Fenomenoloogiline filosoofia

Fenomenoloogiline filosoofia ehk fenomenoloogia on filosoofia suund, mis peab filosoofilise uurimise alusüksuseks fenomeni. Fenomenoloogia on saanud alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust millelegi suunatuna (intentsionaalsena).

Lühiülevaade

Fenomenoloogilise filosoofia kandja pole koolkondlik ühtsus ega mingite fenomenoloogiliste aksioomide kogum, vaid pigem sarnane lähtepunkt, mida nimetatakse fenomenoloogiliseks meetodiks. See filosoofilise uurimise meetod on saanud alguse Husserli kutsest pöörduda filosoofiate asemel "asjade endi juurde". Husserl vastandus naturalistliku psühholoogia uurimismeetodile, mis välistab teadvuse intentsionaalsete fenomenide antuse või kirjeldab neid mitte neist endist lähtuvalt, vaid taandab need millelegi nende suhtes välisele.

Tuntuimad fenomenoloogilise filosoofia edasiarendajad on olnud Martin Heidegger, Max Scheler ja Eugen Fink. Prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty on saksa fenomenoloogiast eemalseisjana viinud fenomenoloogia ideed ellu oma "Taju fenomenoloogias". Fenomenoloogiast on olnud mõjutatud ka eksistentsialistlik filosoofia (Jean-Paul Sartre, Karl Jaspers) ja üldse suurem osa XX sajandi prantsuse filosoofiast (Jacques Derrida, Michel Foucault, Emmanuel Levinas jpt, kuid näiteks mitte Gilles Deleuze).

Husserl põhjendab fenomenoloogia lõpuks transtsendentaalses egos, millega ta loob transtsendentaalse fenomenoloogia, mida enamik tänapäeva fenomenoloogilise filosoofia esindajaid ei järgi.

Fenomenoloogiline meetod rakendusteadustes tähendab eelkõige kvalitatiivsete uurimismeetodite rakendamist. Uuritava valdkonna sisu analüüsitakse selle eripära mõistmiseks, omistamata uuritavale eelnevaid hinnanguid või väärtusi ning jättes ka kõrvale eriteaduste mudelid. Näiteks usutakse, et igapäevase inimkäitumise analüüs võimaldab paremini mõista selle olemust ning et isiksuse unikaalsust on võimalik mõista läbi selle ühiskonna, milles ta elab. Uurimise algmaterjalina eelistatakse subjektiivset teadvustatud kogemust. Uurimisel ollakse orienteeritud uue avastamisele, mistõttu fenomenoloogilised uurimismeetodid on suhteliselt vabad.^[1]

Fenomenoloogiline meetod

Kuigi fenomenoloogia on arenenud mitmes suunas, ühendab selle mitmekesisust siiani fenomenoloogiline meetod, mis lähtub eelkõige fenomeni esmasusest selle ilmingute suhtes. Fenomenoloogilise meetodi üks selgepiirilisemaid määratlusi leidub Heideggeri tuntuima teose "Olemine ja aeg" seitsmendas paragrahvis. Selle selgituseks filosoofilise uurimise printsiibina täiendab Heidegger fenomenoloogilist meetodit hiljem fenomenoloogilise reduktsiooni, konstruktsiooni ja destruktsiooni komponentidega, mis üheskoos igasugust fenomenoloogilist käsitlust filosoofiast peaks kandma.

Vaata ka

Fenomenoloogiline seminar
Alfred Koort: "Fenomenoloogiline filosoofia" Looming nr. 6/1938

Viited

↑ Orbe, Mark P. (2009). Phenomenology. In S. Littlejohn, & K. Foss (Eds.), Encyclopedia of communication theory. (pp. 750-752). Thousand Oaks, CA: SAGE Publications, Inc.

Kirjandus

"20. sajandi mõttevoolud". Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, peatükk "Fenomenoloogia" lk 213–307; sisaldab alapeatükid "Fenomenoloogia" (lk 215–228, autor Tõnu Viik), "Martin Heidegger" (lk 229–262, Eduard Parhomenko), "Maurice Merleau-Ponty" (lk 263–286, Vivian Bohl) ja "Emmanuel Levinas" (lk 287–307, Urve Eslas)

[1] Orbe, Mark P. (2009). Phenomenology. In S. Littlejohn, & K. Foss (Eds.), Encyclopedia of communication theory. (pp. 750-752). Thousand Oaks, CA: SAGE Publications, Inc.

[1]