Ruhja kihelkond

Ruhja kihelkond ehk Rūjiena kihelkond (saksa keeles Kirchspiel Rujen, läti keeles Rūjienas draudzes novads) oli haldusüksus Rootsi-aegsel Pärnumaal ja Liivimaa kubermangus Volmari kreisis kuni 1889. aastani.

Ruhja Püha Bartholomäuse kirik

Ruhja kihelkonna mõisad 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903)

Ajalugu

Ruhja kihelkond Ludwig August Mellini "Liivimaa atlases (1798)

Ruhjasse ehitati kihelkonnakirik ilmselt ajavahemikul 1256−1261. Liivi sõjas põletati see 1560. aastal maha, kuid taastati 1688. aastal.

Ruhja kihelkond jagunes 1889. aastal kaheks: Põhja-Ruhja kihelkonnaks ja Lõuna-Ruhja kihelkonnaks. Mõlema haldusüksuse keskuseks jäi Ruhja kirik, kuid kogudustel olid erinevad pastorid. Patronaadiõigus kuulus riigile, pastori valis ametisse kirikukonvent ja kindralkuberner kinnitas selle.

• 
  Vaade Ruhja kihelkonnale. Johann Christoph Brotze
• 
  Vaade Ruhja mõisale
• 
  Vaade Endzele mõisale
• 
  Jeri mõis 1800. aastal
• 
  Ruhja kihelkonna rahvariided

Vaata ka

• Lõuna-Ruhja kihelkond
• Põhja-Ruhja kihelkond

Kirjandus

• Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 527-528.
• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: bei Deubner, 1826. Lk 242–243 [1].
• Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 372–373 [2].
• Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 122–132 [3].
• Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 128-132 [4].