Jacques Derrida

Jacques Derrida [žak derid'aa] (15. juuli 1930 El Biar – 8. oktoober 2004 Pariis) oli prantsuse filosoof, kelle töödest sai alguse dekonstruktsiooni suund tänapäeva filosoofias ja kirjandusteoorias. Derrida filosoofia põhimõisted on kiri (écriture), kohalolu (presence) ja jälg (trace), mille abil ta dekonstrueerib klassikalist metafüüsikat ja sellele iseloomulikku logotsentrismi.

Derrida tähtsamaks eeskujuks oli Husserli ja Heideggeri fenomenoloogia, samuti Nietzsche elufilosoofia. Derrida varasemas loomingus on olulisel kohal strukturalismi kriitika, seepärast on tema filosoofiat seostatud ka poststrukturalismi kategooriaga, kuigi Derrida ise seda mõistet ei kasutanud. Püsivamalt tundis Derrida huvi psühhoanalüüsi vastu, käsitledes Sigmund Freudi ja Jacques Lacani ideid filosoofilisest vaatepunktist. Postmodernismi mõiste oli Jacques Derridale võõras.

Elukäik

1930–1959

Jacques Derrida, algse nimega Jackie Derrida, sündis Alžeerias sefardi juudi perekonnas. Kodune keel oli prantsuse keel ja religioonile pöörati vähe tähelepanu. 1935–1941 käis ta El Biari algkoolis ja astus siis Ben Aknouni lütseumi, kuid arvati õpilaste nimekirjast välja uute juudivastaste kvootide tõttu. Derrida vahetas kooli, kuid pääses 1944 Ben Aknouni lütseumi tagasi. Teismelisena köitis Derridad kõige rohkem jalgpall, aga ta pidas ka päevikut ja kirjutas luuletusi. Tugeva mulje jätsid talle André Gide’i romaanid, Jean-Jacques Rousseau, Antonin Artaud ja Friedrich Nietzsche teosed. 1947–1948 õppis Derrida Èmile-Félix-Gautier’ lütseumis, kus tal tekkis sügavam huvi filosoofia vastu. Derrida luges põhjalikult Henri Bergsoni ja Jean-Paul Sartre’i töid ning tutvus mõnede Martin Heideggeri ja Søren Kierkegaardi tekstidega.

1949 septembris sõitis Derrida Pariisi ja hakkas õppima Louis-le-Grandi lütseumis. 1952 pääses ta kolmandal katsel École normale supérieure’i. Seal olid tema õpetajateks Louis Althusser, Jean Hyppolite ja Michel Foucault. 1953 veetis Derrida suvevaheaja El Biaris ja luges seal Paul Ricoeuri tõlget Edmund Husserli "Ideede" esimesest köitest, mis filosoofi enese sõnul sai hiljem tema jaoks fenomenoloogia teejuhiks. 1956 sõitis Derrida koos Marguerite Aucouturier’ga aastaks Ameerikasse, et tegeleda Harvardi ülikoolis Husserli avaldamata käsikirjadega. Tal tekkis mõte tõlkida prantsuse keelde Husserli kirjutis "Geomeetria algupära".

1957 abiellusid Jackie Derrida ja Marguerite Aucouturier Cambridge’is ja sõitsid siis tagasi Prantsusmaale. Derrida võeti sõjaväkke ja saadeti Alžeeriasse, kus käis sõda. Tal õnnestus saada õpetajakoht Koléa väikelinnas, sinna jäi ta ajateenistuse lõpuni 1959. aastal. Derrida suhtumine Alžeeria sõtta oli liberaalne ja lähenes Albert Camus seisukohtadele, ta oleks eelistanud kompromissi, mis oleks võimaldanud Alžeeria prantslastel elada ka iseseisvas Alžeerias. Nõnda aga ei juhtunud, tema vanemad jäid oma varast ilma ja kolisid pärast sõja lõppu Nice’i, mis sai paljude Alžeeria põgenike uueks elupaigaks.

