Osutamine
Osutamiseks nimetatakse keelefilosoofias osutava väljendi (osutava termini; nimi, määrav kirjeldus, näitav asesõna) eksemplari suhet objektiga, mille kohta ta käib (tema osutusega).[1]
Vaimufilosoofias ja esteetikas räägitakse osutamisest ka teistsuguste representatsioonieksemplaride (mõiste, mentaalne kaart, pilt) puhul.[1]
Osutamist uurib keelefilosoofia haru osutamisteooria, milline roll on osutamises kõnelejal (kas nad osutavad iseenesest või kõneleja paneb need osutama ning kas ja mil määral sõltub osutus kõneleja kavatsustest või muudest privaatsetest vaimuseisunditest) ja tänu millele osutavad termid kinnistuvad oma osutus külge ning kas vastused on kõigi osutavate termide puhul ühesuugused. Samuti küsitakse, kuidas osutamine on seotud tähendusega (kas osutava termini tähendus on osutus ise või midagi muud).[1]
Osutamise mõiste abil püütakse selgitada, kuidas saab rääkida maailma asjadest, näiteks väljendada tõeseid propositsioone nende kohta: mõned sõnad ja väljendid haakuvad konkreetsete asjadega maailmas. Musternäiteks on pärisnimed. Selliste väljendite seas on ka asesõnad, indeksikaalid ning loomuliku liigi terminid ja mitmesugused muud omadusterminid, samuti määravad kirjeldused. üksikud objektid.[1]
Pärisnimed muuda
Esmapilgul tundub, et pärisnimi on lihtsa süntaksiga väljend, mis on mõeldud osutamiseks üksikobjektile.[1]
Deskriptivism muuda
Pärisnimede deskriptivistlike teooria järgi pärisnimi osutab oma konkreetsel kasutamisjuhtumil millelegi siis, kui selle kasutamisjuhtumiga seostuvast kirjeldussisust piisab, et eraldada välja üks konkreetne objekt.
Ühe standardse vaate järgi, mida seostatakse nii Gottlob Frege (1892) kui ka Bertrand Russelliga (1911), on mingi konkreetne kirjeldussisu seostatud nime mingi kasutamisjuhtumiga sellepärast, et kõneleja seostab selle sisu oma vaimus selle nimega. Selleks, et seda nime saaks kasutada osutamiseks, peab see kirjeldussisu nime osutuse üheselt ära määrama: kõneleja peab mõtlema tollest objektist kui teatud omadustekomplekti ainsast kandjast ning see objekt peabki seda olema. Nii et selle klassikalise deskriptivismi järgi peab kõneleja kinnistama iga nime külge oma repertuaaris kirjeldussisu, mis eraldab välja üheainsa objekti maailmas; kui nimega pole seostatud piisavalt täpset kirjeldust, siis osutamine ei õnnestu. Klassikalised deskriptivistid möönavad, et nimega seostatud kirjeldussisu võib eri kõnelejatel olla vägagi erinev, Russelli järgi ka ühel ja sellelsamal kõnelejal eri aegadel. Seda tingivad muu hulgas erinev isiklik suhe objektiga ja objekti omaduste ja suhete muutumine. Deskriptivistlikeks nimetatakse sääraseid teooriaid sellepärast, et osutamiseks vajalik kirjeldussisu on harilikult esitatav määrava kirjelduse abil. (John Searle (1983) juhib tähelepanu sellele, et osutust määrav sisu võib olla ka tajumuslik, kusjuures seda ei pruugi saada sõnastada.)
Deskriptivismi kasuks räägib see, et kui me tahame kahel ühenimelisel isikul vahet teha, siis me toome välja mõne eristava tunnuse. Deskriptivism muutub veel usutavamaks, kui lisada tees, et nime kasutamisjuhtumiga seostatav kirjeldussisu annab ka nimeeksemplari tähenduse: nimi osutab määrava kirjelduse taolise tähenduse kaudu. Sellise vaatega deskriptivism saab seletada mõningaid huvitavaid seiku. "Ehatäht on Koidutäht." See on tõene, kuid seda pole võimalik aprioorselt teada. Kui nende nimede tähendus oleks nende osutus, siis pole selge, miks seda ei saa aprioorselt teada, sest siis on juttu millegi identsusest iseendaga. Aga tähendusdeskriptivist saab öelda, et selle lausega väidetakse, et kaht erinevat kirjeldust rahuldab sama objekt, ja on usutav, et seda pole võimalik aprioorselt teada. "Jõuluvana elab põhjapoolusel." Kui nimel "jõuluvana" pole osutust, siis kuidas saab selle lause lausungil olla tähendus? Mille kohta see lausung siis käib? Tähendusdeskriptivism saab öelda, et see tähendab, et on üks ainukordne habemega lõbus haldjas, kes elab põhjapoolusel. "Fred usub, et Cicero oli roomlane, kuid ei usu, et Tullius oli roomlane." Kui mõlemad nimed osutavad samale ühele ja sellelesamale asjale, siis kuidas see võimalik on? Asi on arusaadav, kui öelda, et Fred seostab kummagi nime erineva kirjeldusega.
