Lublini unioon (poola keeles Unia lubelska, leedu keeles Liublino unija, valgevene keeles Люблінская унія) oli Poola kuningriigi ja Leedu suurvürstiriigi vahel sõlmitud ühinemist käsitlev leping, mille tulemusena loodi ühtne riik Rzeczpospolita, mille valitseja oli 1530–1572 Zygmunt II August, personaalunioonis Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigiga.

"Lublini unioon", Jan Matejko maal (1869)
Zygmunt II August, Leedu suurvürst (1548–1572), Poola kuningas (1548–1572)

Lublini uniooni sõlmisid mõlema riigi seimid Lublinis 28. juunil 1569, leping kinnitati 1. juulil ja ratifitseeriti 4. juuli 1569.[1] Loodud ühisriigil Rzeczpospolital oli ühine monarh, seim ja välispoliitika. Leedu suurvürstiriik aga säilitas oma seadusandluse, haldus- ja kohtuorganid ning sõjaväe.[2] Esialgu jäi vanavalgevene keel Leedu suurvürstiriigi ametlikuks keeleks, kuid poola keel hakkas üha rohkem domineerima ja vanavalgevene keel kaotas ametliku staatuse 1696. aastal.[3]

Rzeczpospolita Lublini uniooni sõlmimisel järel 1569. aastal

Lublini uniooni sõlmimise üks olulisemaid põhjusi oli see, et Leedu suurvürstiriik oli sõjas Moskva tsaaririigiga sattunud raskesse olukorda.[4]

Vastavalt Lublini unioonile läksid Leedult Poola koosseisu Volõõnia, Podoolia, Polesje ja ülejäänud Leedule kuulunud Ukraina alad.[5]

Formaalselt kaotas Lublini unioon kehtivuse 3. mail 1791, mil võeti vastu Rzeczpospolita põhiseadus, mis muutis föderatiivriigi unitaarriigiks.[6]

Viited

muuda