Phänomenologische Interpretationen zu Aristoteles

"Phänomenologische Interpretationen zu Aristoteles" ("Fenomenoloogilised tõlgendused Aristotelesele") on Martin Heideggeri loengukursus Freiburgi ülikoolis talvesemestril 1921/22. Käsikirjas on pealkiri "Phänomenologische Interpretationen. Einführung in die Phänomenologische Forschung" ("Fenomenoloogilised tõlgendused. Sissejuhatus fenomenoloogilisse uurimisse"). Loengukursus oli välja kuulutatud pealkirjaga "Phänomenologische Interpretationen (Aristoteles)".

See anti välja Heideggeri kogutud teoste (Gesamtausgabe) 61. köitena Vittorio Klostermanni väljaandel 1985, 2., parandatud trükis 1995, alapealkirjaga "Einführung in die phänomenologische Forschung" ("Sissejuhatus fenomenoloogilisse uurimisse"). Väljaande koostasid Walter Bröcker ja Räte Bröcker-Oltmanns.

Kokkuvõte

Aristoteles ja Aristotelese retseptsioon

Mida tähendab filosoofia ajalugu?

Filosoofiaajalooliseks vaatluseks nimetatakse mõne mineviku filosoofia läbiuurimist. Filosoofia ajalugu on alati nähtud mingi kindla kultuuriteadvuse (Bildungsbewußtsein) sees ja sellest lähtuvalt. Tänapäeval valitseb tüpiseerib valitseb tüpiseeriv vaimulugu, mis mõistab seda range tõsiasjade uurimisena mingil kindlal tõsiasjade asetamise ja arvamise (Tatsachensetzens und -vermeinens) viisil. See "täpne" uurimine peab kõike muud lobaks, isegi katset tema tingitusest ja seisust aru saada. Filosoofia nähakse koos teadusega, kunstiga, religiooniga. Sellega juba eeldatakse, et ta on ajalooliselt objektiivne, objektiivsete ja objektikohaste vahekordade ja omadustega.

Filosoofia histoorilisust haaratakse ainult filosofeerimises eneses. See on haaratav ainult eksistentsina, ligipääsetav ainult faktilisest elust, ajalooga ja ajaloo kaudu. Selles kätkeb nõue, et filosofeerimise mõte ning lõpuleviimis- ja olemisseos histoorilisuse ja ajalooga oleksid printsipiaalselt selged. Neid küsimusi ei saa edasi lükata ega enne uurimise algust selgeks teha ja kaelast ära saada. Filosoofia ajaloo ülesannet filosofeerida võetakse tõsiselt sellega, et otsustav problemaatika ilmneb konkreetsena, määratletuna, radikaalsena. Filosoofia on faktilise elu histooriline (lõpuleviimislooliselt mõistev) tunnetamine. Tuleb jõuda kategoriaalse (eksistentsiaalse) mõistmiseni ja artikuleerimiseni (lõpuleviiva teadmiseni), kus seda lahutatavat ei tõlgendataks lahutatu kaudu, vaid lähtuvalt alussuhtumisest faktilisse elusse, elusse üldse. Kui kogetakse ruinantsi ja küsitavust, filosoofia aga söandab seda oma kunatist faktilisust radikaalselt selgitada, tekib tal võimalus pidada kinni ilmutusest, oma omandi ja omandivõimaluste kinnitusest, ja mitte sellepärast, nagu ta tahaks olla eeldusteta, vaid sellepärast, et faktilisus on tema algupärane eelis. Küsitavus ja küsimine teritab suhtumist ajaloosse – histoorilisuse viisisse. Printsipiaalselt sõltub kõik silmitsiolekust (Auseinandersetzung), mõistmisest selles silmitsiolekus ja sellest lähtuvalt. See eksistentsiaalselt määratud mõistev silmitsiolek on väljastpoolt "ühepoolne" [einseitig] ning on arusaamatus, kui arvatakse, et mõistmiseni jõutakse, kui rahus ja objektiivsuses ajalugu õiglaselt nähakse. Need on nõrkused ja mugavused. Silmitsioleku tendentsil on oma radikaalne selgekstegemise ja avamise jõud.