Jaldabaoth (Jaffe) oli gnostikute apokrüüfides mainitud vaimolend, kes Kristuse pildi järgi ehitas inimese keha ja puhus temasse kogemata oma loova vaimu.

Sõna vaim kasutatakse kolmes tähenduses:

  • üleloomulik olend - Püha vaim (Piiblis kasutatakse seda mõistet 79, Koraanis 4 ja Urantia raamatus 39 korda), kes elab omas vaimumaailmas, mida gnostikud kirjeldavad valgusmaailmana.[1]
  • vaim, vaimolend või ingel kes on loodud täiuslikuna Püha Vaimu poolt. Piiblis kasutatakse sõna vaimud 61 ja ingel 210 korda, Koraanis ingel 10 ja džinn 43 korda ning Urantia raamatus vaimu 21 ja vaimolend'it 82 korda.
  • inimvaim, mille vaimolendid puhuvad (Piibel, Gnostikud) või annetavad (Urantia raamat mõttekohandaja) inimesele ja mis osaleb tema vaimse arengu protsessis.[2]

Sõnaühend "vaim tuli peale" märgib teatud erilise meeleseisundi saavutamist või inspiratsioonipuhangut, mis paneb aluse millelegi täiesti uuele.[3]

Vaimolenditeks nimetatakse ka erinevaid üleloomulikke ja müütilisi olendeid (esivanemate ehk surnute vaimud, langenud inglid ehk deemonid ja muud madalamad vaimolendid) ja loodusvaime, kelle ei ole füüsilist keha kuid kes on mõnikord inimestele nähtavad.[3]


EtümoloogiaRedigeeri

Eesti keelse sõna vaim algupära pole teada, kuid eesti keeles kasutatakse seda sõna inimese sisemaailma, psüühikaga seotud nähtuste märkimiseks.[4] [3] Uuemas rahvausundis märkis see sõna tonti või kummitust.

Soome-ugri keeltes märgib sarnane sõna mokša keeles hingamist (vajamä) ja soome keeles abielunaist (vaimo), saami keeles südant (váibmu). Soome keeles märgitakse vaim sõnaga henki.[4]

Vaim vanakreeka keeles πνεύμα (pneuma), νοῦς, ladina keeles spiritus, saksa keeles Geist, inglise keeles spirit, prantsuse keeles esprit, vene keeles дух, saksa keeles Gaist, aga ka atma, heebrea keeles ruach (רוח)ja araabia keeles ruch (روح). Ingliskeelne sõna spirit ja prantsuskeelne sõna espirit pärinevad ladinakeelsest sõnast spiritus (hing, julgus, elujõud, hingeõhk) ja on seotud sõnaga spirare (hingama).

Hinge ja vaimu eristatakse kreeka filosoofias, heebrea religioossetes õpetustes ja kristlikus kultuuriruumis. Vastavad mõisted kreeka keeles: psyhe / pneuma; ladina keeles: anima / spiritus; heebrea keeles: ruach / neshama.

Religioosne käsitlusRedigeeri

Võrreldes allpool esitatud näiteid Koraanist on tähelepanuväärne, et islamis ei ole inimesel vaimuga mingit osadust - tal on vaid vabadus alistuda Vaimu tahtele.

GnostitsismRedigeeri

Gnostikute apogrüüfides kasutatakse sõna "vaim" kolmes tähenduses: universumi loova jõuna, immateriaalsete olendite ja inimeses peituva intellektuaalse-loova substantsina. Mõned näited Johannese apogrüüf’ist:

Looja-vaim:

6. Soovisin õppida mõistma seda ja ta ütles mulle: “Kuna tervik on ainuvalitsus ja sellest kõrgemal ei ole midagi, see on Jumal, kes on kõiksuse Isa” Ta on nähtamatuna kõiksuse kohal. Ta on lõpmatus, kirgas valgus, mida ükski silm ei saa vaadata. Ta on nähtamatu vaim. …

 
Gnostiliste apogrüüfide kogu, mis iidsete papüüruste restaureerimise ja taastamise käigus tõlgiti soome keelde

9. Ta vaatab üksi ennast valguses, mis teda ümbritseb. See valgus on elava vee allikas, valgus, mis on täis puhtust. See on vaimu allikas, millest purskab välja elav, kirgas vesi. Ta hoolitseb kõigi igaveste olendite eest ja paneb tähele pilti kõikjal. Vaimu allikas ta näeb seda ning väljendab armastust valgusrikkas vees, särava ja püha vee allikas, mis ümbritseb teda.”