1960–1982

1960 sai Derrida Sorbonne’is filosoofia lektori koha. 1962 lõpetas ta Husserli "Geomeetria algupära" tõlke (L'origine de la géométrie), see ilmus koos tavatult mahuka eessõnaga ja võeti asjatundjate ringis väga soodsalt vastu. 1963 sündis Jacques ja Marguerite Derridal poeg Pierre, 1967 poeg Jean. 1964 hakkas Derrida õpetama École normale supérieuris, jätkates seda peaaegu kakskümmend aastat.1965 tekkisid Derridal sidemed Philippe Sollers’iga, kes toimetas avangardset ajakirja Tel Quel. Samal aastal kohtus Derrida Jean Genet’ga, sellest kujunes pikaajaline sõprus. 1967 ilmus Derridal lühikese aja jooksul kolm raamatut: temaatiliselt rikas esseekogu "Kiri ja erinevus" (L'écriture et la différence), kirja mõistele keskendunud "Grammatoloogiast" (De la grammatologie) ja Husserli fenomenoloogiat käsitlev "Hääl ja fenomen" (La voix et le phénomène). Need tööd levisid peagi laiemalt ja tegid autori rahvusvaheliselt tuntuks. Järgnevatel aastatel andis Derrida kolm intervjuud, milles ta selgitab nende teoste põhilisi ideid, 1972 koondati intervjuud raamatusse "Positsioonid" (Positions, e.k 1995).

1968. aasta Pariisi üliõpilasrahutuste ajal jäi Derrida hoiak ettevaatlikuks. Ta võttis meeleavaldustest osa ja organiseeris Ècole normale'is üldkogu, kuid suhtus poliitilise spontaansuse ideesse umbusklikult. Sügisel sõitis Derrida Ameerikasse, kus ta pidas oma esimese seminari Johns Hopkinsi ülikoolis (seminarid jätkusid 1974. aastani). Seejärel pidas ta rea loenguid veel paljudes Ameerika ülikoolides, saavutades suure populaarsuse. 1972 ilmusid raamatud "Disseminatsioon" (La dissémination) ja "Filosoofia – ääred" (Marges – de la philosophie). Kuigi "Disseminatsioon" sisaldab põhjaliku käsitluse Philippe Sollersi romaanist "Arvud" (Nombres), olid Derrida suhted Tel Queli autorite ringiga selleks ajaks otsustavalt jahenenud ega taastunud hiljemgi.

1970. aastatel kirjutas Derrida oma kõige eksperimentaalsemad teosed "Glas" (1974), "Tõde maalikunstis" (La vérité en peinture, 1978) ja "Postkaart" (La carte postale, 1980). 1972 tekkis Jacques Derridal lähedane suhe poola-prantsuse filosoofi Sylviane Agacinskiga, 1984 sündis neil poeg Daniel. 1975 kutsus Paul de Man Derrida Yale’i ülikooli, kus Derrida hakkas regulaarselt pidama kirjandusteooria loenguid. Samal ajal võitles Derrida Prantsusmaal filosoofia õpetamise eest lütseumides, organiseerides sellele suunatud toetusrühma (Greph). 26. detsembril 1981 arreteeriti Derrida Prahas, kus ta Jan Husi Haridusasutuse kutsel esines põrandaalusel seminaril Ladislav Hejdáneki juures. Derridad süüdistati narkootikumide tootmises, müümises ja edasitoimetamises, kuid Prantsuse valitsuse survel vabastati ta süüdistusest.

1983–2004

1983. aastal sai Derrida professoriks ühiskonnateaduste instituudis EHESS, kus tema seminarid jätkusid kuni 2003. aastani. Derridal oli harjumus kõik loengud hoolikalt kirja panna, enne kui ta teksti kuulajate ees "vokaliseeris". 1986 kutsus J. Hillis Miller Derrida Irvine’i ülikooli, millega Derrida jäi tihedalt seotuks kuni viimase eluaastani; hoolimata Dragan Kujundzici skandaali ajal tekkinud vastuoludest pärandas ta kogu oma arhiivi Irvine’i ülikooli raamatukogule. Californias hakkas Derrida õpetama inglise keeles, et jõuda laiema kuulajaskonnani. Inglise keele kasutamine küll häiris Derridad, sest enda arvates suutis ta inglise keeles ainult "kommunitseeruda", kuid need raskused vähenesid järjest ja viimastel aastatel võis Derrida oma loengus käsitleda isegi sõnade maybe ja perhaps tähendusvarjundite erinevust.

