Martin Heidegger

Saksamaa filosoof

Martin Heidegger (26. september 1889 Meßkirch26. mai 1976 Freiburg) oli saksa filosoof, üks 20. sajandi mõjukamaid filosoofe.[viide?]

Martin Heidegger
Sünniaeg 26. september 1889
Meßkirch (Saksa keisririik)
Surmaaeg 26. mai 1976 (86-aastaselt)
Freiburg (Lääne-Saksamaa)
Amet filosoof
Autogramm

Heidegger kritiseeris traditsioonilist metafüüsikat, tõlgendades ja kritiseerides seda fenomenoloogia, hermeneutika ja ontoloogia vaatekohast. Samuti rajas ta fundamentaalontoloogia.

Tema mõtted avaldasid suurt otsest ning õpilaste kaudu ka kaudset mõju filosoofiale nii Saksamaal kui ka mujal ning humanitaarteadustele.

Martin Heideggeri suhe natsionaalsotsialismiga on tänini ägedate vaidluste teema.

Elu ja loomingu lugu muuda

Lapsepõlv, noorpõlv ja õpingud muuda

 
Heideggeri lapsepõlvekodu Meßkirchis
 
Martin Heideggeri haud Meßkirchis

Martin Heidegger sündis 26. septembril 1889 Friedrich ja Johanna Heideggeri esimese lapsena Badenis Meßkirchi linnas. Aastal 1892 sündis Martini õde Maria, aastal 1894 vend Friedrich (Fritz). Isa oli tündersepp ning kohaliku katoliku kiriku köster. Perekond elas vaeselt, kuid korralikult. Sügavalt usklikud vanemad püüdsid hoolimata rahanappusest anda lastele võimalikult hea hariduse. Pojad saatis ta varakult altariteenriteks. Aastal 1903 märkas koguduse preester Martini annet ning võimaldas talle stipendiumi Konstanzis asuvasse Konradihausi, kus õpetati tulevasi vaimulikke.

Aastast 1906 elas Heidegger Freiburgis piiskopliku seminari juures. Ta lõpetas gümnaasiumi. Pärast seda, septembris 1909 astus ta noviitsina jesuiitide ordusse, kuid lahkus sealt kuu aja pärast haige südame tõttu. Selle asemel hakkas ta seminaristina Freiburgi ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat õppima. Ta avaldas esimesed artiklid ja kommentaarid. Aastal 1911 katkestas ta teoloogiaõpingud ning hakkas filosoofia kõrval õppima matemaatikat, ajalugu ja loodusteadusi. Et filosoofiaseminarides olid tollal valdavad uuskantiaanlus ning sellest tulenev Kanti-eelse ontoloogia eitus, oli Heideggeri eelnev katoliiklik haridus ebatüüpiline.

Sel ajal mõjutasid Heideggeri kaks teksti – Franz Brentano "Von der mannigfachen Bedeutung des Seienden nach Aristoteles" ning Freiburgi dogmaatiku Carl Braigi "Vom Sein. Abriß der Ontologie". Heidegger käis ka viimase loenguid kuulamas. Nõnda tekkis tal viljakas pinge skolastilise traditsiooniga. Hiljem on Heidegger öelnud, et ilma teoloogilise hariduseta ei oleks ta oma mõtlemise teele jõudnud.[1]

Varajane loominguperiood muuda

Aastal 1913 promoveeriti Heidegger filosoofiadoktoriks doktoritööga "Die Lehre vom Urteil im Psychologismus". Kuni sõjaväkke kutsumiseni oli ta väga aktiivne katoliikliku üliõpilasorganisatsiooni Kartellverband katholischer deutscher Studentenvereine Freiburgi harus ning osales regulaarselt selle iganädalastel kokkusaamistel. Aastal 1915 tegi ta seal ettekande tõemõistest moodsas filosoofias.

Juba 1915 valmis tal Heinrich Rickerti juures habilitatsioonitöö "Die Bedeutungs- und Kategorienlehre des Duns Scotus". Ta kasutas tööd "Grammatica Speculativa", mis hiljem atribueeriti hoopis Erfurdi Thomasele. See oli traktaat keeleliste väljendusviiside ja neile vastavate ontoloogiliste kategooriate tüüpidest. Seal avaldub Heideggeri varajane huvi olemise ja keele suhte vastu.

Esimene maailmasõda katkestas Heideggeri akadeemilise karjääri. Aastal 1915 kutsuti ta sõjaväkke ning määrati posti- ja ilmavaatlusteenistusse. Riviteenistuseks ei olnud ta kõlblik.

