Roskilde rahu
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2024) |
See artikkel räägib 1658. aasta rahulepingust. Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal sõlmitud rahu kohta vaata artiklit Roskilde rahulepingud |
Roskilde rahu sõlmiti Teise Põhjasõja ajal vkj 26. veebruaril/ukj 8. märtsil 1658[1] Taani-Norra kuninga Frederik III ja Rootsi kuninga Karl X Gustavi vahel Taani linnas Roskildes. Leping lõpetas 1657–1658 toimunud Taani-Rootsi sõja. Pärast hävitavat kaotust oli Taani-Norra sunnitud riigi ülejäänud osade päästmiseks kolmandiku oma territooriumist loovutama. Loovutatud alade hulka kuulusid Blekinge, Bornholm, Bohuslän (Båhuslen), Skåne ja Trøndelag ning 1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahu järel veel ka Halland.[1]
Pärast rahu jõustumist jätkasid Rootsi väed oma kampaaniat ülejäänud Taani-Norra aladel, kuid pidid Taani-Norra ja Hollandi liidu eest Taani saartelt ja Trøndelagist taanduma. Kopenhaageni rahuga anti 1660. aastal Bornholm tagasi Taanile ja Trøndelag tagasi Norrale, kuid teised Roskilde lepinguga loovutatud alad kuuluvad siiani Rootsile.
Taust
muudaPõhjasõdade arenedes ületas Rootsi kuningas Karl X Gustav külmunud Beldi väinad, jõudis Jüütimaale ning okupeeris Taani suurima saare Sjællandi. Sissetung sinna algas 1658. aasta 11. veebruaril. Sama aasta 18. veebruaril allkirjastati esialgne Taastrupi rahu ja 26. veebruaril lõplik Roskilde rahu.
Kuigi Rootsi tungis ka Norra lääneosas asuvasse Romsdali piirkonda, hakkasid kohalikud talupojad söakalt vastu Rootsile maksude tasumisele ja Rootsi sõjaväkke võtmisele. Rootsi kuberner oli sunnitud maksude kogumiseks saatma sinna kompanii sõdureid ja koos nendega 50-pealise ratsaväe. Okupatsioon ei olnud edukas.[2]
Tingimused
muudaRahu tingimuste hulka kuulusid:[3][4][5]
- Taanile kuuluva Skåne provintsi kohene loovutamine Rootsile.
- Taanile kuuluva Blekinge provintsi kohene loovutamine Rootsile.
- Taanile kuuluva Hallandi provintsi, mis 1645. aastal läbi räägitud Brömsebro rahu tingimustel oli sel ajal Rootsi poolt okupeeritud (30 aastaks), kohene loovutamine Rootsile.
- Taanile kuuluva Bornholmi provintsi kohene loovutamine Rootsile.
- Norrale kuuluva Bohusläni (Båhuslen) provintsi kohene loovutamine Rootsile. See kindlustas Rootsile piiramatu ligipääsu läänesuunalisele kaubandusele.
- Norrale kuuluva Trøndelagi provintsi, mis tollal hõlmas ka Nordmøre ja Romsdali piirkondi, kohene loovutamine Rootsile.
- Taani-poolne loobumine kõigist Rootsi vastu suunatud liitudest.
- Taani-poolset Rootsi suhtes vaenulike sõjalaevade läbi väinade Läänemerele läbilaskmise ärahoidmist.
- Holstein-Gottorpi hertsogi maavalduste taastamine.[6]
- Taani-poolne makse Rootsi okupatsioonivägede kulude eest.
- Vägede Taani-poolne varustamine teenimaks Karli tema laiemates sõdades.[7]
Tagajärjed
muudaKopenhaagen
muuda- Pikemalt artiklis Sundi lahing
Rootsi kuningas ei olnud selle rabava võiduga rahul ja 7. juulil Gottorfi lossis peetud riiginõukogul otsustas kuningas Karl X Gustav oma tülika rivaali Taani-Norra Euroopa kaardilt minema pühkida. Ilma mingi hoiatuseta ja rikkudes rahvusvahelist lepingut andis ta oma vägedele käsu Taani-Norra riiki teist korda rünnata. Seal järgnes rünnak riigi pealinnale Kopenhaagenile, mille elanikud end aga hollandlaste abiga edukalt kaitsesid. Viimased pidasid kinni 1649. aasta lepingust kaitsta Taanit provotseerimata sissetungi eest, saates välja ekspeditsioonilaevastiku ja -armee ning alistades Rootsi laevastiku Sundi lahingus, vabastades ühtlasi ka riigi pealinna. Kuna tema armee oli ülekaalukate Taani ja Hollandi vägede (viitseadmiral Michiel de Ruyteri juhtimise all) tõttu osaliselt lõksus Landskronas ja osaliselt Taani saartele isoleeritud, oli Karl X Gustav sunnitud 1659. aastal tagasi tõmbuma.[7]
Bornholm ja Trøndelag
muuda- Pikemalt artiklis Kopenhaageni rahu
Samal ajal õnnestus Norra vägedel Rootsi vallutajad Trøndelagist välja lüüa. Viimaks andis 1660. aasta Kopenhaageni rahu Trøndelagi tagasi Norrale ja Bornholmi tagasi Taanile.