1990. aastatel muutus Derrida poliitiliselt aktiivsemaks ja tegeles järjest rohkem eetiliste küsimustega. Temalt ilmus sageli uusi teoseid, nende seas "Pimeda mälestused" (Mémoires d'aveugle, 1990), "Marxi tondid" (Spectres de Marx, 1993), "Sõpruse poliitikad" (Politiques de l'amitié, 1994), "Teise ükskeelsus" (Le monolinguisme de l'autre, 1996) ja "Surma and" (Donner la mort, 1999, e.k 2011). Jacques Derrida suri 9. oktoobril 2004 Pariisis ja maeti Ris-Orangis’ kalmistule. Matusel luges tema poeg Pierre ette lühikese matusekõne, mille Derrida oli kirjutanud juba kolmkümmend neli aastat varem. Derrida vaimseks testamendiks jäi Jean Birnbaumile antud pikem intervjuu, mis ilmus postuumselt omaette raamatuna "Viimaks elama õppida" (Apprendre à vivre enfin, 2005). 2006 avaldati järelejäänud materjalidest koostatud teos "Loom, kes ma järelikult olengi" (L'animal que donc je suis), kus Derrida vaatleb looma ja inimese suhet filosoofias. Alates 2008. aastast on hakatud välja andma ka Derrida seminaride käsikirjalisi tekste, seni on ilmunud "Elukas ja suverään", aastatest 2001–2003 (La bête et le souverain, I kd 2008, II kd 2010) ja "Surmanuhtlus", aastatest 1999–2000 (La peine de mort, I kd 2012).

Tähtsamad ideed

Kohalolu metafüüsika

Derrida lähtub eeldusest, et Lääne filosoofia metafüüsiline traditsioon põhineb kohalolu väärtustamisel. Kohalolu (présence) määratleb olemise, ilma kohaloluta olemist ei ole. Kohalolu väljendub kas objekti ajalise ja ruumilise kohaloluna, subjekti kohaloluna iseenese jaoks kõnes või mõtlemises, või ülima tähenduse allika algse kohaloluna (jumal, transtsendentaalne tähistatav). Kohalolu väärtustamine avaldub vastandipaaridena (binaarsed opositsioonid), mille üht liiget peetakse kohalolu seisukohast positiivseks, teist aga negatiivseks. Nii on kõne metafüüsiliselt positiivne, kiri aga negatiivne, sest kõne väljendab elavat kohalolu, kiri aga kujutab endast elava kohalolu puudumist. Seetõttu moodustub kiri teatava lünga või puudumise (absence) kaudu. Kohalolu kaudu on määratud ka vastandused kultuur/loodus, mehelik/naiselik jne, kus esimene liige on täidetud ja eneseküllane, teist aga määratleb esimese puudumine (loodust kultuuri puudumine, naiselikkust mehelikkuse puudumine jne).

Derrida väidab, et kohalolu ja puudumine ei moodusta erinevust, vaid erinevus ise tekitab nii kohalolu kui ka puudumise. See tähendab, et eneseküllane metafüüsiline kohalolu on algusest peale sõltuv oma vastandist, mis on tema ülesehitav osa. Ükski binaarne opositsioon ei saa oma vastasliikmeta toimida ega tekkida. Niisiis on kiri kõnele algusest peale omane, ja kirja ei saa määratleda üksnes kõne puudumise kaudu. Sellest ummikust väljumiseks tuleb binaarne opositsioon dekonstrueerida, pöörates vastanduse kõigepealt ümber (näidates, et kiri võib olla positiivne, kõne aga negatiivne) ja viies siis liikmed lahku, nii et üks pole teise suhtes enam allutavas asendis. Sellega luuakse uus kirja mõiste. Näiteks iseloomustab Derrida oma Platoni-käsitlust nõnda: "See nõudis uusi teid, sest ma ei võinud lähtuda ei mütoloogiast, mis on enesestmõistetav, ega ka filosoofilisest teadusemõistest. Tarvis oli just praktiliselt dekonstrueerida filosoofiline vastandus filosoofia ja müüdi, logos’e ja mythos’e vahel. Seda ei saa praktiliselt – rõhutan, tekstuaalselt – teha teisiti, kui kasutades teistsuguse kirja teid, koos kõigi sellest tulenevate riskidega." Dekonstruktsiooni eesmärk ongi uue mõiste loomine pärast varasema vastanduse ümberpööramist.

