Dvigatel

Dvigatel (venekeelne tähendus 'masin', 'mootor') oli metallitööstusettevõte Tallinnas Lasnamäe linnaosas Suur-Sõjamäe tänaval, mis tegutses aastatel 1897–2007.

Dvigatel
Asutatud	1897
Tegevus lõpetatud	2007
Peakorter	Peterburi/Tallinn
Valdkonnad	metallitööstus

Ajalugu

Vaguniehitustehas

1897. aasta oktoobris kinnitas Venemaa keiser Nikolai II oma Tsarskoje Selo residentsis uue vaguniehitustehase – aktsiaselts Dvigateli – põhikirja. Tehase ehitamine käis tolle aja kohta imekiiresti: ligikaudu 8000 töölise pingutuse tulemusena valmis Dvigatel kõigest üheksa kuuga. Ettevõtte maa-ala (116 hektarit) oli ümbritsetud ligi nelja kilomeetri pikkuse ja kolme meetri kõrguse kivimüüriga. Lisakruntidega küündis kogu maa-ala suurus 131 hektarini. Aasta jooksul ehitati 220 hoonet (katlamaja, remondi-, montaaži-, trei-, valu- ja sepikoda, saeveski, sadulsepa-, puusepa- ja lukksepakoda, raudteejaam jt).

Raudteetaristu Venemaa keisririigi Euroopa osas 1880. aastal

9. mail 1899 toimus tehase pidulik sisseõnnistamine, seda päeva peetaksegi Dvigateli sünniajaks.

Algusaastatel ehitas tehas mitut tüüpi vaguneid. Võeti vastu tellimusi raudsildade, pöörangute, vagonettide, ristmike ja igasuguste metallist varuosade tootmiseks. Toodeti ka tramme, mis realiseeriti Venemaa piires. Dvigateli aastatoodang oli 5000 kauba- ja 600 reisivagunit, lisaks 3 miljonit puuda (48 000 tonni) vagunite tagavaraosi ja raudteevarustust. Ruumid ja sisseseade võimaldasid normaaloludes valmistada 250–300 kauba- ja 20–30 reisivagunit kuus.

Tippajal töötas tehases ligi 4000 inimest. 1901. aastal töötas tehases 2700, 1904. aastal kõigest 1330 töölist. 1906. aastal vallandati uute tellimuste puudumisel veelgi töötajaid ning tööliste arv vähenes ligi tuhandele. 1910. aastal vähenes Dvigateli töötajate arv 700-ni. 1921. aastal oli tehases 400 töölist, 1922. aasta aprillis oli neid vaid 126.

1911. aastal alustati sisepõlemismootorite valmistamist ning tehas hakkas vagunite kõrval valmistama tööstusettevõtetesse ja laevadele sobivaid Orjol- ja Atlant-tüüpi kalorisaatormootoreid.

Esimese maailmasõja ajal tootis Dvigatel kolme- ja kuuetolliseid suurtükimürske, vankreid ja kuulikaste.

Dvigateli veetorn

Esimese 20 aasta jooksul (kuni 1918. aastani) valmistati tehases Venemaa ja Hiina raudteedele 19 673 kauba- ja 2042 reisivagunit. Viimaste hulgas oli väga palju I klassi ja salongvaguneid Hiina raudtee tarvis. Lisaks tehti trammivaguneid mitmele suurlinnale (Moskva, Harkov), aga ka Tallinna jaoks.

20. sajandi alguses mõjutasid tehase käekäiku Venemaa majanduskriis ja Esimene maailmasõda.

Esimese maailmasõja ajal evakueeriti osa tehase sisseseadest Venemaale Rjazani kubermangu, kus see töötas kuni 1929. aastani, mil see NSV Liidus riigistati.

Pildid

• 
  Tehase "Dvigatel" administratiivhoone, kultuurimälestis nr 8562, Suur-Sõjamäe tänav 10a / Keevise tänav 1
• 
  Tehase Dvigatel neljalööviline mehaanika-montaažitsehh, kultuurimälestis nr 8564, Keevise tänav 6
• 
  Tehase Dvigatel kesklabor, kultuurimälestis nr 8561, Sepapaja tänav 6
• 
  Dvigateli kesklabori sissepääs

Vaguniremonditehas

Eesti Vabariigi algusaastatel suhted Venemaaga katkesid ning toodangut senises mahus turustada ei olnud võimalik. Töötajate arv Dvigatelis vähenes 90 protsendi võrra. Laiendati puutööosakonda ja spetsialiseeruti kontorimööbli valmistamisele. Suur osa tootmishoonetest oli väljarenditud aktsiaseltsile Balti Poolitööstus.

