Ava peamenüü

Peter Strawson

Suurbritannia filosoof

Sir Peter Frederick Strawson (23. november 191913. veebruar 2006) oli inglise filosoof.

Ta tegeles peamiselt keelefilosoofia, metafüüsika ja epistemoloogiaga.[1] Ta kirjutas ka filosoofia ajaloost, eriti Immanuel Kantist.[1]

Aastatel 1969–1970 oli Strawson Aristotelian Society president.[1]

LoomingRedigeeri

Vabadus ja pahameelRedigeeri

Mõned filosoofid ütlevad, et nad ei tea, mida determinism väidab; mõned ütlevad või teevad näo, et teavad. Viimastest mõned arvavad, et kui determinismil on õigus, siis moraalse kohustuse ja moraalse vastutuse mõiste pole rakendatavad ning karistamine ja laitmine, moraalse hukkamõistu ja heakskiidu väljendamine on õigustamatud (pessimistid). Teiste meelest ei tee determinismi tõesus neid mõisteid ja praktikaid tarbetuteks (optimistid). Mõned leiavad isegi, et nende õigustus nõuab determinismi tõesust. Harvem öeldakse, et determinismi tõesuse või vääruse järelmitest ilmneb, et moraalse süü, laituse ja moraalse vastutuse mõisted on segased, (skeptikud). Nad nõustuvad, et determinismi tõesuse korral pole need mõisted rakendatavad, ning lihtsalt lisavad, et ka mitte determinismi vääruse korral. Strawson kuulub nende hulka, kes ei tea, mis determinism on, kuid ta tunneb ka teiste vastu mingil määral poolehoidu ja soovib neid lepitada. Kas poleks mõistuspärane, et teadmatus sellist poolehoidu pärsiks? Mingi aimdus determinismi tähendusest tal siiski on. Siin tehakse katse astuda sammuke lepituse poole.

Kas leppimine saab olla võimalik? Võib olla nii, et üks taganeb formaalselt ja teine teeb sisulise järeleandmise. Oletame, et optimist ütleb, et 1) teadaolevad faktid ei näita, et determinism on väär; 2) teadaolevad faktid annavad mõistetele ja praktikatele, mida determinism teise meelest ohustab, adekvaatse aluse. Võib olla nii, et tal on küll õigus, aga ta ei kirjelda õigesti ei teadaolevaid fakte ega seda, kuidas nad problemaatilistele mõistetele ja praktikatele adekvaatseks aluseks on; adekvaatsuse põhjendid, mis ta esitab, pole adekvaatsed ning jätavad midagi olulist välja. Siis võib olla, et pessimist tahab õigustatud murega seda olulist asja tagasi ning tunneb, et ta ei saa piirduda teadaolevate faktidega; ta tunneb, et oluline asi on turvatud ainult juhul, kui peale teadaolevate faktide on veel see fakt, et determinism on väär. Kas ta ei või siis olla sunnitud vastutasuks olulisele järeleandmisele formaalselt taganema?

Mõned optimistid osutavad sellele, et karistus ning moraalne hukkamõist ja heakskiit reguleerivad käitumist ühiskondlikult tõhusalt (Patrick Horace Nowell-Smith, "Freewill and Moral Responsibilty"), ja see on nende praktikate adekvaatne alus, ja see ei näita, et determinism on väär. Sellele väidavad pessimistid vastu, et õiglane karistus ja moraalne hukkamõist eeldavad moraalset vastutust ning see omakorda vabadust, mis eeldab determinismi väärust. Ja sellele väidavad optimistid omakorda vastu, et need praktikad tõesti mingis mõttes nõuavad vabadust, ja selline vabadus on ise üks teadaolevatest faktidest. Aga vabadus ei tähenda siin midagi muud kui seda, et puuduvad teatud tingimused, mis teeksid moraalse hukkamõistu või karistuse kohatuks, nimelt sund, kaasasündinud võimetus või hullumeelsus või vähem äärmuslikud psühholoogilised häired, või asjaolud, milles teised valikud oleksid moraalselt lubamatud või sellised, et neid oleks inimeselt palju tahta. Lisaks vabaduse kitsendustele paneksid nad sellesse nimekirja ka mõned teadmatuse, eksituse ja juhuse vormid. Ja moraalse hukkamõistu ja karistuse kohatuse üldiseks põhjendiks on see, et need praktikad oleksid käitumise soovitud moel reguleerimise üldiselt tõhusad vahendid ainult juhul, kui neid tegureid ei ole. Pessimist möönab, et meile on faktiliselt teada, et selles mõttes on vabadus olemas, ja rõhutab, et see on ühitatav determinismi tõesusega. Mis siis pessimisti meelest puudu on. Et seda öelda, siis ta ütleb ühelt poolt, et õigustatud on karistada, laita ja moraalselt ette heita ainult seda, kes seda väärib, ja teiselt poolt seda, et vähemalt positiivse teo puhul, väärib ta laitust ainult juhul, kui tahe teoga tõeliselt vabalt samastub, mis on determinismi tõesusega ühitatud.

