Keelefilosoofia
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2009) |
Keelefilosoofia on filosoofia haru, mis tegeleb loomulike keelte ja nende toimemehhanismide uurimisega, keskendudes eelkõige keelelisele tähendusele ja keele kasutamisele. Kaasaegne keelefilosoofia tegeleb tähendusteooriaga, osutusega, tõeteooriaga ja pragmaatikaga, aga ka paljude traditsioonilise metafüüsika teemadega.
Keelefilosoofia keskseks teemaks on kindlasti keelelise tähenduse loomus. Selle mõiste kaudu on omavahel seotud enamik teisi keskseid teemasid – tõde, osutus, tõlgendus, keele mõistmine, keele valdamine, keele seos mõtlemisega jne. Seetõttu on suurima tähtsusega teemaks keelefilosoofias tähendusteooria, õieti erinevad lähenemised sellele mõistele. Paljude filosoofide arvates ei olegi keelefilosoofia midagi muud kui tegelemine tähendusteooriaga. Näiteks üks tuntumaid keelefilosoofe Michael Dummett ütleb koguni, et terminit "keelefilosoofia" pole vaja kasutada, piisab "tähendusteooriast" kui "keele toimimise üldisest kirjeldusest".
Keelefilosoofia on keele filosoofiline uurimine. Analüütilises filosoofias mõistetakse keelefilosoofia all tavaliselt ainult analüütilist keelefilosoofiat.
KeelefilosoofeRedigeeri
Vaata kaRedigeeri
KirjandusRedigeeri
Analüütiline keelefilosoofiaRedigeeri
- Bob Hale, Crispin Wright (toim). A Companion to the Philosophy of Language, Blackwell 1997. Google'i raamat
- William G. Lycan. Philosophy of Language: A Contemporary Introduction, Routledge 1999.
- Alexander Miller. Philosophy of Language, 1999, 2007. Google'i raamat
- Michael Devitt, Richard Hanley (toim). The Blackwell Guide to the Philosophy of Language, Blackwell 2006. Google'i raamat
- Ernest Lepore, Barry C. Smith (toim). A Handbook of Philosophy of Language, Oxford University Press 2006.