12. “Esimene, keda oli ilmutatud, palus endale Sõna (Algteadmist) nähtamatult Vaimult. Kui Vaim nõustus, siis Sõna ilmus ja asetus Hoidja kõrvale. Sõna oli pärit nähtamatu neitsiliku Vaimu Mõttest. Sõna ülistas Vaimu ja tema täiuslikku loomust, Barbelot, sest tänu Barbelole oli ta loodud”.

Vaimolend:

20. “Hoidja tahtis luua midagi nähtamatu Vaimu Sõnaga. Tema tahe sai kuju ja sellest ilmusid üheskoos Mõistus ja Selgus, kiites nähtamatut Vaimu. Sõna järgnes tahtele, sest sõna kaudu lõi jumalik Isesündinu Kristus universumi.

31. Kuid üks igavestest olenditest, Mõistuse Tarkus, hakkas arutlema ja omaette mõtlema Nähtamatust Vaimust ning Sõnast (Algteadmisest). Ta tahtis luua endast midagi nende sarnast ilma Vaimu soostumuse ja heakskiiduta ning küsimata oma teise poole arvamust. Kuigi tarkus ei leidnud meesosapoolt ja ei saanud tema heakskiitu, arutles ta ilma Vaimu soostumiseta ja abikaasa teadmata ning andis mõttele vormi.

32. Tarkuses oleva võitmatu jõu tõttu ei jäänud tema mõtted lihtsaks mõtteks, vaid sellest ilmus midagi ebatäiuslikku, vormilt erinevat kui ta ise, sest ta oli loonud selle ilma teise pooleta. Sellel ei olnud ema vormi, vaid see oli väljanägemiselt teistsugune. Kui Tarkus vaatas seda, mille ta oli loonud siis ta nägi, et sellel oli lõvinäolise mao vorm. Selle silmad olid kui leegitsevad välgud, millest säras valgust. Tarkus heitis selle endast, väljapoole oma ruumi, et keegi surematutest ei näeks seda, sest ta oli loonud selle teadmatuse vallas olles. Tarkus ümbritses enda poolt loodu valge pilvega ja pani selle keskele trooni, et keegi ei näeks seda olendit peale Püha Vaimu, keda kutsutakse kõige “elava emaks”.

Inimvaim:

58. Kõik inglid ja vaimolendid jätkasid tööd, kuni said hingestatud keha kokku pandud. Nad ei suutnud panna seda siiski liikuma, sest isegi pika aja jooksul ei liigutanud see end karvavõrdki.

59. Kui ema tahtis tagasi võtta jõudu, mille ta oli andnud esimesele valitsejale, palus ta Ema-Isa, kes on suured oma armus. See saatis viis valgust püha kava kohaselt esimese valitseja inglite juurde. Et võtta ema jõud Jaldabaothilt, andsid nad talle nõu: “Puhu oma vaimu loodud näkku ja see keha ärkab ellu”. Jaldabaoth puhus sellele oma vaimu, ema jõudu, teadmata mida ta teeb, sest ta oli teadmatuses.

60. Nii kandus ema jõud üle Jaldabaothist hingelisse kehasse. See oli tehtud tema sarnaseks, kes on olnud aegade algusest peale. Keha hakkas end liigutama, kogus jõudu ja täitus valgusega.

KristlusRedigeeri

 
Piibli esimene eestikeelne väljaanne

Kristlik teoloogia kasutab sõna "vaim" esmajoones Püha Vaimu kontekstis ning see on üks Jumala seitsmest nimest. Kristliku religiooni aluseks olevas Piiblis kasutatakse sõna vaim siiski laiemas tähenduses. Kui Piibel.net [5] internetilehel otsingumootorisse panna märksõna „vaim“, siis annab see enam kui 700 vastet sellele sõnale. Siinkohal mõned näited:

Jumala-vaim:

1Ms 1:2 Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.

Ii 33:4 Jumala Vaim on mind loonud ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu.

Js 11:2 Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim.