Erinewus (différance)

Kui erinevus ei saa tuleneda kohalolu ja selle puudumise vastandusest, siis on Derrida arvates vaja ka erinevuse (différence) mõiste uuendamist. Selleks loob Derrida uue erinevusmõiste, mida ta alates 1959. aastast märgib kirjaliku ühendiga différance (sõna hääldus jääb samaks, eestikeelsetes tõlgetes on see edasi antud kujul "erinewus"). Ühend tuletub prantsuse tegusõna différer kahest erinevast võimaluses, mille tõttu ta võib üheaegselt märkida tähenduse erinemist ja tähenduse edasilükkamist. Edasilükkamine seisneb Derrida järgi binaarsele opositsioonile omases kohalolu edasilükkamises, mis on erinevuse tekkega samaaegne: "Edasilükkamine toimub viivituse, pikendamise, üleandmise, kõrvalepõikamise, hilinemise ja varuksjätmise kaudu. See tähendab, et erinewusele ei eelne kohaloleva võimalikkuse absoluutset ja jagamatut ühtsust."

Erinewus on erinevusele eelnev liikumine, selle tekkimise tingimus, kuid samal ajal tingib ta kohalolu lõputu viibimise ja edasilükkamise. Seepärast ei ole metafüüsiline kohalolu Derrida arvates kunagi päriselt kohal, vaid jääb alati viibima. Nii ei ole ükski tähendus lõplik ja eneseküllane. Kuna erinewus eelneb igasugusele erinevusele, ei tähista ta iseenesest mitte midagi, vaid on mittetähistav jälg, mis tähistamise alles võimalikuks teeb. "Kuna erinewus ei saa tõusta uueks isandsõnaks või isandmõisteks ja tõkestab suhte teoloogilisega, lülitub ta töösse, mis haarab ta teiste "mõistete", "sõnade" ja tekstuaalsete konfiguratsioonide ahelasse." Seega pole erinewus mõiste, mis võiks metafüüsilist kohalolu lõplikult määratleda, sest ta ei kuulu binaarse opositsiooni kummalegi poolele.

Jälg

Keeles on märgil tähendus ainult seetõttu, et ta erineb teistest märkidest. Ferdinand de Saussure’i strukturaallingvistika järgi on keel seega diferentsiaalsete suhete süsteem, moodustades erinevuste võrgu. Kuna iga märgi tähenduse loovad teised märgid, järeldab Derrida siit, et iga märk kannab endas teiste märkide jälgi, sest teised märgid tekitavad tema erinevuse. Teise märgi jälg märgis ei ole ise märk, vaid mittetähistav erinevus, mis toimis tähistamise protsessis juba enne tähenduse moodustumist. Samas on aga iga jälg omakorda mõne teise jälje jälg, mis on tekkinud mõne teise mittetähistava erinevuse tekkega. Niisiis ei saa jäljele omistada absoluutset algupära, kuid ometi ei saa me osutada mingile kohalolule, mis võiks jäljele eelneda. Derrida arvates juhib jälje mõiste seega välja logotsentrilisest mõtlemisest, mida valitseb kohalolu metafüüsika.

Jälje mõiste jääb Derrida mõtlemises ka hiljem oluliseks, ulatudes inimese ja looma vahelise piiri dekonstrueerimiseni. Ühes hilises dialoogis on Derrida öelnud: "Alates "Grammatoloogiast" pidi jälje mõiste uudne käsitus laienema kõige elava väljale, või õigemini elu/surma vahekorrale, ületades "kõneldud" (või tavamõistes "kirjutatud") keele antropoloogilised piirid, fonotsentrismi ja logotsentrismi, mis alati usaldavad Inimese ja Looma vahelist lihtsat ja vastandavat piiri." Jälje mõiste ületab vastanduse inimlik/mitteinimlik ja seab seega kahtluse alla ka inimese ja looma metafüüsilise vastandamise. Viimaks sunnib see Derrida arvates loobuma ka üldisest looma mõistest, millega filosoofias varem on hõlmatud kõiki mitteinimlikke eluvorme. Kuigi inimene jääb taandamatult ainuliseks, ei ole olemas ühtainust universaalset looma, millele inimese inimlikkus võiks vastanduda.

Teosed eesti keeles

Raamatud

• "Positsioonid" (kolm filosoofilist intervjuud). Tõlkinud Hasso Krull. Sari "Avatud Eesti raamat", Vagabund, Tallinn 1995, 136 lk; ISBN 9985835042
• "Surma and". Prantsuse keelest tõlkinud Mart Kangur. Sari Bibliotheca Controversiarum, TLÜ Kirjastus, Tallinn 2011, 237 lk; ISBN 978-9985-58-728-7