Trøndelagi loovutamine Kopenhaageni rahuga peegeldab tugevat kohalikku vastuseisu Rootsi võimu all olemisele. Kuigi Rootsi sissetungi algul tervitati või vähemalt ei hakatud sellele vastu, andsid rootslased Trøndelagis välja väkkevõtmise käsud ja sundisid 2000 meest ja kuni 15-aastast poissi Poolas ja Brandenburgis võitlevate Rootsi vägedega liituma. Kuningas Karl X Gustav kartis, et Trøndelagi elanikud tõusevad Rootsi vallutajate vastu üles ja pidas targaks sammuks hoida suur osa sealsetest meestest kodust eemal. Vaid kolmandik meestest naasis üldse kunagi koju. Mõned neist pidid asuma Eesti Rootsile kuulunud ossa, kuna rootslased arvasid, et seal on Trøndelagi elanikke kergem valitseda. Suur osa Trøndelagi meestest oli juba Taani-Norra armees ja mereväes nii, et Rootsi poolt peale sunnitud sõjaväkke võtmine tegi Trøndelagi meestest peaaegu tühjaks. Tulemus oli laastav, kuna taludes ei olnud enam piisavalt töökäsi vilja koristamiseks põldudelt ja piirkonda tabas nälg. Mõned Trøndelagi kohalikud ajaloolased on nimetanud seda Trøndelagi elanike vastu suunatud genotsiidiks.[8]
Mõnekuine kogemus Rootsi-poolse maksustamise ja nekrutite võtmisega jättis endast nii kibedad tunded, et see tugevdas Taani-Norra ühtsust ja patriotismi, tugevdades seeläbi vastupanu Rootsi sissetungidele Taani-Norra riiki veel järgmised 80 aastat.[2]
Skåne
muudaVastavalt Roskilde rahu üheksandale paragrahvile, mis loovutas Skåne Rootsile, kindlustati sealsetele elanikele nende privileegid, vanad seadused ja kombed. Ent need alad integreeriti aegamööda Rootsi kuningriiki.[9] Sealne aadelkond liideti peagi Rootsi aadelkonnaga ja nad võeti Rootsi rüütelkonda vastu samade õiguste ja privileegidega kui algsed Rootsi aadlisuguvõsad. Provintsiaalne Skåne õigus asendati riikliku Rootsi õigusega aastal 1683. Samal aastal jõustus Taanis riiklik Taani õigus[10], millega asendati provintsiaalsed õigused ka seal. Rootsi kirikuseadus võeti Skånes kasutusele 1686. aastal.[11]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Frost, Robert I (2000). The Northern Wars. War, State and Society in Northeastern Europe 1558-1721. Longman. Lk 180. ISBN 978-0-582-06429-4.
- ↑ 2,0 2,1 Stagg, Frank Noel (1954). West Norway and its Fjords. George Allen & Unwin, Ltd. ISBN none.
- ↑ Stiles, Andrina (1992). Sweden and the Baltic, 1523 - 1721. Hodder & Stoughton. ISBN 0-340-54644-1.
- ↑ Scott, Franklin D. (1988). Sweden; the Nation's History. Southern Illinois Press.
- ↑ Gjerset, Knut (1915). History of the Norwegian People, Volume II. The MacMillan Company.
- ↑ Lisk, Jill (1967). The Struggle for Supremacy in the Baltic: 1600-1725. Funk & Wagnalls, New York.
- ↑ 7,0 7,1 Frost, Robert I. (2000). The Northern Wars; 1558-1721. Longman, Harlow, England. ISBN 0-582-06429-5.
- ↑ Alsaker, Kinn; Sognnes, Kalle; Stenvik, Lars; Skevik, Olav & Røskaft, Merete (2005). Trøndelags historie; bind 2. 1350–1850. Tapir Akademisk Forlag. ISBN 82-519-2001-9.
{{cite book}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Av Harald Gustafsson. "Att göra svenskar av skåningar | Under strecket | SvD" (rootsi). Svd.se. Vaadatud 25.07.2010.
- ↑ "Danske Lov 1683. Digital udgave". Bjoerna.dk. 28. veebruar 2007. Vaadatud 25.07.2010.
- ↑ Bogren, Yngve, Den kyrkliga försvenskningen av Skånelandskapen och Bohuslän. Studier till den s.k. uniformitetens genomförande 1645- omkring 1750, Stockholm 1937
Välislingid
muuda- Rahulepingu tekst taanikeelsetes Vikitekstides (Freden i Roskilde)