Lui Olesk

Lui Olesk (12. oktoober 1876 Kavastu vald Tartumaa – 19. veebruar 1932 Tartu) oli Eesti riigimees ja ühiskonnategelane.

Aastal 1902 lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, seejärel tegutses Tartus advokaadina.

Aastal 1905 oli radikaalsotsialistide rühma loomise katsel üks eestvedajatest.

1908–1910 oli ta Vologdas asumisel.

1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal oli ta vangistatud.

1919. aasta 13. augustist oli L. Olesk Eesti Vabariigi peaprokurör, kuid pidi juba sügisel asuma kohtuministriks Otto Strandmani valitsusse.

1920–1921 oli ta Eesti töö- ja hoolekande minister ning siseminister valitsuses, mida juhtis Ants Piip. Alates 1. detsembrist 1920 oli ta esimene kindralkuberneri kohuseid täitev Eesti siseminister. Ta kuulus Eesti Tööerakonda.

Ajakirjanikuna tegutses ajalehes Vaba Maa ja ajakirjas Vaba Sõna, oli kindlustusseltsi Oma juhte.

Ta oli ka Asutava Kogu ja I Riigikogu liige. Viimast küll üsna lühikest aega, sest astus tagasi 16. detsembril 1921 ja teda asendas Oskar Jürgenfeldt.

Lui Olesk oli Sihtasutise M. Varese Toetusraha juhatuse liige.

Isiklikku

Lui Olesk oli abielus Minni Kurs-Oleskiga.