1922. aastal remonditi Dvigatelis 23 Nõukogude Venemaa vedurit, 1923.–1925. aastal aga oli suurim tellimus Tallinnale nelja mootorvaguni ja üheksa elektritrammivaguni ehitamine. 1928. aastal ehitati veel neli mootorvagunit.

 Pikemalt artiklis Trammiliiklus Tallinnas

Sablatnig P-III Aeronaudi angaari juures Lasnamäel 1925. aastal

1922. aastal alustati Dvigateli vabrikus 6 esimese Eesti aeroplaani ehitust. Lennuki tüübiks oli Saksa päritolu Sablatnig P-III, kõik tähtsamad detailid ja agregaadid toodi Saksamaalt. Ehitustööd toimusid Saksa inseneride ja meistrite juhendamisel, lennukid olid puitkonstruktsiooniga.

AS Eesti Dvigatel

Tehase Dvigatel raudbetoonist saagkatusega mehaanika-montaažitsehh, 1920.-1930. aastad

1931. aasta 29. mail läks Dvigatel pankrotti ja selle ostis Riia sarnase ettevõtte direktor F. Kätte. Uue aktsiaseltsi Vaguni- ja masinatehased AS Eesti Dvigateli eesmärk on igasuguste maismaa-, vee- ja õhusõidukite ehitamine. Vedurite remontimise ja lennukite ehitamise kõrval valmistasid ettevõtte ruumides tegutsevad väiksemad ettevõtted ka tarbekaupu. 1930. aastatel hakkasid Eesti Dvigatel AS-i tootmismahud Eestis järjest suurenema. Tehases valmistati eri tüüpi reisi- ja transpordilennukeid. Aastatel 1936–1937 oli AS Eesti Dvigatel juhatuse esimees Romulus Aavakivi.

Tehase Dvigatel raudbetoonist saagkatusega mehaanika-montaažitsehh, kultuurimälestis nr 8560, Sepise tänav 10

1937. aastal alguses omandas Dvigateli aktsiad Läti riiklik aktsiaselts "Wairogs", kuid juba 1937. aastal ostis Majandusministeerium Läti aktsiaseltsilt Wairogs kõik ettevõtte aktsiad ja müüs need 1938. aastal riiklikule aktsiaseltsile Kopli Kinnisvarad, mis tegeles peamiselt hoonete rentimisega eraettevõtetele. AS Eesti Dvigatel nõukogu esimees oli Viktor Päts.

Riiklik vaguniehitustehas Dvigatel

1940. aastal Eesti Dvigatel AS-i tehas natsionaliseeriti, 05.08.1940 "Riigi kapitali osavõtul seni eraettevõtetena tegutsevate aktsiaseltside (ühingute) ja osaühisuste riigi ettevõteteks tunnustamise seadusega" ning nimetati riiklikuks vaguniehitustehaseks Dvigatel.

Tehas seisis varemeis kuni 1947. aastani, mil algas NSV Liidu Keskmise Masinaehituse ministeeriumile allutatud tehase ülesehitustöö, kus osalesid nii sõjaväelased kui ka vangid. Kuigi ettevõtte territoorium vähenes, sest osa maad läks Tallinna lennuvälja ja elamubarakkide alla. 1951. aasta augustiks olid kõik taastamis- ja ehitustööd lõpule viidud. Dvigateli toodanguks olid reaktorid ja geoloogialuure seadmed. 1960. aastatest alates kasutati seal NSV Liidu eesrindlikemat tehnoloogiat, näiteks programmjuhtimisega metallitööpinke, ülisuurte detailide – näiteks tuumaelektrijaamade reaktorite – töötlemiseks valmistatud karussell-, höövel- ja treipinke. Dvigatel kandis 1950. aastate algul nimetust Tehas/Postkast nr 130 ja V-8817.

Tartu maantee 26 // Liivalaia 44 // Lastekodu 1 hoone Dvigateli kvartalis

Aastatel 1947–1956 projekteeris arhitekt A. Vlassov Riiklikus Liidulises Projekteerimisinstituudis nr.11 elamukvartali tehasele Dvigatel, Tartu maantee, Lastekodu tänava ja V. Kingissepa tänavatega piirneval alal. Dvigateli töötajatele ehitatud elamukvartal on tüüpiline näide sõjajärgse esimese aastakümne üleliiduliste projekteerimistavade rakendamisest Eestis

 Pikemalt artiklis Dvigateli kvartal

1960. aastate alguses arendati Dvigateli tehast järsult keerukama tehnoloogia suunas, valutsehhides tehti 28% niklisisaldusega eriterast, mis kannatas praktiliselt igasugust keskkonda, ka kosmilist ja radioaktiivset. Tehase töötajate arv kasvas 1979. aastaks 5800-ni.

