Life and Action

"Life and Action: Elementary Structures of Practice and Practical Thought" ("Elu ja tegu: praktika ja praktilise mõtlemise elementaarstruktuurid") on Michael Thompsoni filosoofiline teos. See ilmus Harvard University Pressi kirjastusel 2008.

Kokkuvõte

I. Elu esitused

1 Sissejuhatav

1. Loogika ja elu

Georg Friedrich Wilhelm Hegel möönab "Loogikateaduses", et elu on nii konkreetne ja reaalne, et loogika tavalises mõttes, tühjad, surnud mõttevormid, ei saa seda haarata. Võiks arvata, et mõttevorm on ikkagi ainult vorm, ükskõik kas jutt on elusast või elutust, kuid Thompson väidab, et mõtlemine elusast on loogiliselt erinev mõtlemisest elutust, nii nagu Gottlob Frege mõttes mõtlemine objektist on erinev mõtlemisest mõistest.

2. Eetika ja elu

Eetika peaks eeldama elu, organismi ja eluvormi mõistet. Eetika põhiteema on kavatsuslik, mõtlemist rakendav, mõisteid harrastav tegu. Selline tegu on aga eluprotsessi vorm, nii et selle adekvaatne mõistmine eeldab elu mõistmist. Tahe on võime olla tegude subjekt, praktiline mõistus on võime mõtlemist tegudele kohaselt rakendada. Need võimed, nagu ka tajuvõime, võivad kuuluda ainult individuaalsele asjale, toimijale, kui konkreetse eluvormi kandjale vastavalt toimija liigile. Selleks et mõista teo ja agentsuse loomust, tuleb mõista mõistusega eluvorme, sealhulgas inimese vormi, mis on maise evolutsiooni nähtus.

Mõtlemine agentsusest kuulub praktilisse filosoofiasse laiemalt, mitte konkreetselt eetikasse. Aga elu ja eluvormi mõiste on eetikas vältimatud. Immanuel Kanti kategooriline imperatiiv rakendub kõigile [[mõistusega olend]itele, aga "Moraali metafüüsikas" tuli vaadelda, kuidas see rakendub konkreetselt inimestele.

Nende mõistete radikaalse ja seetõttu huvitavam rakendus on tänapäeva eetilises aristotelismis, eriti Elizabeth Anscombe'i essee "Modern Moral Philosophy" lõpulehekülgedel, Rosalind Hursthouse'i raamatu "On Virtue Ethics" lõpuosas ja eeskätt Philippa Footi raamatus "Natural Goodness". See mõttesuund algab ideega, et tahe ja praktiline mõistus on samasugused olendi võimed nagu nägemisvõime, kuulmisvõime ja mälu. Need viimased võimed on aga eluvormi või liigi kandja kohta puudulikud või terved, head või halvad, hästi või halvasti toimivad. Need ideed pannakse kokku, et tõlgendada inimese praktilise mõistuse normatiivseid alusmõisteid.

Tahe ja praktiline mõistus on kategoriaalselt erinevad pelgast tundlikkusest, tundlikkus jälle puhtvegetatiivsusest, end ka taimede puhul saab rääkida osade ja operatsioonide terve või puudulik olemisest. Miks siis mitte ka tahte ja praktilise mõistuse puhul pidada oluliseks liiki? Ja kui me oleme valmis mõtlema loomade teistsugustest mõtlemisliikidest, siis võiks ju kujutleda teistsuguseid praktilisi mõistusi, millel on teistsugused puudulikkuse (irratsionaalsuse ja praktilise ebamõistlikkuse) standardid. (Mõnikord öeldakse, et praktilise mõistuse vormid ei saa üksteisest radikaalselt erineda, sest fundamentaalselt teistsuguse teoreetilise mõistusega loomad pole võimalikud, aga esitades looma teoreetilise mõistuse kandjana, esitan ma teda esitavana sama maailma mis mina, mitte elavana sama elu mis mina ega samas eluvormis mis mina.) Ja kas pole mitte olemas mingi praktilise mõistuse üldine mõõt, mis on kõigil inimestel ühesugune? Muidu me ei saaks pidada kellegi projekte või kombeid täiesti ebamõistuslikuks. Kui nii mõelda, siis ei ole põhjust Immanuel Kanti kombel arvata, et me valdame kosmilise või koguni kosmoseülese ulatusega mõõtu. Ja kui õigluses on juhtumisi midagi spetsiifiliselt inimlikku (ja selle alusel me omistame teatud kaalutlustele teiste toimijate kohta normatiivse autoriteedi), siis selle olemasolu meie mõtlemises on inimliku terve praktilise mõtlemise tunnus. Võib-olla pole mõtetki teha numbrit sellest, kas moraal üldse on mõistuspärane.