Vaimolend:

3Ms 19:31 Ärge pöörduge vaimude ja „teadjate” poole, ärge otsige neid, et te ei saaks nende läbi roojaseks! Mina olen Issand, teie Jumal!

Km 9:23 läkitas Jumal kurja vaimu Abimeleki ja Sekemi kodanike vahele, ja Sekemi kodanikud reetsid Abimeleki,

Js 13:21 Vaid seal lebavad kurjad vaimud ja nende kojad on täis öökulle; seal asuvad jaanalinnud ja karglevad sikujalgsed paharetid.

Inimvaim:

2Ms 31:3 Ma olen tema täitnud Jumala Vaimuga, tarkuse, mõistuse ja teadmistega ning igasugu tööoskusega.

Km 14:6 Aga Issanda Vaim tuli võimsasti tema peale ja ta kiskus lõvi lõhki, otsekui oleks ta kitsetalle lõhki kiskunud, kuigi tal ei olnud käes mitte midagi; oma isale ja emale ta aga ei jutustanud, mis ta oli teinud.

3Ms 20:27 Kui mehes või naises on „vaim” või „tarkus”, siis karistatagu neid surmaga; nad visatagu kividega surnuks, nende peal on nende veresüü!”

1Ms 6:3 Aga Issand ütles: „Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!”

Laul 146:4. Tema vaim väljub, ta pöördub tagasi mulda. Samal päeval kaovad tema mõtted.

IslamRedigeeri

Araabia isalmi eelses usundis tunnustati hõimujumalaid (mis põhjustasid pidevalt konflikte) ja austati loodusvaime, kelle elupaikadeks pidid olema puud, allikad, kivid ja kaljud. Need vaimud on džinnide nime all tuntud ka Koraanis. Jumalate ja loodusvaimude kõrval oli muinasaraabia usundis oluline juma­lik jõud kõikevalitsev ja kõikepurustav aeg (dahr), mida ei personifitseeritud, kuid millesse uskumine mõjutas tugevasti muinasaraabia elukäsitust.[6]

 
Algupäraselt võis Koraani lugeda vaid araabia keeles.

Koraanis kasutatakse sõna vaim samuti immateriaalse jõu märkimiseks, mida Jumal isiklikult kasutab protsesside juhtimiseks.  Koraani eripäraks on see, et selles on vaim üksnes Jumala valdusalas ning inimesel on vaid vabadus alistuda sellele nähtamatule jõule. Mõned näited Koraanist:

Püha-vaim:

2.86: Meie andsime Moosesele Raamatu ja pärast tedagi läkitasime sõnumitoojaid. Me andsime Jeesusele Maarja pojale selge sõnumi ja kinnitasime teda Püha Vaimu kaudu. Aga alati, kui teie juurde tuli sõnumitooja sõnumiga, mis teile ei meeldinud, muutusite te suurelisteks, laimasite ühtesid ja tapsite teised.

4.350: Teie, Raamatu rahvas! Ärge tehke üle­astumisi usus ja kõnelge Jumala kohta ainult tõtt Sest Messias, Jeesus Maarja poeg on Jumala sõnumitooja ja tema Sõna. Selle ja oma Vaimu andis ta Maarjale. Uskuge Jumalasse ja tema sõ­numitoojatesse ja ärge kõnelege Kolm­ainsusest Lõpetage see, sest nii on teile parem. Jumal on üks, kiitus olgu talle! Kas temal võiks olla poeg? Talle kuu­lub kõik, mis on taevastes ja maa peal. Jumalast piisab hoolitsejaks!

5.122: Kord ütles Jumal: „Sina, Jeesus Maar­ja poeg! Meenuta heategu, mis ma te­gin sulle ja su emale, kui ma olin sulle toeks Püha Vaimu varal ja sa kõnelesid inimestega veel hällis olles52 ja täiskas­vanuna. siis ma õpetasin sulle Pühakir­ja, tarkust, Toorat ja Evangeeliumi ja sa voolisid minu loal savist linnu kuju, puhusid tema sisse ja ta muutus linnuks minu loal. Ja sa tegid minu loal pimeda nägijaks ja tervendasid pidalitõbise, sa äratasid ellu surnuid minu tahtel. Kord ma hoidsin sinust eemal iisraellasi, kui sa tulid nende juurde selgete sõnumite­ga ja need, kes ei uskunud, väitsid: „See ei ole midagi muud kui pelk nõidus.”

