Balti Puuvillavabrik

endine kergetööstusettevõte Tallinnas (1898–2006)

Balti Puuvillavabrik oli aastatel 1898–2006 tegutsenud tekstiilitööstusettevõte, mis asus Põhja-Tallinnas Sitsi asumis.

Balti Puuvillavabrik
Asutatud 1898
Tegevus lõpetatud 2006
Peakorter Kopli tänav 35, Tallinn
Valdkonnad tekstiilitööstus
Balti Puuvillavabrik 1910. aastal

Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku lühendnimena juurdus Balti Puuvillavabrik (vene keeles: Балтийская мануфактура; saksa keeles: Baltische Baumwollspinnerei).

NimiRedigeeri

Aastad Nimi eesti keeles Nimi vene keeles Nimi saksa keeles Nimi inglise keeles
1898–1940 Aktsiaselts Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik Aкционерное общество "Балтийская бумагопрядильная и ткацкая мануфактура" AG Baltische Baumwollspinnerei und Weberei The Baltic Cotton Spinning & Weaving Manufactory Ltd
1940–1941 Balti Puuvillavabrik Балтийская бумагопрядильная фабрика
1940–1941 Riiklik Balti Puuvillavabrik Государственная Балтийская бумагопрядильная и ткацкая мануфактура
1941–1944 Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik Baltische Baumwollspinnerei und Weberei
1944–1946 Puuvillavabrik "Balti Manufaktuur" Государственная Балтийская мануфактура
1946–1948 Хлопчатобумажная фабрика "Балтийская мануфактура"
1948–1966 Хлопчатобумажный комбинат "Балтийская мануфактура"
1966–1990 Kombinaat "Balti Manufaktuur"
1990–1991 Tekstiilikombinaat "Balti Manufaktuur"
1991–1995 Riiklik Aktsiaselts Balti Manufaktuur
1995–2006 AS Baltex 2000

AjaluguRedigeeri

 
1940
 
Balti manufaktuuri tootmissaal
 
Balti manufaktuuri fassaad

Aktsiaseltsi Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik põhikirja kinnitas keiser Nikolai II 28. oktoobril 1898. Aktsiaseltsi asutajad olid John Elfenbein (Austria-Ungari konsul ja Tallinna aukodanik) ja Eugen Block (Tallinna kodanik). Aktsiaseltsi juhatus asus Peterburis. Tehase ettevalmistustööd algasid aga juba varem, kui 24. augustil 1898 otsustas Tallinna Linnavalitsus müüa John Elfenbeinile tehase ehitamiseks 1,09 ha (50 tiinu) maad tollase Telliskopli tee ja Telliskopli lahe vahel. Sama aasta septembris müüs linnavalitsus John Elfenbeinile veel 33 tiinu maad. Peale põhikirja kinnitamist ostis aktsiaselts John Elfenbeinilt mõlemad maatükid ära. Märtsis 1899 müüs Tallinna Linnavalitsus aktsiaseltsile veel raudtee ehitamiseks 3250 ruutsülda. Kokku osteti linnalt vabriku aktsiaseltsi tarbeks 84,4 tiinu maad.[1]

23. veebruaril 1899 alustati tühermaale vabrikuhoonete ja elumajade ehitamist. Arhitekt Rudolf Otto von Knüpfferi projekti järgi ehitatud vabrik oli tollal Tallinna suuremaid ehitisi – 234 meetri pikkune peakorpus oli 4-korruseline. 1909. aastal valmis uus suur tootmishoone, mis 1920. aastal ühendati vanaga. Hoone põhikorpusega liitus neli 5-korruselist torni.[2]

Ehitustöid juhtis insener Urnaski. Vabriku esimene direktor oli John Carry (endine Kreenholmi vabriku tehniline direktor) ja juhatuse esimees Aleksei Prosorov (tõeline salanõunik, hilisem Vene riigiduuma liige).[3]

