Lihula lahing
Lihula lahing toimus 1220. aasta augustis Lihula linnust kaitsnud Rootsi vägede ja neid piiranud saarlaste vahel, kes lõpuks vallutasid linnuse ja tapsid eri allikate väitel enamiku või kõik garnisonist. Kaotatud lahingu järel loobus Rootsi vallutuskatsetest Eestimaal ega osalenud enam Liivimaa ristisõjas.
| Lihula lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||
 Lihula linnusemägi | |||
| Toimumisaeg | august 1220 | ||
| Toimumiskoht | Lihula linnus, Lihula (Leal), Läänemaa | ||
| Tulemus |
Saarlaste võit
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Lahingu kirjelduse peamiseks allikaks on Henriku Liivimaa kroonika, lisaks on sellega seotud sündmusi mainitud Liivimaa vanemas riimkroonikas ning mõnedes Rootsi ja Taani kroonikates.
Eellugu
muuda1220. aasta kevadeks oli kogu Eestimaa mandriosas tunnustatud kas Riia piiskopi või Taani kuninga ülemvõimu. Kuigi varem sõlmitud leppega oli piiskop Albert lubanud oma Eestimaa alad kuningas Valdemar II üle anda, siis tegelikult püüdsid riialased igati oma alade kaotust vältida, lubades taanlastele vaid Revala, mis oli ka ainus piirkond, mida viimased reaalselt kontrollisid. Kuna võimu kinnitamise aktiks loeti inimeste ristimist, mida seniajani küllaltki väheulatuslikult tehtud oli, võttis Riia ja Taani vaheline konflikt võiduristimise ilme, kus kummagi poole preestrid hakkasid kiirustades ristima võimalikult palju vaidlusaluste territooriumite rahvast.[1][2][3]
Samal ajal, 1220. aasta kevadel või suvel, sekkus Eestimaa jagamisse ka Rootsi kuningas Johan I. Rootsi huvi idapoolsete alade vastu oli olnud pikaajaline, kuid seni oldi keskendutud Soome ristiusustamisele. Kuninga laevastik maabus Läänemaal ja hõivas Lihula linnuse, Eestimaa lääneosa ühe tähtsama poliitilise keskuse. Johan I olid kaasas jarl Karl Döve, Linköpingi piiskop Karl Magnusson ja võib-olla veel piiskoppe. Rootslased alustasid maakonnas ristimist ja kirikute ehitamist. On arvatud, et kõik see toimus Taani kuningaga kooskõlastatult ja tema nõusolekul, olles mõeldud vastukaaluks Riia taotlustele. Rootslased käisid ka Tallinnas taanlastega kohtumas, mis võib samuti suhete sõbralikkust näidata. [4][5][6] Kersti Markuse arvates oligi Rootsi kuninga Sverkerite suguvõsa liidus Taani kuninga ja sealse Hvidede dünastiaga, kes neil Rootsis troonile tõusta olid aidanud. Markuse järgi võibki tolleaegseid Taani ja Rootsi sõjakäike Soome ja Eestisse näha nende ühisaktsioonidena ning antud juhul oli Rootsile antud ülesanne saavutada kontroll Läänemaa üle. Liidusuhtele osutab tema meelest ka see, et piiskop Alberti poolt Eestimaa piiskopiks nimetatud Hermanni, plaanitava residentsiga Lihulas, takistas Taani kuningas Liivimaale sõitmast, samuti see, et lahingu järel läksid ellujäänud rootslased Tallinna ja taanlased kurvastasid langenud rootslaste pärast. Markuse hinnangul etendas aktsioonis olulist rolli Hvidede suguvõsa mõjuvõimsaim liige, tol hetkel Tallinnas viibinud peapiiskop Anders Sunesen.[7]
Valulisemalt reageerisid Rootsi kuninga Eestimaale ilmumisele riialased. Mitmete Riiast lähtunud sõjakäikude tulemusel andsid end 1216. aastal piiskopi alla soontaganalased Läänemaa lõunaosas ja 1218. aastal kogu Läänemaa vanemad.[8] Kuigi maakonna üle saavutatud võim jäi suhteliselt ebakindlaks, oli riialaste arvates tegu neile kuuluva alaga. Lisaks pidi piiskop Alberti plaani kohaselt Lihulast saama tema venna, Eestimaa piiskopiks nimetatud Hermanni residents. Samal kevadel, 18. aprillil oli sellele otsusele saadud ka paavsti kinnitus. Nii läkitatigi Riiast Läänemaale saadikud, kes teatasid rootslastele, et see piirkond on juba riialaste poolt ristiusule allutatud. Otseselt nende vastu siiski ei astutud ja rootslased tundsid kristlike naabrite mõttes oma positsiooni turvalisena.[4][5]
Teine oluline kohalik jõud, keda rootslaste ilmumine häiris, olid aga paganlikud saarlased, kes ainsana Eestimaal polnud veel kristlikele valitsejatele allutatud. Läänemaa ja ühe selle peamise sadama näol Lihulas, mis nüüd Rootsi vägede kontrolli alla läks, oli seni olnud tegemist saarlaste otsese huvi- ja mõjupiirkonnaga. Kuigi Läti Henriku kohaselt olevat saarlased alles sama aasta märtsis Kareda lahingus hävitavalt lüüa saanud ja seega nende võitlusvõime tugevalt nõrgenenud (ilmselt on siiski tegu krooniku liialdusega), oldi nüüd valmis Rootsi vägedele sõjaliselt vastu astuma.[5][6]