3. Eetika ja loogika

Võidakse vastu väita, et niisugune mõttekäik toob kaasa naturalistliku eksituse. Teised vastuväitjad arvavad ekslikult, järgmine samm oleks järeldada, et näiteks liigkasuvõtmine ja kontratseptsioon on väärad, sest need on ebaloomulikud. Selliseid vastuväiteid Thompson ei võta tõsiselt, küll aga järgmist. Nimelt, mõisted 'elu', 'eluvorm' ja 'liik' toovad eetikasse sisse midagi võõrast, eriti näiteks bioloogilist või jämedalt empiirilist, nii et tegu on eetika stsientistliku hajutamisega, mis kaldub evolutsioonilisse eetikasse, või siis pakutakse vanamoodsat metafüüsikat seal, kus asju saadakse teada empiiriliselt. Võib-olla tahetakse vaadata meie praktikaid kõrvalt, et anda neile väline alus. Thompson leiab, et kui väliste mõistete sissetoojal on õigus, siis see on eetiline tõde. Kui elu, organismi ja eluvormi mõiste tõesti on loogilised ja valitsevad teo mõiste üle, siis nende mõistete kasutamine eetikas lihtsalt toob välja, mis praktilises mittefilosoofilised mõtlemises niikuinii juba sisaldub. Siis ei vaadata asju mitte kõrvalt, vaid vaadatakse neile näkku.

2 Kas elule saab anda reaaldefinitsiooni?

1. "Elu märgid"

Elu selgitatakse õpikutes varieeruva tunnuste loetelu abil, kusjuures kõik tunnused kokku ei pruugi moodustada elu piisavaid tingimusi ja ükski tunnus omaette ei pruugi olla tarvilik tingimus. Idee järgi peaks jutt olema sellest, mis elu on, aga asja esitatakse nii, nagu jutt oleks sellest, kuidas elu ära tunda.

2. Organiseeritus

Tavaliselt seatakse esiplaanile organiseeritus, korrastatus, struktuur, keerukus. Kuidas saaks organiseerituse astet võrrelda, kui see mõiste on rakendatav erilaadsetele asjadele? Kui mõista korrastatust kuidagi nii nagu termodünaamikas, siis võib-olla tõesti organismid on ruumala kohta kõige organiseeritumad asjad, mida me teame. Aga äsja surnud organism ei ole oluliselt vähem organiseeritud. Kui organiseerida korjused kunstiteoseks ja need kosmosesse saata, kas oleme siis organiseerituse kao korvanud? Aga kunstiteose loomine on võimalik tänu sellele, et inimene on elus. Kas ehk siis elusad asjad on kõrgelt organiseeritud ainetompude allikad? Võib-olla organismi elus keha on vaid üks selle eluprotsesside kõrgelt organiseeritud jääke nagu pesa, maja, kuivanud puulehed, käpajäljed ja korjus. Nii me iseloomustaksime eluprotsesse selle füsikalistlikult mõistetavate ja silmatorkavate tulemuste järgi. Aga kas me tõesti teame, et miski muu peale ei saa neid tulemusi tekitada, või kui saab, siis see on Universumis haruldasem? Isegi kui teaksime, oleks Thompsoni meelest vale see teadmine sellisesse nimekirja sisse panna, sest see oleks juhuslik, mitte olemuslik.

Meil ei õnnestu täpsustada, millist laadi organiseeritust me silmas peame, kui me juba ei kasuta organismi mõistet. Thompson leiab, et mis tahes tunnus, mida me nimekirja tahaks lisada, on kas liiga konkreetne, nii et see pole olemuslik, et tunnus võtab just selle kuju, või see lihtsalt kordab organismi mõistet, mitte ei selgita seda.