Liivimaa hertsogkond
Liivimaa hertsogkond (ladina Ducatus Ultradunensis, poola Księstwo Inflanckie) oli haldusterritoorium 16. – 17. sajandil Lõuna-Eestis, Põhja-Lätis ja Edela-Venemaal, Rzeczpospolita riigis.
| Liivimaa hertsogkond | |
|---|---|
|
Liivimaa hertsogkond Księstwo Inflanckie Ducatus Ultradunensis | |
 | |
| Pindala: 113 000 km² | |
| Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?) | |
 |
1561. aasta Vilno lepinguga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa maadest: Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik ja Lõuna-Eesti ning Läti (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ühendriigi Rzeczpospolita kuningas Zygmunt II August.
Liivimaa valitsemine reguleeriti 1576. aastal Rzeczpospolita kuningaks (1576–1586) saanud Stefan Batory poolt välja antud Liivimaa konstitutsiooniga (Constitutiones Livoniae), mis tunnustas Liivimaad vallutatud alana ega tunnustanud 1561. aastal Zygmunt II Augusti poolt välja antud Sigismund Augusti privileegid (Privilegium Sigismundi Augusti).
Piirkond nimetati hertsogkonnaks 1566. aastal, pärast aadelkonna ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahelise Grodno uniooni sõlmimist ning kuulus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile kuni 1569. aasta Lublini unioonini, millest alates territoorium kuulus Rzeczpospolita Poola Krooni maade hulka.
1577. aastal vallutas Ivan IV, Liivimaa sõja 1562–1582 aastate Vene-Poola sõjas kogu Rzeczpospolita käes olnud Vana-Liivimaa ala. Rzeczpospolita-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, Võnnu lahingus võitsid ühiselt tegutsenud Rzeczpospolita ja Rootsi väed Moskva vägesid. 1579. aasta sõjaretkes vallutasid Stefan Batory väed Polotski, 1580. aastal vallutasid nad Velikije Luki, Veliži ja Neveli, kuid ei suutnud vallutada 1581. aastal Pihkvat. 1582. aastal sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna) ja Valgevene, Polotski alad jäid Rzeczpospolitale.
Liivimaa administraatorid
muuda- 1561–1562 Mikołaj Radziwiłł Rudy (1512–1584)
- 1562–1566 Gotthard Kettler (1517–1587)
- 1566–1578 Jan Hieronimowicz Chodkiewicz (u.1537–1579) – administraator
- 1578 asekuberner Aleksander Chodkiewicz (surnud 1578/80)
- 1578–1583 Mikołaj Radziwiłł Rudy (1512–1584)– administraator
- 1583–1585 Georg Radziwill (1556–1600) – administraator, ka Rooma-katoliku kiriku kardinal
- 1582–1588 ülemkomissar Stanisław Pękosławski (surnud 1588)
- 1589–1603 Krzysztof Radziwill Piorun (1547–1603)– administraator
- 1603–1621 Jan Karol Chodkiewicz (1560–1621)– administraator
Rzeczpospolita valdused Liivimaal
muudaHaldusjaotus
muudaLiivimaa (ilma Kuramaata) jagati 1566. aastal algselt Riia, Võnnu, Turaida ja Daugavpilsi distriktideks, kuhu nimetati Riia, Võnnu, Turaida ja Daugavpilsi kastellaanid. Riia kastellaani võimualas olid endise Riia peapiiskopi Latgale alad, Turaida kastellaani võimualas olid endise Riia peapiiskopi Liivi alad, Võnnu kastellaani võimualas olid alad Riiast kuni Helme ja Rujenani, Daugavpilsi kastellaani võimualas oli Latgale alad.
1582. aastal Liivimaa sõja Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahelise sõjategevuse lõpetanud Jam-Zapolski vaherahuga saavutatud aladega moodustati neist 1598. aasta Liivimaa ordinatsiooniga presidentkonnad: Võnnu, Tartu, Pärnu, kõigi etteotsa määrati eluaegsete volitustega president.
Presidentkonnad nimetati 1598. aastal ümber vojevoodkondadeks ja presidendid vojevoodideks, nagu oli tavaks ka Rzeczpospolitas:
- Pärnu vojevoodkond (1598–1620)
- Tartu vojevoodkond (1598–1620)
- Võnnu vojevoodkond (1598–1620) ehk Cesise vojevoodkond, kuhu kuulusid ka Riia linna ümbritsevad maad. Rzeczpospolita valdustes olevatel Liivimaal moodustati halduspiirkondadena veel 20 staarostkonda, millest Lõuna-Eesti alale jäi 9.
.png)
Vojevoodid olid eranditult Rzeczpospolitast, 1589. aastal kehtestatud "Ordinatio Livoniae I" määras pooled staarostiametitest poolakatele, pooled leedukatele. 1598. aastal aga vastu võetud "Ordinatio Livoniae II" määras kolmandiku staarostikohtadest kohalikule Liivimaa aadlile. Pärast Liivimaa vallutamist läks riigile laialdasi maavaldusi (3/4 kogu Liivimaa maavaldustest), mis enne seda kuulus endistele ordumaadele ja nende haldamiseks moodustati staarostkonnad, mis jagunesid folvarkideks ehk riigimõisadeks. Erinevalt aadlimõisade talupoegadest ei olnud riigi- ehk kroonumõisade talupojad sunnismaised. Staarostkondade valitsejate Staarostite amet oli eluaegne ning ülitasuv, staarostid said endale 1/3 staarostkonnast laekuvast tulust.
Liivimaa senine aadliomavalitsus maapäev, mis käis koos Võnnus, jagunes aadlike päritolu järgi Leedu, Poola ja Liivimaa kuuriaks. Iga kuuria saatis end Poola seimi esindama 2 saadikut. Maapäev valis aadelkonna etteotsa maamarssali. Aadlikele lisaks oli Liivimaa maapäeval esindatud veel 4 linna: Riia, Tartu, Pärnu ja Võnnu.
Rootsi-Poola sõjad
muudaRootsi-Poola sõdade tulemusel vallutas Rootsi Liivimaa hertsogiriigi maa-alad, mis läksid siiski Rootsi kuningriigi valdusse Altmargi vaherahuga 1629. aastal, Rootsi Idamereprovintsidena.
Pikemalt artiklites Rootsi-Poola sõda (1600–1629), Poola-Rootsi sõda (1600–1611), Poola-Rootsi sõda (1617–1618), Poola-Rootsi sõda (1621–1625) ja Poola-Rootsi sõda (1626–1629)
Rzeczpospolita säilitas vaid Võnnu vojevoodkonna maa-alad, millest moodustati Liivimaa vojevoodkond, keskusega Daugavpilsis (poola keeles Dyneburg). Piirkond kuulus Rzeczpospolitale, kuni Poola esimene jagamiseni 1772. aastal, mil territoorium liideti Venemaa keisrinna Katariina II poolt Venemaa keisririigiga ning Venemaa valitsejate tiitlinimetusse lisati ka Liivimaa suurhertsogi tiitel.
Vaata ka
muudaVälislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Liivimaa hertsogkond |