Dietrich Heinrich Jürgenson

Dietrich Heinrich Jürgenson (15. juuli (vkj) / 27. juuli 1804 Vasalemma – 10. august (vkj) / 22. august 1841 Tartu) oli eesti koolijuht, Tartu Ülikooli eesti keele lektor ning Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige ja seltsi esimene sekretär.

Dietrich Heinrich Jürgenson sündis Vasalemma mõisa kingsepa Carl Jürgensoni (surnud 1840. aasta oktoobri algul) pojana. Et isal poja sündimise ajal perekonnanime polnud, oli ta nähtavasti pärisori. Hiljem oli isa mõisavalitsejaks Vasalemma mõisas ning möldriks Vasalemma vallas ja Oru vallas, vanemas eas elas väikekaupmehena Tallinnas. Dietrich Heinrich Jürgensoni ema Magdalene Falck oli „keskklassi mehe“ Johann Falcki tütar.[1]

Kümneaastaselt pandi Dietrich Tallinna kösterkoolmeistri Nymanni juurde õppima, kaheteistkümneselt kreiskooli, kus õppis kaks ja pool aastat. Aastatel 18191823 õppis ta Tallinna Kubermangugümnaasiumis. Aastatel 18231826 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.[1]

Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta aastatel 18261827 Tuula mõisas äsjalahkunud kaardiväeohvitseri Hans Wilhelm von Rehekampffi (surnud 21. aprillil 1826) lasterikkas perekonnas koduõpetajana. 3. juulil 1831 abiellus Dietrich Heinrich Jürgenson Tuula mõisniku tütre Wilhelmine von Rehekampffiga (sünd 1814), kes oli olnud üks tema hoolealustest. Perre sündis vähemalt kaks last.[1]

Dietrich Heinrich Jürgenson on maetud Tartusse Vana-Jaani kalmistule.

Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari inspektorRedigeeri

1827. aasta lõpul kutsuti Dietrich Heinrich Jürgenson Tartu Ülikooli dogmaatika ja moraali professori ning koolikomisjoni liikme Ernst Wilhelm Christian von Sartoriuse ettepanekul tööle avatava Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari (Elementarlehrer-Seminarium) juhatajaks (inspektoriks) ja vanemõpetajaks. Ta kinnitati ametisse 1928. aasta mais, õppetöö algas augustis; selles ametis töötas ta elu lõpuni. Teda on iseloomustatud kui head pedagoogi, kes uuris hoolega välismaist erialast kirjandust, hoides silma peal pedagoogika uuematel arengusuundadel. Ta püüdis tulutult parandada Tartu seminari nõrgukest positsiooni haridusmaastikul ja suurendada õpetajate ning õpilaste õigusi (seaduse silmis oli õppeasutus võrdväärne kreiskooliga).[1]

Õpetatud Eesti Seltsi asutajaRedigeeri

1830. aastatel kuulus Dietrich Heinrich Jürgenson Tartus tegutsenud „teaduslikku vestlusringi“ (wissenschaftlicher Unterhaltungs-Cirkel), mille alaringides peeti ettekandeid mitmesuguste teadusalade kohta. Siit lähtus ka Baltimaadel olulise kultuuriteemade foorumiks kujunenud nädalalehe „Das Inland“ väljaandmine aastatel 1836–1963. Friedrich Robert Faehlmanni, anatoomiaprofessor Alexander von Huecki jt kõrval kuulus ta eesti keele, kirjanduse, ajalooga jms tegelevasse rühma. 1838. aasta jaanuaris formeerus sellest seltskonnast Õpetatud Eesti Selts (Gelehrte Esthnische Gesellschaft), mis seadis oma eesmärgiks teadmiste edendamise eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast. Jürgenson oli üks 19 ÕESi asutajaliikmest, sh F. R. Faehlmanni kõrval teine eestlane, ja aastatel 1838–1841) seltsi sekretär. Ta oli F. R. Faehlmanni, A. von Huecki ja F. R. Kreutzwaldi kõrval seltsi algaastatel selle innukamaid liikmeid ja aitas olulisel määral kujundada seltsi algaastate nägu ja määratleda tähtsamaid tegevussuundi.[1]

