Ferdinand de Saussure

Ferdinand de Saussure (26. november 1857 Genf – 22. veebruar 1913 Vufflens-le-Château) oli Šveitsi keeleteadlane, semiootik ja strukturalismi rajajaid.

Ferdinand astus 1875 Genfi ülikooli, kus õppis aasta aega ladina, kreeka ja sanskriti keelt ning tegi seejärel kohe Leipzigi ülikooli juures lõputöö. Kaks aastat hiljem, 1878, õppis ta aasta aega Berliinis, kus kirjutas oma ainsa eluajal ilmunud pika töö "Mémoire sur le système primitif des voyelles dans les langues indo-européennes" ("Väitekiri algsest vokaalisüsteemist indoeuroopa keeltes"). Ta naasis Leipzigisse, kaitses selle ja pälvis doktorikraadi.

Pärast seda asus ta Pariisi, kus pidas loenguid surnud ja elavatest keeltest. 1891. aastal naasis ta Genfi. Kogu ülejäänud elu õpetas ta Genfi ülikoolis sanskriti keelt ja indoeuroopa keeli. Alles 1906 hakkas ta õpetama üldlingvistika kursust, mis hõlmas suurema osa tema ajast kuni tema surmani 1913.

Tema peateos "Cours de linguistique générale" ("Üldkeeleteaduse kursus") ilmus tema õpilaste Albert Sechehaye ja Charles Bally väljaantuna postuumselt 1916. aastal.

Pere muuda

Ferdinand de Saussure'i isa oli mineraloog ja entomoloog Henri Louis Frederic de Saussure (1829–1905). Ferdinandil olid nooremad vennad, kellest Léopold oli sinoloog ja astronoom (1866–1925) ning René oli esperantist (1868–1943).

Teosed eesti keeles muuda

"Üldkeeleteaduse kursus". Tullio De Mauro kommentaaridega. Tõlkinud Tiit Kuuskmäe, sari "Avatud Eesti raamat", Varrak, Tallinn 2017, 552 lk; ISBN 9789985340660

Vaata ka muuda

Kirjandus muuda

"20. sajandi mõttevoolud", Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinn–Tartu 2009, lk 647–669 (peatükk "Ferdinand de Saussure, strukturalism ja semiootika", autor Andrus Org)

Välislingid muuda

Priit Põhjala, "Keeleteaduse lihvimata teemant" (Saussure 150) – Sirp 23. november 2007, lk 4
Tiit Kuuskmäe, "Saussure'i aasta alpiliustike valguses" – samas
Priit Põhjala, "Kolm Saussure'i" (PDF-fail) – Keel ja Kirjandus 2011, nr 2, lk 121–126