Usuvahetusliikumine
Usuvahetusliikumine (uuemas ajalookirjutuses ka kirikuvahetusliikumine, rahvapäraselt keisri usku minek) oli 1840. aastatel Liivimaa kubermangus ja 1880. aastatel Eestimaa kubermangu läänepoolsetel aladel aset leidnud sotsiaalne protestiliikumine, mille käigus siirdus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast õigeusku.
Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud eesti ja läti talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest baltisaksa mõisnike ("sakste") kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu. Mitmes piirkonnas kaasnes usuvahetusliikumisega ka väljarändamisliikumine – katsed rännata maa omandamiseks välja Venemaa hõredalt asustatud piirkondadesse.
Rahvas ütles: "Vene papid on meiesugused, nad pole targemad kui meiegi, nendega on hää elada!"[1]
Usuvahetusliikumisega kaasnes uute õigeusu koguduste avamine Balti kubermangudes Riia vikaarpiiskopkonnas (1836–1850):
- 1846. aastal loodi Pärnu, Võru, Saaremaa ja Tartu praostkond,
- 1851. aastal Viljandi praostkond Liivimaa kubermangus.
Usuvahetuse aktiivseimal perioodil 1845–1848 läks Pühima Valitseva Sinodi andmetel Liivimaa kubermangus õigeusku üle 110 222 talupoega, neist 62 898 lätlast ja 47 324 eestlast – kokku umbes 17% kubermangu elanikkonnast.
1865. aastal ühendati Riia piiskopkonnaga Eestimaa kubermangu õigeusu kogudused. 1866. aastal asutati Riia piiskopkonnas Tallinna vikaarpiiskopkond. Narva õigeusu kogudused jäid kuni Eesti iseseisvumiseni Peterburi piiskopkonda.
Eestimaa kubermangus suurenes apostlikku õigeusku üleminek 1880. aastatel ning Tallinna vikaarpiiskopkonnas moodustati:
- 1883. aastal loodi Haapsalu praostkond,
- 1886. aastal Tallinna praostkond ja
- 1897. aastal Rakvere praostkond.
Kui usuvahetusliikumine soovitud tulemusi ei andnud ja maaomanike tagakiusamine usku vahetanud talupoegade suhtes pigem kasvas, pöördus osa usku vahetanuid tagasi luterlusse. Seda protsessi nimetatakse rekonversiooniks. Kui esialgu toimus see mitteametlikult ja varjatult, sest õigeusust lahkumist takistasid Venemaa seadused, siis pärast 1905. aasta usuvabaduse dekreeti toimus see juba ametlikult.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. I. Kirjad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele. Tallinn, 1976, lk. 138. Kreutzwaldi kiri Faehlmannile, 28. detsember 1845 (vkj)
Kirjandus
muuda- Kruus, Hans. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1930.
- Rebane-Loone, Leida. Usuvahetuslik liikumine Läänemaal aa. 1883-1885. – Ajalooline Ajakiri, nr 2–4, 1933. Ilmunud ka eraldi väljaandena Tartus 1934.