Võnnu vojevoodkond
Võnnu vojevoodkond (poola keeles Województwo wendeńskie) oli Poola-Leedu haldusüksus Liivimaa hertsogkonnas 1598−1660, keskusega Võnnu linnuses.
Võnnu vojevoodkond Wendeni vojevoodkond | |
---|---|
poola Województwo wendeńskie | |
Keskus: Wenden | |
Ajalugu
muudaPärast Poola-Leedu ja Moskva tsaaririigi vahelise Jam-Zapolski vaherahu sõlmimist 1582. aastal moodustati Võnnu presidentkond, mis muudeti 1598. aasta reformiga vojevoodkonnaks. See oli üks kolmest Liivimaal moodustatud vojevoodkonnast Pärnu ja Tartu kõrval.[1]
Vojevoodkonna eluiga jäi lühikeseks. Sõjas Rootsiga kaotati 1620. aastatel suurem osa vojevoodkonna territooriumist. Vojevoode nimetati 1660. aastani, mil sõlmiti Oliwa rahu. Poola-Leedule jäänud aladest moodustati Liivimaa vojevoodkond.
Vojevoodkonna koosseis
muudaVõnnu vojevoodkonna territooriumi moodustasid Latgale, Vidzeme ja Piltene piirkonnad ning Riia linna ümbritsevad alad.
Vojevoodid
muuda- 1598–1602 Jürgen von Farensbach[2]
- 1602−1606 Maciej Dembiński
- 1609−1619 Krzysztof Słuszka
- 1620–1622 Theodor Dönhoff
- 1627–1640 Joachim Tarnowski
- 1641–1643 Tomasz Sapieha
- 1643−1649 Mikołaj/Nikolaus Korff (pl) (surn. 1659)
- 1659−1660 Aleksander Morsztyn
Kastellaanid
muuda- 1599– , Georg Schenking, Võnnu linnuse kastellaan[3].
- 1621–1634, Gothard Jan Tyzenhauz (von Tiesenhausen) (c.1590–1641)
- 1634–1643, Mikołaj/Nikolaus Korff (surn. 1659) (pl)
- 1643–1647, Mikołaj Głębocki
- 1647–1680, Henryk Stanisław Kaszowski
Staarostkonnad
muudaLiivimaa riigimaadel moodustati 1582 Liivimaa konstitutsiooniga Võnnu presidentkonnas halduspiirkondadena 31 ringkonda: Aizkraukle (poola k. Aszkierat, saksa k. Ascheraden), Dole (Daleń, Dahlen), Daugavgrīva (Dyjamen, Dünamünde), Daugavpilsi (Dyneburg, Dünaburg), Zaube (Jurborg, Jürgensburg), Salaspilsi (Kircholm, Kircholm), Koknese (Kokenhus, Kokenhusen), Krustpilsi (Krzyżborg,Kreutzburg), Ļaudona (Laudań, Laudohn), Mālpilsi (Lemburg, Lemburg), Lielvārde (Lenoward, Lennewarden), Ludza (Lucyń, Ludsen), Viļaka (Marienhauski, Marienhausen), Nītaure (Nitawski, Nitau), Ādaži (Nowomłyński, Neuermühlen), Ērgļi (Orleński, Erlaa), Pebalgi (Pebal, Pebalg), Ropaži (Rodenpojski, Rodenpois), Rauna (Rumborski, Ronneburg), Rēzekne (Rzeżydski, Rzezyca, Rositlen), Cesvaine (Seswiejski, Sesswegen), Suntaži (Suncelski, Sunzel), Gulbene (Swanenburg, Łabędziewo, Schwanenburg), Madliena (Syzegalski, Sissegall), Smiltene (Szmeltyński, Smilten), Szwineń (Suinen), Trikāta (Trykack, Trikaten), Ikšķile (Ikskul, Uexküll), Võnnu (Wendeń, Wenden), Skujene (Zujeń, Schujen), Sigulda (Zygwolski, Segewolde) ringkond [4].
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Inflanty i Księstwo albo Województwo Inflanckie., Zygmunt Gloger: Geografia historyczna ziem dawnej Polski, Warszawa 1900, lk.318-323
- ↑ Mikulski, Krzysztof, Rachuba, Andrzej, Urzędnicy inflanccy XVI-XVIII wieku: spisy, Tom IX, Biblioteka Kórnicka 1994, lk 112-113
- ↑ Mikulski, Krzysztof, Rachuba, Andrzej, Urzędnicy inflanccy XVI-XVIII wieku: spisy, Tom IX, Biblioteka Kórnicka 1994, lk 89-90
- ↑ Mikulski, Krzysztof, Rachuba, Andrzej, Urzędnicy inflanccy XVI-XVIII wieku: spisy, Tom IX, Biblioteka Kórnicka 1994, lk 12