Cesvaine kihelkond

Cesvaine kihelkond (saksa keeles Sesswegen Kirchspiel, läti keeles Cesvaines draudzes novads) oli haldusüksus Liivimaal Võnnu vojevoodkonnas, Rootsi Liivimaal ja Võnnu kreisis.

Cesvaine kirik

Cesvaine kihelkonna mõisad 1903. aastal. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wendenschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904)

Ajalugu

Cesvaine kihelkonda mainitakse allikais esimest korda 1429. aastal. 1456. aastani kuulus selle koosseisu ka Bērzaune, ajuti oli selle osa Liezēre kihelkond. 1845−1847 läks õigeusku üle umbes 2000 lätlast, kellele ehitati kirikud Bučauskasse ja Kārzdabasse. Kirikut ja preestrit on esmamainitud 1417. aastal. Kirikut on mainitud veel 1643. aastal, kuid hiljem see hävis. 1680−1758 asus Cesvaines puidust kirik, mis 1765. aastal kivikirikuks ümber ehitati. 1879. aastal ehitati uus ja suurem, 1000-kohaline kirik.

Cesvaine kihelkonna mõisad

• Aizkuja (Aiskuje) rüütlimõis
• Apeltiene (Appelthen) rüütlimõis
• Biksēre (Libbien) rüütlimõis
• Bučauska (Butzkowsky) rüütlimõis
• Cesvaine (Pastorat Sesswegen) kirikumõis
• Cesvaine (Schloß Sesswegen) rüütlimõis
• Dzelzava (Selsau) rüütlimõis
• Graši (Alt-Geistershof, varem Geistershof) rüütlimõis
• Kārkli (Neu-Geistershof) rüütlimõis, hiljem Graši karjamõis
• Kārzdaba (Kerstenbehm) riigimõis
• Kraukļi (Gravendahl) rüütlimõis
• Kroņamuiža (Kronenhof) rüütlimõis, hiljem Dzelzava karjamõis
• Kūrēni (Engelhardtshof) rüütlimõis, hiljem Graši karjamõis
• Kusa (Kussen) rüütlimõis
• Lode (Lohdenhof, ka Thielen) rüütlimõis
• Oļi (Ohlenhof) rüütlimõis

Kirjandus

• Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 588.
• Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt. Lk 379.
• Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 193–198.
• Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk 267–268.
• von Hagemeister, Heinrich (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volumes 1. Riga: Eduard Frantzen. Lk 230–239.