Märt-Matis Lill

eesti helilooja

Märt-Matis Lill (sündinud 6. novembril 1975 Tartus) on eesti helilooja.

Märt-Matis Lill 2012. aastal. Foto: Lauri Kulpsoo

Ta õppis Tallinna Muusikakeskkoolis Lepo Sumera käe all kompositsiooni. Aastal 1999 lõpetas ta Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniklassi Lepo Sumera ja Eino Tambergi õpilasena. Ta on käinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis filosoofiatundides ning õppinud Helsingi ülikoolis japanoloogiat, sinoloogiat ja filosoofiat. Ta õpib magistriõppes Helsingi Ülikoolis ja Sibeliuse Akadeemias Veli-Matti Puumala juures.

Ta on osalenud Helsingis IRCAMi suvekursustel (2000. aasta suvel) ning Luca Francesconi, Michael Jarrelli, Louis Andriesseni ja Magnus Lindbergi meistrikursustel. 2003. aasta suvel osales stipendiaadina Centre Acanthes’i suvekursustel Avignonis.

2003. aastal osales ta teosega "Taeva jõgi" (salvestas Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel) rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Viinis alla 30-aastaste heliloojate kategoorias. 2007. aastal valiti "Mu nuttev hääl on sügistuul" rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis kümne parema teose hulka.[1]

Märt-Matis Lill on kirjutanud ka näituse- ja filmimuusikat. Rahvusvahelist edu on pälvinud tema muusikaga Priit Tenderi animafilmid "Mont Blanc" ja "Rebasenaine".

2014. aasta aprillist on Märt-Matis Lill Eesti Heliloojate Liidu esimees. Ta on ka Eesti Arnold Schönbergi Ühingu esimees (aastast 2003), Pärnu Nüüdismuusika Päevade kunstiline juht ja Eestimaa Looduse Fondi toetajaliige.

Ta on kirjutanud arvustusi, artikleid ja esseesid eesti lehtedele ja ajakirjadele.

Teosed

muuda

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

Märt-Matis Lille ema on tõlkija Anne Lill ja isa kirjanik Jaan Kaplinski. Emil Laansoo on tema vanaisa.[2]

Märt-Matis Lillel on pojad Oliver (1995) ja Markos (1999) ning tütar Ele (2010).

Lõõgastuseks loeb ta hiina keeles Kong Fuzi tekste.[viide?]

Viited

muuda
  1. Märt-Matis Lill. Eesti Muusika Infokeskus.
  2. Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide: A–M. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 377.

Välislingid

muuda