Thomas Hobbes

Thomas Hobbes (5. aprill 1588 – 4. detsember 1679) oli inglise filosoof, ajaloolane ja matemaatik. Ta oli üks peamisi absolutismi teoreetikuid ning ühiskondliku lepingu teooria rajajaid.

Hobbes (umbes 1669-1670)

Elukäik

Thomas Hobbes sündis 1588. aastal Malmesburys Wiltshire'is ning sai hea hariduse. 1603. aastal läks ta Oxfordi ülikooli, mille lõpetas 1608. aastal. Seejärel sai ta tööd koduõpetajana Cavendishide perekonna juures. Cavendishid toetasid Hobbesi kogu tema ülejäänud elu. 1610. aastal käis Hobbes koos oma õpilase William Cavendishiga ringreisil Euroopas, kus kohtus mitmete õpetlaste ja filosoofidega, ent huvitus toona kõige enam Vana-Kreeka ajaloost. Peagi hakkas ta tegelema ka geomeetria, matemaatika ning filosoofiaga. Tutvunud René Descartes'iga, võttis Hobbes omaks tolle arusaamad maailma matemaatilisest ülesehitusest. Sellel põhines tema hilisem ühiskonnafilosoofia. Oma esimesed suuremad tööd selles vallas kirjutas ta vahetult enne kodusõja puhkemist, kuid need avaldati alles aastaid hiljem.

1640. aastal otsustas Hobbes Inglismaalt lahkuda, sest tülis kuningas Charles I ja parlamendi vahel oli ta oma kirjutistes toetanud esimest ning kartis samal aastal kokku kutsutud Pika Parlamendi poolseid repressioone. Ta asus elama Pariisi, kuhu peagi koondus suurel hulgal inglise rojaliste. 1646. aastal sai Hobbesist seal kroonprints Charlesi matemaatikaõpetaja.

Kodusõjast mõjul kirjutas Hobbes 1651. aastal oma peateose "Leviaatan". Selles sisalduvate religiooni- ja traditsioonikriitiliste seisukohtade tõttu tekkisid tal vastuolud teiste inglise rojalistidega ning sama aasta lõpul oli ta saatuse irooniana sunnitud pagema Oliver Cromwelli juhitud vabariiklikule Inglismaale. Seal lubati tal rahulikult elada ning isegi oma teoseid avaldada. Kui monarhia 1660. aastal taastati, kasvas Hobbesi mõju, sest tema endine õpilane Charles II pidas teda meeles ning kutsus ta oma õukonda. Charles kaitses Hobbesi ka traditsionalistlike monarhistide süüdistuste ees kirikuvaenulikkuses ning seetõttu pääses ta oma teoste keelustamisest. Hobbes jäi viljakaks kirjameheks peaaegu oma pika elu lõpuni, eriti ägedalt polemiseeris ta oma teooriate kriitikutega.

"Leviaatan"

 Pikemalt artiklis Leviathan (Hobbes)

Hobbesi peateos on "Leviaatan" ("Leviathan", 1651), kus ta väidab, et riik on inimesele parim eksisteerimisvorm, kuna ilma selleta valitseks loodusseisund, mis tähendaks 'kõikide sõda kõigi vastu'. Nimelt peab Hobbes inimese olemuseks enesesäilutustahet ja kui miski tema tegevust ei piiraks, püüaks ta enese soove ja vajadusi täita, teiste peale mõtlemata. Nii tekiks reguleerimata inimgrupi seas paratamatu huvide konflikt, mis viiks kõikide vahelise sõjani. Selline elu oleks armetu, vilets ja lühike. Parimaks riigikorraks, mis selle ära hoiaks, peab Hobbes absoluutset monarhiat, kuna seal on võim koondunud ühe inimese kätte, kes peaks ideaalis olema õiglane ja omakasupüüdmatu ning suudaks seaduste ja ettekirjutustega ühiskonda kontrollida. Paljude inimeste võimulolekut ei pidanud Hobbes soovitatavaks, kuna siis tekiksid paratamatult nendevahelised huvide konfliktid.

Riigi teket kujutas Hobbes ette ühiskondliku lepinguna: teatud hetkel tulid loodusseisundis elanud inimesed kokku ning otsustasid, et senise armetu olukorra parandamiseks peab üks neist saama piiramatu võimu, et kehtestada seadused ja ettekirjutused, mis ühiskonna kontrolli all hoiaksid.

Samas ei pea Hobbes igasugust piiramatut võimu heaks: türanniat tuleks vältida. Kui piiramatu võimuga valitseja on muutunud türanniks, tuleks ta kukutada ning asendada uue ja õiglasemaga.

Hobbesi mõju

Oma poliitilise filosoofiaga mõjutas Hobbes hilisemaid ideoloogiaid, eriti liberalismi ja selle käsitlust inimloomusest. Hobbesi filosoofiast olid mõjutatud suur osa hilisemaid ühiskonnafilosoofe, kes mõningaid ta seisukohti omaks võttes üldiselt talle siiski vastu vaidlesid, neist kuulsaim oli ilmselt John Locke.

Hobbesi panus psühholoogiasse

Olles veendunud, et psüühilised ja vaimsed elunähtused inimese juures johtuvad ülipeente kehaosakeste liikumisest, püstitas ta psühholoogiale ülesande uurida nende liikumiste seaduspärasusi, millest on tingitud kõik ettetulevad hingeelulised muutused. Tolleaja psühholoogias esines kaks käsitlusviisi, mis teineteist täiendasid, ent mõnevõrra omavahel ka võistlesid. Üks neist, rohkem teoreetilise põhilaadiga, lähtus hingeelu nähtuste seletamisel tajust, tõstes selle esikohale. Teine käsitlus hindas tahet. Hobbes püüdis neid käsitlusi omavahel seostada. Ometi suundus tema psühholoogiline huvi enam tahte uurimisele. Selle avaldusi uurides jõuab ta tulemusele, mille kohaselt kogu inimliku tahteelu algseimaks ajendiks on enesealalhoiutung. Kõik tahte esinemisviisid ja vormid – olgu nad siis seotud kujutlusega mis tahes asjast või olukorrast – on mõistetavad üksnes tolle ürgse tungi varieeruvate avaldustena. Mitte inimene ei käivita tahet oma suva kohaselt, vaid tahe käivitab inimese nende ajendite alusel, mis selle enese liikuma panevad. Säärane determinism kutsus esile rohkesti vastuväiteid ja ulatuslikku poleemikat, eriti nende järelduste tõttu, mis Hobbes ise oma põhiseisukohast tegi. Mida inimene ka iganes ei teeks – olgu head, olgu kurja – kõik on kuidagi seoses tema enese heaoluga. Kõrged moraalsed tunded, nagu seda on altruistlik ligimesearmastus, heatahtlikkus ja vastutulelikkus, on vaid maskeeringud, kuigi nende vajalikkust ja väärtust sellega kaugeltki ei taheta eitada. Hobbes uuris lisaks ka afekte. Kõik afektid ehk tundeseisundid jagunevad kahte liiki: ühed on ligitõmbavad näiteks lõbu milles võrsub armastus, ja teised eemaletõukavad näiteks norutunne, millest kujunevad valu, kartus, vastumeelsus.