Mõistekesksus (kr logotsentrism, sõna-, mõttekesksus) on aluste või kindla tähenduse keskne mõtlemine, mis ühendab kõik mõttesüsteemid ühe ja kõige üldisema keskme (Jumal, idee, mina, teadvus jne) ümber. Mõistekesksus on idealismi võrdkujund, aga laiema tähendusega kui idealism.[1]

Jacques Derrida nimetas kogu õhtumaa filosoofiat mõistekeskseks (vähemalt alates Platonist ja tipnedes Hegeliga). Mõistekeskne on püüd rajada kogu teadmiste aluspõhi enese pinnalt mõistetavas ja ennast tõestavas loogikas, mõistuses või tões. Ka tavakeel pole neutraalne, vaid sisaldab valmiseeldusi, mis liituvad ühtseks metafüüsikat toetavaks süsteemiks. Mõistekeskne on näiteks kogu teoloogia. Dekonstruktsioon oli Jaques Derridal (teoses "Grammatoloogia"; 1967) mõistekesksuse ja tõeväidete süsteemide peamine lahtivõtmise vahend. Mõistekesksus ja metafüüsika dekonstrueeritakse, et edasi minna matemaatilise märkimisviisiga.[1]

Üldistatult oli mõistekesksus õhtumaise filosoofia ja tõeväidete süsteemide keskpunkt, mis tugines keele võimule. Mõistekesksus on arusaam olemisest kui täielikust ja ühtsest kohalolust, mis leiab väljenduse kuuletumises, nt jumalale, asjadele jne. Kindlate aluste kesksust mõtlemises ja/või tekstis väljendavad: onto-teleo-logo-fono-fallotsentrism ehk olemis-eesmärgi-sõna-hääliku- ja mehekesksus. Mõistekesksuse probleem on selles, et teksti taust ehk mõjuväli on nii mõjukas, et määrab ka tähenduse.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Leho Lamus. "Mõtlemise mõistevõrk", lk 238-239.