Ava peamenüü

Keeline pööre tähistab filosoofias ja inimteadustes valdkonna tōlgendamiskeskme ja meetodite kasutamise nihkumist kogemuses väljendatud keelele ning nendes valdkondades toimunud muutusi. Pööre algas 20ndal sajandil filosoofias ja keeleteaduses oletusest, et keel pole tegelikkuse ja kogemuse edastamise sōltumatu vahendaja. Erinevatelt lähtealustelt hakati uurima, mida me keelega teeme, ehk täpsemalt, mida keel tegelikkuse vōi meiega teeb.[1]

Keelelise pöördeni viisid avastused lingvistikas ja keeleteaduses. Kandvat rolli selles mängisid Ludwig Wittgenstein, John Austin ja Mihhail Bahtin. Vastavalt uuele keelekontseptsioonile hakati sotsiaalse tegelikkuse alusena nägema keelt. Avastuste tulemusena muutus arusaamine keele tähtsuse rollist mõtlemise, tunnetamise, ja teadmiste konstrueerimise protsessis. Kõik mõisted, kategooriad ja tähendused ning teadmised tervikuna tekivad ja elavad edasi keeles. Keele kaudu osalevad inimesed aktiivselt maailma kujundamises, tundmaõppimises ja taasloomises.

Mõiste "keeleline pööre" võttis esimesena kasutusele Richard Rorty 1967 ilmunud antoloogias "The linguistic turn". Keelelist pööret käsitlevast kirjandusest võib leida erinevaid lähenemisi. Filosoofid keskenduvad keelefilosoofilistele aspektidele, keeleteadlased keele ja kommunikatsiooni uurimisele ning sotsiaalteadlased sellele, kuidas muutunud arusaam keele rollist mõjutab sotsiaalse tegelikkuse mõistmist ning selle tundmaõppimist.

KirjandusRedigeeri

  • Strömpl, J., Selg, M., Linno, M. (2012). Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses: laste väärkohtlemise lood. Tartu, TÜ Kirjastus.

ViitedRedigeeri

  1. Leho Lamus. "Mõtlemise mõistevõrk", lk 178.