Deskriptivismi põhiline raskus on see, et on alust kahtlustada, et pärisnimed pole määravate kirjeldustega semantiliselt samaväärsed. Näiteks Saul Kripke (1972) ütleb et nimed määravad sama objekti isegi juhul, kui need on modaalsete terminite, näiteks "oleks võinud" mõjuväljas, kuna aga määravate kirjeldustega harilikult nii ei ole. Kui ma seon nimega "David Cameron" kirjelduse "Suurbritannia peaminister, kes korraldas Brexiti referendumi, siis tundub, et ma saan ikkagi tõeselt väita "David Cameron oleks võinud Brexiti referendumit mitte korraldada," tähendusdeskriptivismi järgi aga oleks öeldud midagi metafüüsiliselt võimatut. Tähendusdeskriptivist saaks seda argumenti pareerida, öeldes, et määravaid kirjeldusi mõistetakse tavaliselt paindlikena, mittejäikadena, nii et nende osutus sõltub kohast võimaluste ruumis, aga neid võib tõlgendada ka jäikadena (nagu oleks lisatud sõna "tegelikult": "Suurbritannia peaminister, kes tegelikult korraldas Brexiti referendumi") ning nimed on semantiliselt samaväärsed niisuguste jäikade määravate kirjeldustega. Seda raskust saab deskriptivist vältida, kui ta on valmis loobuma väitest, et pärisnime tähendus on siin samaväärne mõne määrava kirjeldusega. Sellisel juhul fikseerib seostatud kirjeldus osutuse tegeliku maailma suhtes ning siis on modaalsete väidete tõesuse määramiseks oluline ainult see osutus. Sel juhul aga ei saa deskriptivist enam seletada eeltoodud huvitavaid näiteid. Ja ka sellel juhul on deskriptivistil "semantiline probleem", millele juhtis tähelepanu Saul Kripke. Sageli me ei seosta nimega piisavalt info, et see eraldaks välja konkreetse indiviidi. Näiteks teab enamik inimesi paremal juhul seda, et Feynman oli füüsik, ega tea midagi peale nime, mis võimaldaks teda eristada kõigist teistest füüsikutest, kellest nad kuulnud on. Ometi aga võib inimene, kes on ainult kuulnud Feynmanist räägitavat, vabalt seda nime kasutada, näiteks küsides, kes see Feynman on. Deskriptivistil tundub olevat seda väga raske seletada, kui ta tahab säilitada seose seostatava kirjelduse ning üksikkõnelejale kättesaadava info vahel ega taha kasutada selliseid kirjeldusi nagu "see, kellest inimene, keda ma rääkimas kuulsin, seda nime kasutades silmas pidas". Mõned deskriptivistid ongi loobunud kirjelduse kättesaadavusest üksikkõnelejale. Näiteks Peter Strawson[2] ütleb, et kõnelejad võivad toetuda teistele, kes annavad vajaliku kirjeldava sisu, mis haagib nime kasutusjuhtumi mingi objekti külge naailmas. Rühm saab nimesid osutamiseks kasutada, kui nende seas on vähemalt üks asjatundja, kes seob enamiku oma kirjeldusi objektiga tõeselt. Nüüd aga on deskriptivist peale selle, et ta eeltoodud huvitavaid näiteid seletada ei saa, hakanud väitma, et kõnelejad ei pruugi teada, kellest nad räägivad. Kui on tavaline asi, et kõnelejatel ei ole piisavalt infot, et tuvastada pärisnime osutus, kui nad seda kasutavad, siis miks me peaksime olema õigustatud uskuma nende vastust küsimusele, millisest N-ist nad räägivad? Need, kelle jaoks see on liig, püüavad deskriptivismi elemente sisse tuua teooriatesse, mis on muidu deskriptivismivastased.[1]
Nime tähendus on osutus muuda
Deskriptivismi põhilist alternatiivi on nimetatud milliaanluseks. John Stuart Milli[3] järgi on nime tähendus lihtsalt selle osutus. Tänapäevasel kujul pani sellele aluse Ruth Barcan Marcus[4], kelle järgi nimesid tuleb võtta lihtsalt siltidena, neil pole muud keelelist tähendust peale osutuse. Nad ei osuta oma kandjatele kirjelduste kaudu, vaid otseselt. Erinevalt paljudest deskriptivistlikest pärisnimeteooriatest tagab see sama osutusega pärisnimede identsusväidete paratamatuse. (Barcan Marcus on andnud sellele samasusele ka formaalse tõestuse.[5] See hajutab ka paradoksid asendatavuse kohta modaalsetes kontekstides[6].