17.73: Ütle: „Iga inimene valib endale tee ja teie Isand teab paremini, kes valis õige tee.” Nad hakkavad sinult küsima, mis on vaim. Vasta: „Vaim on osa minu Isanda käsust Kuid teile on selle kohta antud teada õige vähe.”

78.18: Sel päeval, kui Vaim ja inglid seisavad ridadena, ei saa keegi kõneleda ilma Armulise loata, ja ta ütleb siis üksnes tõtt.

Vaimolend: 72. Suura: Džinnid algab järgmiselt:

1     Ütle: „Mulle ilmutati, et jõuk džinne kuulas pealt ja nad ütlesid: „Tõesti, me kuulsime imelist Koraani, mis juhatab õigesti käituma. Me usume seda ja me ei austa enam muud kui meie Isandat üksi.

2     Meie Isanda aulisusest pole midagi kõrgemat ja ta ei ole võtnud oma kõrvale emandat ega poega. Üks rumal meie hulgast kõneles laimulugu Jumalast.

3     Meie aga arvasime, et inimesed ega ka džinnid ei laima iial Jumalat.

4     Mõned mehed inimeste hulgast otsisid varju meessoost džinnide juures, kuid need viisid nad veel suuremasse segadusse.

SpiritismRedigeeri

Spiritistide õpetuste järgi on universum oma olemuselt vaimne. Inkarneerudes inimkehasse saab inimene kaasa hinge, mis on universumi vaimu osake. Inimese surma järel liitub see taas Universumi kõiksusega. Konkreetsetes suurvaimudest rääkides märgivad spiritistid tema nime suurtähtedega, nagu näiteks „Vaim Emmanuel“.[7]

Filosoofide käsitlusRedigeeri

Filosoofidest kasutavad seda mõistet vaid idealistid ja dualistid, materialistid eitavad vaimu ja vaimumaailma olemasolu. Filosoofias märgitakse selle sõnaga teadvuslikku olendit, mis on ühelt poolt osa inimesest ja teiselt poolt võimeline vaatama ja hindama inimese käitumist väljastpoolt, kõrvaltvaataja pilguga.

Parun Montesquieu (1689–1755) kasutas oma raamatu pealkirjana mõistet „Seaduste vaim“, millega ta märkis domineerivat hoiakut, mis peaks ühiskonnas valitsema ning kujundama õiguskorra olemust (antud juhul võimude lahusust).

 
Hegeli vaimukäsitluse skeem raamatust "Psyhologie"

Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770–1831), saksa filosoofi töödes oli vaimu (Gaist) teema kesksel kohal. Raamatus "Psychologie" (Psühholoogia) mainib, ta, et hing on seotud loodusega, kuid teadvus on seotud vaimuga, mis ei allu ühelegi materiaalse maailma reeglile. Hegeli käsitluses ei tule tundma õppida mitte objekti, vaid selle vaimu. Ta väitis, et " Vaim saab alguse iseendast ning ta määrab ise enda käitumist." Sellega mõtles ta, et algselt on olemas vaba ennast teostav vaim, millest eneseteostuse käigus saab objektiivne, absoluutne vaim. Oma töödes seostas ta vaimu mõiste peale psühholoogia ka riigikorralduse, ajaloo ja filosoofiaga. Mõttekäiguga, mis sidus vaimu ja eetri (eeter substantsina, eeterkeha) tuletas ta aja ja ruumi mõisted.[8] Vaimu teemat käsitles Hegel ka oma teoloogilistes töödes: "Der Geist des Christentums und sein Schicksal" (1799) (Kristluse vaim ja selle saatus), "Phänomenologie des Geistes" (1806) (Vaimu fenomenoloogia) ja essees „Geist“. Nendes käsitles ta siiski rohkem mõistuse ja meele kontseptsiooni, mille keskmes oli inimese identiteet oma erinevate tähendustega.