Artiklid

• "Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses". Tõlkinud Jaan Kägu – Akadeemia 1991, nr 7, lk 1411–37
• "Õigusest õiglusele". Tõlkinud ja saatesõna: Jüri Lipping – Akadeemia 2003, nr 3, lk 479–523
• "Ma pean üksi edasi ekslema". Tõlkinud Anti Saar, lisa Toomas Raudami raamatus "Essee sõprusest", TLÜ Kirjastus, Tallinn, 2011, lk 213-218
• "Vägivald loomade vastu. Vestlus Elisabeth Roudinescoga". Tõlkinud Hasso Krull. – Vikerkaar 2012, nr 7-8, lk 98–109

Vaata ka

• Dekonstruktsionism
• Dekonstruktsioon
• Erinewus
• Mõistekesksus
• Tähistaja

Kirjandus

• Hasso Krull, "Jacques Derrida: Nietzsche otobiograafia" – Vikerkaar 1991, nr 5, lk 28–40 ja H. Krulli raamatus "Katkestuse kultuur: 35 teksti", Vagabund, Tallinn 1996, lk 40–49
• Inta Soms, "Jacques Derrida Moskvas(t ära siia-sinna). Reisi dekonstruktsioon" – Vikerkaar 1995, nr 5/6, lk 121–130
• Haljand Udam, "Lisandusi Eesti derridoloogia juurde" (raamatu "Positsioonid" arvustus) – Eesti Ekspress 11. august 1995, lk B5 ja H. Udami raamatus "Loetud ja kirjutatud. Esseed raamatutest ja elust", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1998, lk 129–132
• Linnar Priimägi, "Labürint pole liiklusvahend" (raamatu "Positsioonid" arvustus) – Looming 1995, nr 9, lk 1283–85
• Tiiu Hallap, "Kus Derrida on?" (raamatu "Positsioonid" arvustus) – Vikerkaar 1995, nr 9/10, lk 142–143
• Ants Juske, "Derrida on maale toodud" (raamatu "Positsioonid" arvustus) – Keel ja Kirjandus 1995, nr 10, lk 710–711
• Jaan Undusk, "Substants ja dekonstruktsioon" – J. Unduski raamatus "Maagiline müstiline keel", Virgela, Tallinn 1998, lk 9–53
• Mark Lilla, "Jacques Derrida poliitika". Tõlkinud Märt Väljataga – Vikerkaar 1998, nr 7/8, lk 97–113
• Märt Väljataga, "Kaks vaadet Ameerikast Jacques Derridale" – samas, lk 129–135
• Märt Kivine, "Kiri ja pettus" (Derrida dekonstruktsiooni põhimõistetest) – Vikerkaar 1999, nr 5/6, lk 121–133
• Jaan Undusk, "Mälestus Jacques Derridast (ei kustu): tema 70. sünnipäevaks" Vikerkaar 2000, nr 5/6, lk 112–123; ilmunud ka kogumikus: "Vikerkaar 20. Valik esseesid 1986–2005, koostaja Märt Väljataga, Kultuurileht, Tallinn 2006, lk 331–347
• "20. sajandi mõttevoolud". Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinn–Tartu 2009, lk 699–725, peatüki autor Neeme Lopp
• Toomas Raudam, "Essee sõprusest". TLÜ Kirjastus, Tallinn, 2011
• Mart Kangur, "Vinjett pidamisest" (raamatu "Surma and" tõlkija saatesõna) TLÜ Kirjastus, Tallinn 2011, lk 225-237

Välislingid

• Märt-Matis Lill, "Tuleviku ülikool on humanitaaria päralt" (Derrida Helsingis) – Postimees 29. mai 2000, lk 14
• Jacques Derrida ja Jürgen Habermas, "Euroopa taassünd pärast sõda", saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel – Eesti Päevaleht/Möte 16. juuli 2003, lk 4–7
• Erkki Luuk, "Derrida panus kultuuri" – Postimees 11. oktoober 2004, lk 13
• Märt Väljataga, "Jacques Derrida (15.07.1930 – 8.10.2004)" – Eesti Ekspress/Areen 14. oktoober 2004, lk B6
• Marek Tamm, "Prantsuse filosoof Jacques Derrida oli uute võimaluste looja" – Eesti Päevaleht/Arkaadia 15. oktoober 2004, lk 13
• Jacques Derrida, "Iseseisvusdeklaratsioonid", prantsuse keelest tõlkinud Jüri Lipping – Sirp 23. veebruar 2007, lk 22–23
• Vestlusring Jacques Derrida "Surma anni" eestikeelse tõlke ilmumise puhul – Sirp 4. aprill 2012