Enne I maailmasõda töötas vabrikus kuni 1900 töölist. Vabrik tootis Venemaa siseturu jaoks puuvillast lõnga, vatti ja pleegitamata riiet, mida viimistleti Peterburi tekstiilitehastes. Balti Puuvillavabriku viiest direktorist koosnenud juhatus asus kuni 1921. aastani Petrogradis. 17. veebruaril 1921 registreeriti a/s “Balti Puuvillavabrik” põhikiri uuesti ning selle järgi pidi juhatus asuma Tallinna. Tehase peadirektoriks sai alates 1919. aastast Isaak Citroën. Peaomanikeks olid Isaak Citroën ja tehase kommertsdirektor Konstantin Karl Wachmann, üheks juhtivaks osanikuks ka Eesti Panga nõukogu liige, a/s “Silva” direktor Eduard Kuusik. Citron, Wachmann ja Kuusik olid äripartnerid ka Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Pangas. 1919. aastal sõlmisid Balti Puuvillavabrik ja Sindi Kalevivabrik koostööleppe ja hiljem moodustasid aga Balti Puuvillavabrik, Sindi Kalevivabrik ja Kreenholmi Puuvillavabrikute valitsus sündikaadi. Konstantin Karl Wachmann oli ka Sindi Kalevivabriku juhatuse liige ja koos Citroniga üks Sindi Kalevivabriku omanikke[4].

1932. aastal puhkes Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku ümber skandaal. Firma peaomanikke Isaak Citroëni ja Konstantin Wachmanni süüdistati aktsiaseltsi raamatupidamise ning aruannete võltsimises kuue aasta jooksul, et saada aktsiaemissioonidest 20 miljonit krooni. Firma oli Eesti Panga kõige suurem võlglane.[5] Citroën määrati kaheks aastaks vanglasse. Ta vabastati 1935. aastal pool aastat enne tähtaega tervislikel põhjustel.[6] Citroën säilitas aktsiad firmas kuni 1940. aastani. Citroën omas siis pea 50% aktsiatest, Robert Bang 25% ja Wachmann 10% aktsiatest.

1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti ning 1941. aasta suvel süüdati puuvillavabrik enne Nõukogude vägede lahkumist Tallinnast.

2006. aastal lõpetas Tallinna vanim ketrusvabrik tegevuse.[7]

Balti Puuvillavabriku territooriumil moodustati 05. mail 2010 Manufaktuuri tänav.[8]

Seotud ühingud ja asutusedRedigeeri

HoonestusRedigeeri

 
Balti Puuvillavabriku tootmishoone peakorpus

Kinokroonikad ja reklaamfilmidRedigeeri

Eesti Filmi Andmebaas[11]:

TelesaatedRedigeeri

PildidRedigeeri

  • Puuvillavabriku koolihoone

  • Ametnike elamu

  • Puuvillavabriku asula kirik

  • Tööliselamu Sitsi tänav 11

  • Tööliselamu Sitsi 5A

  • Balti Puuvillavabriku hobusetall

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Heino Linnuse (1965). Balti Manufaktuur 1898-1963. Ajalooline ja majanduslik ülevaade. Tallinn: Eesti Raamat. 
  2. ↑ Robert Nerman, Karin Paulus (2006). Jalutaja teejuht. Põhja-Tallinn. Tallinn: Solnessi Arhitektuurikirjastus. Lk 80. 
  3. ↑ Jaak Juske. "Kuidas Sitsi mäele vabrik kerkis". Blogi. Siit saate lugeda, mida arvan elust Eestis ja laias maailmas, 15.10.2012. Vaadatud 12.12.2017.
  4. ↑ Jaak Valge, Eesti Panga rahakraanide kallal, Tuna, 2002 nr 3, lk 6
  5. ↑ "Isaak Citron likvideerib "asju"". Postimees (1886-1944), nr. 176, 30 juuli 1933. Vaadatud 24.05.2017.
  6. ↑ "Isaak Citron vabastati". Uudisleht, nr. 80, 24, mai 1935. Vaadatud 24.05.2017.
  7. ↑ Aivar Reinap. "Tallinna vanim ketrusvabrik lõpetab tegevuse". Postimees, 03.05.2006. Vaadatud 09.12.2017.
  8. ↑ Robert Nerman, Leho Lõhmus (2013). Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn: Tallinna Linnaplaneerimise Amet. Lk 281. ISBN 978-9949-33-215-1. 
  9. ↑ Tallinna Ülikool. "Balti Puuvillavabriku algkool". Koolivõrgu rakendus. Vaadatud 20.02.2018.
  10. ↑ Robert Nerman (2002). Kopli. Miljöö, olustik, kultuurilugu 1918-1940. Tallinn. Teine täiendatud trükk. Lk 250. ISBN 9985-78-036-1. 
  11. ↑ "Balti Manufaktuur". Eesti Filmi Andmebaas. Vaadatud 19.02.2018.

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Balti_Puuvillavabrik&oldid=5925479"