Wilhelm Dilthey (1833–1911), saksa hermeneutilise (mõistmise kunst) filosoofi eesmärgiks oli luua asjakohane teoreetiline ja metoodiline alus “vaimuteadustele“ (Geisteswissenschaften). Ta lükkas tagasi loodusteadustes (Naturwissenschaften) rakendatava põhjuse-tagajärje meetodi ja soovitas selle asmele mõista osa ja terviku suhet. Ta väitis, et nii loodus- kui ka humanitaarteadused lähtuvad „elu seostest“ (Lebenszusammenhang) ning et elumaailma (Lebenswelt) tuleb kirjeldada fenomenoloogiliselt hõlmates sellesse vaimu kui keskse nähtuse. Mõiste vaim (Gaist) kandis tema arusaamas pigem kultuurilist kui sotsiaalset tähendust.[9]

Friedrich Nietzsche (1844–1900), saksa filosoof ja kirjanik kirjeldas üli-inimest (Übermensch), kelles kõrgelt arenenud vaim viib efektiivselt täide kõik need moraalsed ja esteetilised võimalused, mida tänapäeva kasvatus ja väärtushinnangud üritavad maha suruda. Vanemas eas jõudis ta hoopiski arusaamale, et inimene peab ohverdama oma moraali ja isikliku heaolu taotluse, kui ta tahab kaasa aidata arenemisvõimelise vaimse inimtüübi sünnile. Raamatus „Nii rääkis Zarathustra“ kuulutab peategelane, et kristlaste ainelisest maailmast põgenemise eelduseks oli surematu hinge leiutamine ja selle füüsilisest kehast eraldamine. Ta väitis, et sellest mõttest arenes välja füüsilise keha suretamise ehk askeetluse tava. Tema väitel, et objektiivsus on subjektiivse tahte väljendus, olid kaugeleulatuvad mõjud paljude inimesega seotud teadusharude arengule, eriti Saksamaal.

Georg Simmel (1858–1918), saksa filosoof, leidis, et hing on meele vorm, mis kujundab nii loogilis-kontseptuaalse mõtlemise subjektiivset sisu kui ka inimese subjektiivse olemuse. Vaim aga teadvustab meeles selle objektiivset sisu.[10]

Max Weber (1864–1920), saksa filosoof oma teose "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" pealkirjaga viitas taas psühholoogide keskel levinud sõnakasutusele, et vaim esindab inimgrupi domineerivat hoiakut, mis sunnib selle liikmeid käituma viisil, mida ta muidu ei teeks.

Oswald Spengler (1880–1936), saksa filosoof, kasutas oma peateoses "Der Untergang des Abendlandes" ("Õhtumaa allakäik") samuti inimgrupis (rahvas või kultuur) domineeriva hoiaku väljendamiseks seda kandva vaimu kontseptsiooni. Ta leidis, et iga tsivilisatsioon saab alguse hingestatud põhikontseptsioonist, mis hakkab ümber kujundama ümbritsevat maailma. Iga kultuur moodustab oma mentaalse ja materiaalse reaalsuse, mis kehastub selle vaimsetes sümbolites.

Helmut Plessner (1892–1985), saksa filosoof märkis, et meel on keskkond, milles hing tegeleb organismist tulenevate vajaduste ja tungidega ning mõtteliste soovidega. Inimvaim taas järgib antud rahva kultuurivaimu, mille reeglid on moodustunud inimsuhete käigus ja mis kannab selle rahva maailmavaadet.[10]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Wikipeedia. "Johannese apokrüüf". Vaadatud 21.05.20202.
  2. Urantia raamat. "Kiri 108. Mõttekohandaja missioon ja hoolekanne". Vaadatud 21.05.2020.
  3. 3,0 3,1 3,2 Eesti keele seletav sõnaraamat. "Vaim". Vaadatud 21.05.2020.
  4. 4,0 4,1 Eesti etümoloogia sõnaraamat. "Vaim". Vaadatud 21.05.2020.
  5. Piibel.net
  6. Tõlkija: Haljand Udam (2007). Koraan. Tallinn: Bit. Lk 443-446. ISBN 978-9985-2-1314-8
  7. Kardec, Allan (1857). «O Livro dos Espíritos» (PDF)
  8. Stefan Gruner: "Hegel's Aether Doctrine", VDM Publ., 2010, ISBN 978-3-639-28451-5
  9. W. Dilthey, Einleitung in die Geisteswissenschaften, 1972, p. 6.
  10. 10,0 10,1 Helmuth Plessner: Grenzen der Gemeinschaft. Eine Kritik des sozialen Radikalismus (= Gesammelte Schriften 5), Frankfurt am Main 2003, S. 103.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri