Ava peamenüü

Poststrukturalism (sama mis dekonstruktsionism) on alates 1970. aastatest strukturalismi arendavate ja arvustavate mõttesuundade ühisnimetus. Poststrukturalism on teoreetiliste arvamuste ja interdistsiplinaarsete tõlgenduste kriitilised käsitlused, mis kujunesid välja vastasseisust strukturalismiga, alates 1960. aastatest Prantsusmaal.

Poststrukturalism pole ühtne metoodiline suund või koolkond, ega seostu ühegi autoriga (ükski autor pole end selliselt määratlenud). Seega on mõiste problemaatiline ning selle "sildi" asemel kasutatakse samaväärsena ka postmodernism ja filosoofias dekonstruktsiooni mõisteid. Ameerikas hakati erinevaid poststrukturalismi teooriaid nimetama dekonstruktsionismiks, mille peapropageerija on Paul de Man Yale ülikoolis.[1]

Mõistet poststrukturalism hakati 1970. aastatel kasutama ka feminismi, kirjandusteaduse ja postkolonialismi valdkondades.[1]

Poststrukturalismi põhikujundajatena nimetatakse psühhoanalüüsist mõjutatud Pariisi semiootikakoolkonna liikmeid: semiootik Roland Barthes (1915–1980), filosoof ja võimuteoreetik Michel Foucault (1926–1984), psühhoanalüütik ja kultuuriteoreetik Julia Kristeva (snd 1941), psühhoanalüütik Jacques Lacan (1901–1981) ja Tzvetan Todorov.

Poststrukturalismiga seostatakse ka nimesid: filosoof ja sotsioloog Jean Baudrillard (1929–2007), filosoof ja ratsionalismikriitik Gilles Deleuze (1925–1995), dekonstruktsionismi rajaja filosoof Jacques Derrida (1930–2004), filosoof ja kirjandusteoreetik Jean-François Lyotard (1924–1998), psühhoanalüütik Felix Guattari (1930–1992), Luce Irigaray (snd 1930), Hélène Cixous.

Poststrukturalismi põhisuundadena on nimetatud

Nimetatud autoritele on kriitikud ette heitnud loodusteaduste ja empiiriliste andmete eiramist või vähest väärtustamist, äärmusrelativismi, püüdu lahendada eetilisi probleeme keele või semiootika tasandil, elitaarsust ja valgustusaja filosoofia katkestamist.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Neeme Lopp. Poststrukturalism. - 20. sajandi mõttevoolud. 2009:671-681.

VälislingidRedigeeri