Fenomenoloogiline filosoofia
Fenomenoloogiline filosoofia ehk fenomenoloogia on filosoofia suund, mis peab filosoofilise uurimise fundamentaalseks üksuseks fenomeni. Fenomenoloogia sai alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust millelegi suunatuna (intentsionaalsena).
LühiülevaadeRedigeeri
Fenomenoloogilise filosoofia kandjaks pole mitte koolkondlik ühtsus ega mingite fenomenoloogiliste aksioomide kogum, vaid pigem sarnane lähtepunkt, mida nimetatakse fenomenoloogiliseks meetodiks. Tegemist on filosoofilise uurimise meetodiga, mis on saanud alguse Husserli kutsest pöörduda filosoofiate asemel "asjade endi juurde". Husserl vastandub oma filosoofias naturalistliku psühholoogia uurimismeetodile, mis välistab teadvuse intentsionaalsete fenomenide antuse või kirjeldab neid mitte neist endist lähtuvalt, vaid taandab need millelegi nende suhtes välisele.
Tuntumad fenomenoloogilise filosoofia edasiarendajad on Martin Heidegger, Max Scheler ja Eugen Fink, prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty on saksa fenomenoloogiast eemal seisvana viinud fenomenoloogia ideed ellu oma taju fenomenoloogias. Fenomenoloogiast mõjutatud on ka eksistentsialistlik filosoofia (Jean-Paul Sartre, Karl Jaspers) ja üldse suurem jagu XX sajandi prantsuse filosoofiast (Jacques Derrida, Michel Foucault, Emmanuel Levinas jpt, aga näiteks mitte Gilles Deleuze).
Husserl põhjendab fenomenoloogia lõpuks transtsendentaalses egos, millega loob ta transtsendentaalse fenomenoloogia, mida enamik tänapäevased fenomenoloogilise filosoofia esindajaid ei järgi.
Fenomenoloogiline meetod rakendusteadustes tähendab eelkõige kvalitatiivsete uurimismeetodite rakendamist, kus uuritava valdkonna sisu analüüsitakse selle spetsiifika mõistmiseks ilma sellele eelnevaid hinnanguid või väärtusi omistamata, ka jättes kõrvale eriteaduste mudelid valdkonna kohta. Näiteks usutakse, et igapäevase inimkäitumise analüüs võimaldab paremini mõista selle olemust ning et isiksuse unikaalsust on võimalik mõista läbi selle ühiskonna, milles ta elab. Uurimise algmaterjalina eelistatakse subjektiivset teadvustatud kogemust. Uurimisel ollakse orienteeritud uue avastamisele, mistõttu fenomenoloogilised uurimismeetodid on suhteliselt vabad.[1]
Fenomenoloogiline meetodRedigeeri
Kuigi fenomenoloogia on arenenud mitmes suunas, on selle mitmekesisust ühendavaks jäänud fenomenoloogiline meetod, mis lähtub eelkõige fenomeni esmasusest selle ilmingute suhtes. Fenomenoloogilise meetodi üks selgepiirilisemaid määratlusi leidub Heideggeri tuntuima teose "Olemine ja aeg" seitsmendas paragrahvis, selle selgituseks filosoofilise uurimise printsiibina täiendab Heidegger fenomenoloogilist meetodit hiljem fenomenoloogilise reduktsiooni, konstruktsiooni ja destruktsiooni komponentidega, mis üheskoos igasugust fenomenoloogilist käsitlust filosoofiast peaks kandma.
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Orbe, Mark P. (2009). Phenomenology. In S. Littlejohn, & K. Foss (Eds.), Encyclopedia of communication theory. (pp. 750-752). Thousand Oaks, CA: SAGE Publications, Inc.
KirjandusRedigeeri
- "20. sajandi mõttevoolud". Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, peatükk "Fenomenoloogia" lk 213–307; sisaldab alapeatükid "Fenomenoloogia" (lk 215–228, autor Tõnu Viik), "Martin Heidegger" (lk 229–262, Eduard Parhomenko), "Maurice Merleau-Ponty" (lk 263–286, Vivian Bohl) ja "Emmanuel Levinas" (lk 287–307, Urve Eslas)