Ava peamenüü

Mõtlemise mõiste ja mõtlemiskäsituste ajaluguRedigeeri

HegelRedigeeri

Georg Friedrich Wilhelm Hegel lähtub sellest, et mõtlemine eristab inimest loomast. Kõik inimlik on inimlik tänu sellele, et ta on mõtlemise tekitatud.

Mõtlemine esineb eri vormides, sealhulgas tunde, kaemuse ja ettekujutuse vormis. Filosoofiline mõtlemine leiab aset mõistetes ning ühtaegu erineb inimest loomast erinevast mõtlemisest ja on sellega samane ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 2).

Mõtlemine on mõtete omamine. Mõte on asi ise, "subjektiivse ja objektiivse lihtne samasus" ("Entsüklopeedia", § 465). Mõistes mõeldakse asja enese olemust. Mõtlemine on "tegev üldine". "Mõtlemine "subjektina" ette kujutatuna on mõtlev, ja eksisteeriva subjekti kui mõtleva lihtne väljendus on mina.

Puhas mõtlemine mõtleb iseennast. Tema sisuks on paljad mõisted.

Mõtlemise liikumine tuleneb mõttes kätkevast vastuolust. Mõisted pöörduvad vastupidiseks ning vastandid ületatakse kõrgemas mõistes.

EinsteinRedigeeri

Albert Einstein on kirjeldanud mõtlemist kui mõistetega tehtavaid operatsioone. Tema järgi hõlmab mõtlemisprotsess mõistete loomist, mõistetevaheliste otseste funktsionaalsete seoste kasutamist ja meeleliste kogemuste suhestamist nende mõistetega.[1]

MõtlemisviisidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Albert Einstein (1936). Physics and reality. Journal of the Franklin Institute, 221, 313–347
  2. Martin Sillaots Projektijuhtimise e-konspekt, lk. 39, magistritöö 2003

VälislingidRedigeeri