Konventsionaalne optimist, kes otsib lepitust, ei pruugi alla anda ja võib-olla ütleb nii. Sageli kavatsetakse teha täpselt seda, mida tehakse, just neil põhjenditel, mida endal arvatakse olevat, ka see on fakt. Ja kui see ongi vabadus, tahte samastumine teoga, siis vabadus on olemas, ja see on determinismi tõesusega ühitatav.

Pessimist võib nüüd küsida: aga kuidas vabadus selles mõttes õigustab laitust jne? Sa ei ole ju muud põhjendust andnud, kui et need praktikad reguleerivad tõhusalt käitumist sotsiaalselt soovitaval moel.

Optimistil ei ole rohkem midagi öelda, vaevalt ta viitab kohasuse illusioonile. Ja optimistil jääb üle öelda ainult seda, et nende praktikate lubatavus nõuab teistsugust vabadust, mis nõuab determinismi teesi väärust. Aga kas ei saaks panna pessimisti sellest ütlusest loobuma, andes optimistile veel midagi öelda?

Karistamine ning moraalne hukkamõist ja heakskiit lubavad eraldumist tegudest ja tegijatest, mille kohta need käivad. Aga Strawson tahab rääkida asjaosaliste mitteeraldatud hoiakutest ja reaktsioonidest (tänulikkus, pahameel, andestus, armastus, solvumine). Et selles vallas on vähem vaidlejaid, on siin seda vaidlust võib-olla kergem lahendada, ja pärast seda võib-olla ka tolles teises vallas.

Me omistame suurt tähtsust sellele, millised hoiakud ja kavatsused teistel meie suhtes on, ja meie isiklikud tunded ja reaktsioonid sõltuvad suuresti meie uskumustest nende hoiakute ja kavatsuste kohta või hõlmavad neid. See vald on liiga keeruline, et seda lihtsalt kirjeldada. Seda võidakse kirjeldada lihtsustavalt, pannes pildi keskele enesearmastuse või edevuse ning näidates, kuidas teiste lugupidamine seda võib hellitada ja teiste ükskõiksus või põlgus haavata. Teistes terminites võidakse rääkida ka armastusevajadusest ja turvalisuse kaotusest ilma armastuseta või jälle eneseaustusest ja selle seosest indiviidi väärikuse tunnistamisega. Neist lihtsustustest on kasu ainult niivõrd, kui need aitavad rõhutada, kui tähtis meile tegelikult on, kas teiste (ja eriti mõnede teiste) teod peegeldavad meie suhtes heatahtlikkust, kiindumust ja lugupidamist või põlgust, ükskõiksust ja pahatahtlikkust. Kui keegi tallub kogemata mu käe peal, tahtes mind aidata, on valu sama suur kui siis, kui ta teeb seda põlglikust hoolimatusest või pahatahtlikkusest, kuid teisel juhul ma tunnen pahameelt, mida ma esimesel juhul ei tunne. Kui kellegi tegu täidab mõne minu soovi, siis on soov igal juhul täidetud, aga kui ta tegi seda heatahtlikkusest, siis ma tunnen mõistlikku tänulikkust, mida ma ei peaks tundma, kui minu soovi täitumine oli mõne muu eesmärgiga teo juhuslik tagajärg, mida ta ei kavatsenud ja võib-olla isegi kahetseb.

TunnustusedRedigeeri

PublikatsiooneRedigeeri

  • Freedom and Resentment, 1960. Ümbertrükid: Peter Strawson (toim). Studies in the Philosophy of Thought and Action, Oxford 1968; Peter Strawson. Freedom and Resentment and other Essays, London: Methuen 1974. Veebiversioon.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 "P.F. Strawson & Paul Snowdon". Aristotelian Society. Vaadatud 31. mai 2017. Inglise keeles.
  2. 2,0 2,1 Paul Snowdon. "Peter Frederick Strawson". Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 16. september 2009. Vaadatud 31. mai 2017. Inglise keeles.
  3. "Sir Peter Strawson". The Telegraph, 15. veebruar 2006. Vaadatud 31. mai 2017. Inglise keeles.

VälislingidRedigeeri