Aastal 1917 abiellus ta luterlasest Elfriede Petriga. Aastal 1918 ta demobiliseeriti. Tema poeg Jörg sündis jaanuaris 1919, ja varsti pärast seda kuulutas ta oma vahekorra "katoliikluse süsteemiga" katkestatuks.[2]

Aastal 1916 tuli Freiburgi ülikooli juhtiv fenomenoloog Edmund Husserl. Temast sai Rickerti ametijärglane. Heideggerist, kes oli assistendi ja eradotsendi ametikohal, sai Husserli lähedasim usaldusalune.

1. mail 1933 astus Heidegger Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei liikmeks.

1950. aastal ilmunud artiklikogu "Holzwege" peegeldab ka kõige otsesemalt Heideggeri aastakümnetepikkust tutvust Ernst Jüngeriga.

Heideggeri elulugu iseloomustab ka seik, et kui temalt ükskord küsiti, mida ta arvab Aristotelesest kui filosoofist, siis vastas ta: "Aristoteles sündis, mõtles ja suri. Muul pole mingit tähtsust."

Filosoofia muuda

Heideggeri filosoofia peamiseks kandjaks võib pidada olemisküsimust (die Seinsfrage), mille üha taas küsimine moodustab tema mõtlemise põhiosa.

Oma varajases filosoofias püüab Heidegger viia ellu ontoloogiat läbi fenomenoloogia printsiipide rakendamise olemisküsimusele. Küsides "Olemises ja ajas" olemise mõtte järele, leiab ta, et olemise järgi küsimise tarvis tuleb kõigepealt määratleda see olev, kes küsib – mis on aga inimene ise kui olemasolev (das Dasein). Olemise järgi küsimise esimene etapp on seega inimese kui olemasoleva faktilisuse hermeneutika ehk fundamentaalontoloogia, mille eesmärk on kirjeldada fenomenoloogiliselt Daseini olemasolemist nii, et see võimaldaks edeneda olemise enda mõtte järele küsimisele. Daseini eksistentsiaalne analüüs päädib nelja eksistentsiaali määratlemisega: leidumus (die Befindlichkeit), mõistmine (das Verstehen), kõne (die Rede), langemus (das Verfallen).

Kuna inimese kui olemasoleva olemist, millesse ta suhestub, nimetab Heidegger eksistentsiks, siis on "Olemine ja aeg" inspireerinud otsustavalt eksistentsifilosoofiat, mis on üle võtnud osa Heideggeri kaalutlustest, kuid mida Heidegger ise tema mõtlemist valesti mõistvaks ärakasutamiseks peab.

1930. aastate algusse paigutatakse Heideggeri mõtlemise teekonnas kääne (die Kehre), millega seoses kerkivad kesksena esile olemise ajalugu (die Seinsgeschichte) ja püüd mõtelda olemist kui sellist või olemist ennast. Sellega seoses pöördub Heidegger eelsokraatikute mõtlemise poole, kelle fragmente (eelkõige Parmenidese, Herakleitose, Anaximandrose) tõlgitseb ta kui tunnistusi algupärasest olemise mõistmisest ning kellele järgnevat filosoofia ajalugu tunnusmärgitseb ta kui olemise unustuse ajalugu, sest juba Platoni ja Aristotelese filosoofias jääb mõtlemata olemise ja oleva erisus (ontoloogiline diferents) ning kogu järgnev metafüüsika tegeleb oleva olemise mõtlemisega ning jätab mõtlemata olemise enda. Käändejärgsesse aega kuuluvad ka Heideggeri luuletõlgitsustel põhinevad kirjutised, kus mõtlevas dialoogis Rainer Maria Rilke, Georg Trakli, Stefan George ja eelkõige Friedrich Hölderlini luulega saab asu käsitlus keelest kui olemise kojast.

Vaata ka muuda

Kirjandus muuda

  • Tõnu Luik. Filosoofiast kõnelda. Tartu: Ilmamaa, 2002
  • Eduard Parhomenko. "Martin Heidegger" – 20. sajandi mõttevoolud. Toim. Epp Annus. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 229–262
  • Vladimir Hütt. Рецепция философии М. Хайдеггера в Эстонии / Институт научной информации по общественным наукам … [и др.] ; Москва : ИНИОН, 1991

Viited muuda

  1. Unterwegs zur Sprache (GA 12), lk 96.
  2. Michael Inwood. Heidegger, Freiburg 1999, lk 9.

Välislingid muuda