Riia asehaldurkond

Riia asehaldurkond (läti Rīgas vietniecība, vene Рижское наместничество) oli Venemaa keisririigi halduspiirkond Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis.

Riia asehaldurkond

Riia asehaldurkond moodustati Riia kubermangu asemele 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seadusele.[1] Riia asehaldurkond piirnes põhjas Tallinna, idas Pihkva ja Polotski asehaldurkonnaga.

Asehalduskorra ajajärku Balti kubermangude ajaloos nimetatakse asehalduskorra perioodiks ja lõppes pärast Katariina II surma 1796. aastal, kui Venemaa keiser Paul I ukaasiga 26. veebruarist 1797 taastati asehalduskorra-eelne halduskord ja Liivimaa kubermang.

Asehaldurkonna valitsemine

muuda
 
Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner aastatel 1783–1792, George Browne
 
Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner aastatel 1792–1798, Nikolai Repnin

Keisrivõimu kõrgeimaks kohapealseks esindajaks sai mõlema asehaldurkonna jaoks üks Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner, aastatel 1783–1792 krahv George Browne ja 1792–1798 vürst Nikolai Repnin, kelle asukohaks määrati Riia linn. Liivi- ja Eestimaa kindralkubernerile allusid Riia asehaldurkonna ja Tallinna asehaldurkonna kindralkubernerid.

Riia asehaldurkonna kindralkubernerid (vene правитель Рижского наместничества)

Asehaldurkonna valitsemiseks moodustati Liivimaa kubermangu valitsus (saksa k. Rigische Statthalterschaftsregierung, vene k. Правление Рижского наместничества). 1784. aastal kuulusid Liivimaa kubermanguvalitsusse[2]:

Loodi kroonupalatid (vene keeles Казенная палата, saksa keeles Kameralhof) ja üldise hoolekande kolleegiumid.

Politsei ülesandeid maakondades asus täitma alamkohus, linnades politseivalitsus. Senine kohtusüsteem asendati uuega: talupoegade jaoks asutati alamkorrakohus ja ülemkorrakohus, aadlike jaoks kreisikohus ja ülemmaakorrakohus. Ülemmaakohtute, mis asutati endiste sillakohtute asemele, liikmeteks kutsuti ka kaks talupoega. Teise astme kohtus seati ametisse prokurörid, kes allusid kubermangu peaprokurörile. Reformi täiendas armuandmiskirjade kasutuselevõtt.

Haldusjaotus

muuda

Venemaa keisrinna Katariina II 1775. aasta ukaasiga ühtlustati Venemaa ning Balti kubermangude halduskorraldust. Liivimaa kubermangu asemele moodustati 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel Riia asehaldurkond, mille juhiks oli Eestimaa kubermangu ja Riia kubermangu kindralkuberner George Browne. Uus halduskorraldus muutis Liivimaa Venemaa sisekubermanguks. Mitmeid maakondi muudeti väiksemaks ja moodustati uusi: Pärnu kreisist eraldati Viljandi kreis, Tartu kreisist Võru kreis, Riia ja Võnnu kreisi osadest Valga kreis, Valgast sai kreisilinn. Võru sai 1784. aastal linnaõigused, kui Võru rüütlimõisast sai maakonnalinn.

Asehalduskorra ajal moodustati ajutiselt kolm uut maakonda: Riia kreis, Võnnu kreis ja Pärnu-Koknese kreis.

 
Riia asehaldurkonna kaart 1792. aastal. Venemaa keisririigi kaartide atlas, Aleksandr Mikhaylovich Vilbrekht
 
Venemaa keisririigi Läänemere kubermangude Tallinna ja Riia asehalduskonnad uute kreisipiiridega
 
Eesti- ja Liivimaa asehalduskorra ajal, O. F. von Pistohlkorsi kaart 1783.

Katariina II 3. märtsi ukaasi alusel pidi Browne moodustama Läänemere saartest kaks maakonda.[3] 3. juuli ukaasi alusel asutatud Riia asehaldurkonda kuulus 9 kreisi:

Muudatused elukorralduses

muuda

Sisse seati pearahamaks, 70 kopikat hinge pealt, mis nõuti talupoegadelt mõisavalitsuste kaudu sisse. 1784. aastal määras kubermanguvalitsus, et mõisnik maksujõuetule talupojale pearaha laenaks ja siis laenu tööde ja orjuste kujul laseks tasa teha, mis põhjustas pearaharahutused.

Asehalduskorra likvideerimine

muuda

Kuna uus halduskorraldus oli vastuolus Uusikaupunki rahuga Läänemereprovintsidele tagatud autonoomiaga, õnnestus kohalikel seisustel saavutada asehaldurkorra tühistamine uue keisri Paul I poolt 1796. aastal, mis jõustus 1797. Erandina asehalduskorra-eelsest ajast hakati nüüd Läänemere provintsidest nekruteid võtma.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda

Kirjandus

muuda