V. I. Lenini nimeline Riiklik Liidutehas

1970. aastatest oli tehase ametlik nimi V. I. Lenini nimeline Riiklik Liidutehas, tehase direktor oli Boriss Ivani p. Kuznetsov.

Hoone

Dvigateli tsehh nr 1

Aastatel 1979–1983 ehitati Dvigateli metallitootmishoone, Eesti NSV ajal asus seal Dvigateli sõjatehase salajane metallitööstus, majal puudusid tegevuse salastatuse tagamiseks lennujaama poole aknad. 1980. aastatel ehitati tohutu suur 44. tsehh, Suur-Sõjamäe 14B juures.

1986. aastal direktoriks nimetatud Vladimir Jarovoi ajal alustati 3. tsehhi, 9. tsehhi ja lõpetamata jäänud 44 000 m² pinnaga 95. tsehhi ehitust. Tehases valmisid esimesed tuumajõuseadmed Pamir, mis kaalusid 56 tonni. Pamir oli mõeldud kõrbepiirkondade energiaallikaks, samuti sputnikutele jm mõeldud tuumaseade Jenissei 1. Pamire ja Jenisseisid sai valmis mõni üksik, 95. tsehhis valmistada kavatsetud kuni 30 meetrit kõrgete reaktorite valmistamiseni ei jõutud. Suurimatest said valmis Voroneži ja Nižni Novgorodi tuumasoojusjaamadele ning Kaspia veemagestamisseadmele mõeldud reaktorid. Seadmeid tellisid hiljem ka välisriigid. NSV Liidu Aatomienergiatööstuse Ministeeriumi Dvigateli sõjatehas valmistas 1991. aastani seadmeid NSV Liidu aatomi-, kosmose- ja keemiatööstusele. Dvigateli tehases töötas üle 6000 inimese.

Salastamise eesmärgil on tehas kandnud ka koodnimesid "postkast nr 130" ja "V-8817".

• 
  Dvigateli tsehhihoone 2011. aastal (tänaseks lammutatud)
• 
• 
  Dvigateli tsehhihoone lammutamine 2014. aastal

Aastatel 1992–1995 oli Dvigatel riiklik aktsiaselts ehk RAS Dvigatel. 1995. aastal ostis selle konsortsium AS-i Diamark, kuhu kuulusid Mainor (33%), Dvital (25%), Emet (14%), Saksa ettevõtjaid koondav Logit Eesti (14%) ja Tööstuspank (14%). Diamark võitis erastamiskonkursi ja ostis 20 miljoni krooni eest 150 miljoni kroonise omakapitaliga Dvigateli. 2003. aastal oli Dvigatelil kuus tütarettevõtet: Dvigatel-Teno, Dvigatel-Energeetika, Dvigatel-Rakis, Dvigatel-Regital, Dvigatel-Test ja Dv-Metall. 9. mail 2004 täitus ettevõttel 105 tegevusaastat..

2005. aasta jaanuaris sai uueks suuromanikuks 67,1% aktsiatega Mainor Grupp. 30. oktoobril 2007 ühines juba valdusfirmana tegutsev AS Dvigatel, mis sel ajal tegeles kinnisvaraarendusega endise sõjatehase territooriumil, aktsiaseltsiga Ülemiste City ning endise tehase kinnistule hakati ehitama Dvigateli tööstusparki.

Tehase direktorid

• Boriss Kuznetsov 1959–1979
• Boriss Svjatšenko 1980–1986
• Vladimir Jarovoi 1986–1991
• Vladimir Galkin 1991–

Vaata ka

• Eesti raudteetransport
• Kitsarööpmeline raudtee Eestis
• Dvigateli tööstuspark

Kirjandus

• Mainor sai Dvigateli suuromanikuks. Äripäev, 11. jaanuar 2005
• Dvigateli kinnistule kerkib Ülemiste City ärilinnak. Eesti Päevaleht Online, 30. september 2005
• Dvigatel, kunagine majanduse suur mootor. Tehnikamaailm, 1. mai 2009

Välislingid

• Tehase Dvigatel valve-eraldusriba rajatised, 1950.-1980. aastad Dvigatel kultuurimälestiste riiklikus registris, Keevise tänav 6
• Tehase Dvigatel administratiivhoone, 1899. a. Dvigatel kultuurimälestiste riiklikus registris, Keevise tänav 1
• AS Dvigatel - Energeetika koduleht
• "Двигателю" - 100