Teooria peab ka ütlema, mis fikseerib nime osutuse kontekstis (nagu deskriptivismi puhul teeb seda nimega seostatud kirjeldus) ja miks. Kõige levinuma vastuse on põhjuslik osutamisteooria, mille esitasid Peter Geach (1969), Keith Donnellan (1970) ja Saul Kripke (1972). Selle järgi osutab nimi konkreetsel kasutamisjuhul sellele, mis on temaga sobival moel seotud, kusjuures kõneleja ei pea sellega seostama mingit identifitseerivat kirjeldavat sisu. Tavaliselt jaotatakse see teooria osutuse fikseerimise osaks ja osutuse laenamise osaks. Osutus fikseeritakse algselt nimeandmise, ristimise teel. Tavaliselt ristija parajasti tajub ristitavat objekti. Pärast osutuse algset fikseerimist kandub nimi kõnelejalt kõnelejale suhtlemise käigus. Osutamine õnnestub sellepärast, et nime kasutamisjuhtumid on lülid põhjuslikus ahelas, mis ulatub tagasi ristimiseni. Osutus laenatakse varasematelt kõnelejatelt, kuigi laenajad ei pruugi teada, kellelt nad laenavad.
Kripke toob välja, et raskusi tekitab nimede taaskasutamine. Kui ma annan kellegi nime, mis on juba kasutusel kellegi teise kohta, siis Kripke väitel võtan ma oma kavatsuste tõttu kasutusele uue nime või vähemalt vana nime uue tarvituse. Seetõttu peab teooria täpsustama, mis laadi peab põhjuslik seos varasema tarvitusega olema. Seda on olnud raske teha.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Elliott Michaelson, Marga Reimer. Reference, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2019
- ↑ Peter Strawson. Individuals: An Essay in Descriptive Metaphysics, London: Methuen 1959.
- ↑ John Stuart Mill. A System of Logic, London: Longmans 1867.
- ↑ Ruth Barcan Marcus. Modalities and Intensional Languages. – Synthese, 1961, 13(4), lk 303–322.
- ↑ Ruth Barcan Marcus. The Identity of Individuals in a Strict Functional Calculus of Second Order. – Journal of Symbolic Logic, 1947, 12(1), lk 12–15.
- ↑ Ruth Barcan Marcus. Modalities, Oxford: Oxford University Press 1993.
Kirjandus muuda
- Gottlob Frege. Über Sinn und Bedeutung, 1892. On Sense and Reference. – Peter Geach, Max Black (toim). Translations from the Philosophical Writings of Gottlob Frege, Oxford: Blackwell 1952. Tähendusest ja osutusest. Tõlkinud Jaan Kangilaski.
- Bertrand Russell. Knowledge by Acquaintance and Knowledge by Description. – Proceedings of the Aristotelian Society, 1911, 11, lk 108–128.
- Peter Geach. The Perils of Pauline. – Review of Metaphysics, 1969, 23(2), lk 287–300.
- Keith Donnellan. Proper Names and Identifying Descriptions. – Synthese, 1970, 21(3–4), lk 335–358.
- Gareth Evans. The Causal Theory of Names. – Proceedings of the Aristotelian Society, Supplementary Volume 47, 1973, lk 187–208.
- Gareth Evans. The Varieties of Reference, Oxford: Oxford University Press 1982.
- John Searle. Intentionality, Cambridge: Cambridge University Press 1983.
- Scott Soames. Beyond Rigidity, Oxford: Oxford University Press 2002.
- Imogen Dickie. Fixing Reference, Oxford: Oxford University Press 2015.