Lahing
muudaKui kuningas oli Rootsi tagasi pöördunud, jättes kohapeale jarl Karli ja Linköpingi piiskopi koos u 500-mehelise kaitsemeeskonnaga, asusid saarlased tegevusse. Ühel varahommikul ilmus merelt kohale suur saarlaste sõjavägi, mis piiras Lihula linnuse sisse ja asus seda ründama.[4] Arvestades varasemaid koostöösuhteid on peetud tõenäoliseks, et nendega ühines ka läänemaalasi.[5] Võitluse käigus õnnestus linnus põlema süüdata. Seepeale tungisid rootslased piirajaid rünnates linnusest välja, kuid "ei suutnud nii suurele hulgale vastu panna" ja said lüüa. Linnus vallutati ja saarlaste kätte langenud rootslased, sh jarl ja piiskop, tapeti.[4] Mõne Taani ja Rootsi kroonika järgi toimus see 8. augustil.[4][5] Vanema riimkroonika teatel, mille sõnastuses saarlased mängisid Lihulat rünnates rootslastega nagu kass hiirega, said surma kõik linnuse kaitsjad.[9] Läti Henriku järgi oli langenuid peaaegu 500, kuid vähesed Rootsi väest pääsesid siiski põgenema ja jõudsid Toompeale taanlaste juurde.[4] Riia piiskopi huve kajastav Henrik on tapetute arvu nimetades võib-olla rivaali kaotusi paisutanud.[5] Rootslaste surnukehad korjati hiljem taanlaste poolt kokku ja maeti leinates maha. Kaaskristlaste hukkumise pärast peeti mitmepäevast leina ka Riias.[4]
Tagajärjed
muuda
Hävitava kaotusega Lihulas oli Rootsi kuninga vallutuskatse nurjatud ja enam ta Eestimaa jagamises kaasa lüüa ei proovinud. Vaatamata välisele kaastundele olid sellise tulemusega arvatavasti rahul ka riialased, kes vabanesid tülikast konkurendist. Ajaloolaste Sulev Vahtre ja Enn Tarveli arvates võib arvata, et võit õhutas märkimisväärselt saarlaste eneseteadvust ja võitlusvaimu.[5][10] Enn Tarveli hinnangul oli tegu eestlaste suurima võiduga muistses vabadusvõitluses ja teadaolevalt kuni 1919. aastani üleüldse suurima eestlaste saavutatud sõjalise võiduga.[10]
Järgmise aasta kevadel piirasid saarlased koos revalaste, harjulaste ja virulastega taanlasi Tallinna all.[11] 1222. aastal koondasid saarlased kiiresti sõjaväe Saaremaale tunginud Taani kuninga Valdemar II vastu, hävitades järgnenud lahingus nii Taani sõjaväe kui nende poolt rajatud kivilinnuse, mille piiramisel kasutasid saarlased muuhulgas isetehtud kiviheitemasinaid.[10] Sellest innustatuna saatsid Henriku Liivimaa kroonika järgi saarlased "sõna üle kogu Eestimaa, et nad on vallutanud taanlaste kuninga linnuse ja kristlased oma maalt välja heitnud. Ja nad õhutasid eestlasi kõigis provintsides, et need heidaksid endalt taanlaste ikke ja hävitaksid maalt kristlaste nime". "Siis puhkesid uuesti sõjad kõigis Eestimaa piirides", mille tulemusena kaotasid sakslased kõik oma vallutused ja tugipunktid, kuid taanlastel õnnestus Tallinna ülestõusnute vastu edukalt kaitsta.[10]
Viited
muuda- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIII–XXIV, lk 209–215
- ↑ Vahtre 1990, lk 143–146.
- ↑ Selart et al 2012, lk 50.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 3, lk 215.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Vahtre 1990, lk 146–147.
- ↑ 6,0 6,1 Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 328
- ↑ Kersti Markus (2019). Taanlaste tugipunktid ja kaubateed. Peatükk raamatus: "Taanlaste ristisõda Eestis", autorid Marika Mägi, Carsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Møller Jensen, kirjastus Argo. Lk 126–128
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XIX 8, lk 169, XXI 5, lk 183.
- ↑ Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslikult toimetanud Enn Tarvel. 2003. Värsid 1224–1236.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Tarvel 2018, lk 54.
- ↑ Vahtre 1990, lk 150.
Kirjandus
muuda- Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012.
- Tarvel, Enn (2018). Eesti rahva lugu. Varrak. ISBN 9789985343142.
- Vahtre, Sulev (1990). Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion.