Liivimaa maapäev

Liivimaa maapäev (saksa keeles Livländische Landtag, inglise keeles Livonian Diet) oli Vana-Liivimaa maaisandate (Riia peapiiskopi, Liivi ordu, Tartu piiskopi, Saare-Lääne piiskopi, Kuramaa piiskopi ning formaalselt ka Tallinna piiskopi) ja nende seisuste (linnade ja vasallide) nõupidamine, mis oli ühtlasi Liivimaa kõrgeim seadusandlik ja kohtulik võim. Liivimaa maapäev eksisteeris 15. sajandi algusest kuni Liivi sõjani.

Maapäevad toimusid tihti kas Valgas või Volmaris ning vastavalt kohale on kasutatud ka nimesid Valga maapäev ja Volmari maapäev.

Liivimaa pärast 1534. aastat (saksakeelne kaart)

Maapäeva kujunemine

Liivimaa maapäeva kui institutsiooni täpset algusaega on raske paika panna, sest Liivimaa maaisandate, nende vasallide ja linnade kogunemisi oli olnud juba vähemalt alates 14. sajandi algusest. Liivimaa hansalinnad korraldasid alates 14. sajandi keskpaigast regulaarseid linnadepäevi, samuti toimusid tavaliselt Liivi ordu eestvedamisel maaisandate ja vasallide kokkusaamised (seisustepäevad), neid on mõnikord samuti maapäevadeks nimetatud.

1420. aastatel pingestus olukord Liivimaa ümber tunduvalt, sest Saksa ordu Preisimaal oli mitu korda Poola käest rängalt lüüa saanud ning see nõrgestas ka Liivi orduharu positsioone. Riia peapiiskop Johannes VI Ambundi organiseeris ordule vastukaaluks vaimulike maaisandate (Saare-Lääne, Tartu, Kuramaa ja Tallinna piiskopid) liidu, 1422. aastal võtsid nad vastu maaseadustiku, mille järgi oleks pidanud seisustepäevad (kus kohtuvad maaisandad, vasallid ja suuremad linnad) hakkama toimuma igal aastal. Seda otsust peetakse tihti Liivimaa maapäeva institutsiooni rajavaks. Eesti ajaloolane Priit Raudkivi on aga pidanud seisuste kogunemise aktiviseerumist 1420. aastatel maapäeva kindlapiirilisema kujunemise alguseks, mis jätkus 1430. ja 1440. aastatel.

1420. aastate teisel poolel jäid aga kokkusaamised soiku, sest Johannes Ambundi suri ning ordu polnud maapäevade korraldamisest huvitatud. Alles 9-aastase pausi järel, 1435. aasta detsembris, tuli kokku uus seisuste kogunemine ehk maapäev, kus ordu ja peapiiskop jõudsid teineteisemõistmiseni ning sõlmiti nn Valga konföderatsioon. Sellest alates muutusid maapäeva kokkukutsumised regulaarsemateks, kuigi need ei toimunud kaugeltki mitte igal aastal.

Maapäeva osalised

Maapäeval kujunes välja neli erinevat kuuriat (seisuste kogu):

• prelaadid (Riia peapiiskop, Saare-Lääne ja Tartu piiskop, mõnikord osalesid ka Kuramaa ja Tallinna piiskopid ning nende kõigi toomkapiitlite esindajad),
• Liivimaa ordu (Liivi ordu maameister ja olulisemad käsknikud),
• vasallid (piiskopkondade ja orduvalduste rüütelkondade esindajad) ja
• linnad (enamasti ainult suurte linnade: Tallinna, Tartu ja Riia esindajad).

Mõjukaimad kuuriad olid kaks esimest, mille liikmed tegelesid Liivimaa igapäevase valitsemisega. Nii vasallid kui ka linnad joondusid poliitiliste otsuste tegemisel tavaliselt oma maaisanda järgi. Erandlikult sõlmisid linnad ja vasallid liidu 1520. aastatel, kui nad reformatsioonipäevadel võitlesid koos omakatoliiklike isandate vastu. See liit murdus siiski juba 1525. aastaks ning seejärel toetasid vasallid tavapäraselt taas oma maaisandat. Isemeelsemad olid siiski Harju-Viru vasallid, kellel oli teiste Liivimaa aadlikega võrreldes eelisseisund (Konrad von Jungingeni armukiri), ning ka linnad võisid oma kaubanduslike huvide tõttu isandate poliitikale puhuti vastanduda.

Maapäevi kutsus traditsiooniliselt kokku Riia peapiiskop, ehkki tegelikult tegi seda suhteliselt tihti ka ordumeister, eriti Wolter von Plettenbergi valitsusaja viimasel kümnendil (1494–1535). Ilma peapiiskopi ja ordumeistrita oli maapäeva pidamine suhteliselt mõttetu, sest nende nõusolekuta ei saanud maapäeval tehtud otsuseid tegelikult ellu rakendada. Plettenbergi ajal puudus ordumeister vaid kahelt maapäevalt, peapiiskop jättis tulemata viiele. Teised Liivimaa isandad puudusid päevilt palju tihemini. Maapäevadele oli võimalik saata ka oma esindajaid, kuid nende kompetentsipiiride suhtes tekkis pidevaid vaidlusi. Eriti tavaline oli see linnade puhul, kelle esindajad keeldusid enamasti neile ebasoodsaid otsuseid kinnitamast, väites, et neil pole selleks volitusi.

Maapäevadel lahendati ennekõike erakorralisi ja kriitilisi situatsioone, samuti üle-Liivimaalise tähtsusega probleeme, mis nõudsid kõigi maaisandate nõusolekut, ning mõningaid olulisemaid kohtuasju (eriti, kui nendesse olid otseselt segatud maaisandad). Vastavalt hetkevajadustele võis maapäevi pidada isegi rohkem kui kaks korda aastas, kuid tavaliselt toimusid need tunduvalt harvemini.

Kirjandus

• Priit Raudkivi, Vana-Liivimaa maapäev: ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Tallinn: Argo, 2007.
• Pärtel Piirimäe, Maaisandad, seisused ja maapäev: Vana-Liivimaa riiklusest Wolter von Plettenbergi perioodil. Magistritöö. Tartu, 1998.