese identiteet oma erinevate tähendustega.

Wilhelm Dilthey (1833-1911), saksa hermeneutilise (mõistmise kunst) filosoofi eesmärgiks oli luua asjakohane teoreetiline ja metoodiline alus “vaimuteadustele“ (Geisteswissenschaften).  Ta lükkas tagasi loodusteadustes (Naturwissenschaften) rakendatava põhjuse-tagajärje meetodi ja soovitas selle asmele mõista osa ja terviku suhet. Ta väitis, et nii loodus- kui ka humanitaarteadused lähtuvad „elu seostest“ (Lebenszusammenhang) ning et elumaailma (Lebenswelt) tuleb kirjeldada fenomenoloogiliselt hõlmates sellesse vaimu kui keskse nähtuse. Mõiste vaim (Gaist) kandis tema arusaamas pigem kultuurilist kui sotsiaalset tähendust.[4]

Friedrich Nietzsche (1844-1900), saksa filosoof ja kirjanik kirjeldas üli-inimest (Übermensch), kelles kõrgelt arenenud vaim viib efektiivselt täide kõik need moraalsed ja esteetilised võimalused, mida tänapäeva kasvatus ja väärtushinnangud üritavad maha suruda. Vanemas eas jõudis ta hoopiski arusaamale, et inimene peab ohverdama oma moraali ja isikliku heaolu taotluse, kui ta tahab kaasa aidata arenemisvõimelise vaimse inimtüübi sünnile. Raamatus „Nii rääkis Zarathustra“ kuulutab peategelane, et kristlaste ainelisest maailmast põgenemise eelduseks oli surematu hinge leiutamine ja selle füüsilisest kehast eraldamine. Ta väitis, et sellest mõttest arenes välja füüsilise keha suretamise ehk askeetluse tava. Tema väitel, et objektiivsus on subjektiivse tahte väljendus, olid kaugeleulatuvad mõjud paljude inimesega seotud teadusharude arengule, eriti Saksamaal.

Georg Simmel (1858-1918), saksa filosoof leidis, et hing on meele vorm, mis kujundab nii loogilis-kontseptuaalse mõtlemise subjektiivset sisu kui ka inimese subjektiivse olemuse. Vaim aga teadvustab meeles selle objektiivset sisu.[5]

Max Weber (1864-1920), saksa filosoof oma teose "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim"pealkirjaga viitas taas psühholoogide keskel levinud sõnakasutusele, et vaim esindab inimgrupi domineerivat hoiakut, mis sunnib selle liikmeid käituma viisil, mida ta muidu ei teeks.

Oswald Spengler (1880-1936), saksa filosoof kasutas oma peateoses "Der Untergang des Abendlandes" ("Õhtumaa allakäik") samuti inimgrupis (rahvas või kultuur) domineeriva hoiaku väljendamiseks seda kandva vaimu kontseptsiooni. Ta leidis, et iga tsivilisatsioon saab alguse hingestatud põhikontseptsioonist, mis hakkab ümber kujundama ümbritsevat maailma. Iga kultuur moodustab oma mentaalse ja materiaalse reaalsuse, mis kehastub selle vaimsetes sümbolites.

Helmut Plessner (1892-1985), saksa filosoof märkis, et meel on keskkond, milles hing tegeleb organismist tulenevate vajaduste ja tungidega ning mõtteliste soovidega. Inimvaim taas järgib antud rahva kultuurivaimu, mille reeglid on moodustunud inimesuhete käigus ja mis kannab selle rahva maailmavaadet.[6]

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Koraani selgitav osa raamatu lõpus
  2. Kardec, Allan (1857). «O Livro dos Espíritos» (PDF)
  3. Stefan Gruner: "Hegel's Aether Doctrine", VDM Publ., 2010, ISBN 978-3-639-28451-5
  4. W. Dilthey, Einleitung in die Geisteswissenschaften, 1972, p. 6.
  5. Helmuth Plessner: Grenzen der Gemeinschaft. Eine Kritik des sozialen Radikalismus (= Gesammelte Schriften 5), Frankfurt am Main 2003, S. 103.
  6. Helmuth Plessner: Grenzen der Gemeinschaft. Eine Kritik des sozialen Radikalismus (= Gesammelte Schriften 5), Frankfurt am Main 2003, S. 103.