Dietrich Heinrich Jürgensoni tegevus ÕESis keskendus peamiselt kolmele ettevõtmisele: ÕESi raamatukogu rajamine, eestikeelse kirjasõna bibliografeerimine ja eesti-saksa sõnaraamatu koostamine. Peale selle pidas ta seltsi koosolekutel keelealaseid ettekandeid, koordineeris eestikeelse kirjasõna levitamist raamatuladude kaudu (1839–1840) ja käivitas välisliikmeid ühendava missiivi (ringkirja) (alates 1841. aastast). Dietrich Heinrich Jürgensoni ajal ilmus trükist seltsi esimene ÕESi toimetiste vihik „Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft“ (1840), tema aktiivsel osalusel hakkas ÕES toimetama ka „Tarto- ja Wõrro-ma rahwa Kalendrit“ (1840).[1]

Kõigi ÕESi raamatuladudes leidunud eestikeelsete trükiste ilmumisandmeid sisaldab Dietrich Heinrich Jürgensoni koostatud „Kirja-Kulutaja“, mis ilmus 1840. aastal anonüümselt ÕESi kulul. Selle esimese eesti raamatukataloogi (ja üldse esimese eesti ärikataloogi), millest on säilinud ainult üks eksemplar, juhatab sisse paarileheküljeline eessõna.[1]

Dietrich Heinrich Jürgensoni rajatud ÕESi raamatukogu kujunes suurimaks ja vanema kirjasõna osas kõige täielikumaks eestikeelsete trükiste ja käsikirjade koguks 19. sajandil. ÕESi likvideerimisel 1950. aastal jagati mahukas raamatukogu (umbes 25 000 köidet ja 160 000 lk käsikirju) ENSV TA Keskraamatukogu (Tallinnas) ja Riikliku Kirjandusmuuseumi (Tartus) vahel (praegu asub kogu Tartu Ülikooli Raamatukogus ja Eesti Kirjandusmuuseumis).[1]

ÕESi raamatukogu hoidjana alustas D. H. Jürgenson eestikeelse kirjasõna bibliograafia koostamist, mida jätkasid tema hilisemad ametivennad. See mahukas sedelnimestiku vormis töö pealkirjaga „Bibliotheca esthonica oder chronologisches Verzeichniss aller in ehstnischen Sprache und über die ehstnische Sprache im Druck erschienenen Schriften“, mille autoriteks on ajalises järgnevuses D. H. Jürgenson, C. E. Sachssendahl, H. E. Hartmann ja A. J. Schwabe, registreerib eestikeelseid ja eesti keelt käsitlevaid trükiseid ajavahemikus 1553–1865. Dietrich Heinrich Jürgensoni panus hõlmab üle poole bibliograafia kogumahust (kuni 1840. aastani ilmunud trükised).[1]

Tartu Ülikooli eesti keele lektorRedigeeri

Pärast Johann Samuel Friedrich Boubrigi ametist loobumist valiti Dietrich Heinrich Jürgenson 1837. aasta hilissügisel (vkj 2. novembril 1837) Tartu ülikooli eesti keele lektoriks. Ta oli Tartu ülikooli viies eesti keele lektor ja esimene sellele kohale valitud eestlane. Ta oli oma põhitöölt ka esimene pedagoog (kõik tema eelkäijad olid olnud vaimulikud).[1]

Tema konkurendiks selle koha taotlemisel oli Tartu Maarja eesti koguduse pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe, keda olevat oma järglasena soovinud näha J. S. Boubrig. C. H. C Gehewe valiti aasta hiljem Õpetatud Eesti Seltsi esimeseks presidendiks, Jürgensonist sai aga seltsi sekretär.[1]

D. H. Jürgenson luges eesti keele loenguid 1838. aasta kevadsemestrist kuni 1841. aasta kevadsemestrini, kokku seitse semestrit. Nagu eelkäijad tugines ta keeleõpetuses August Wilhelm Hupeli grammatikale „Ehstnische Sprachlehre für die beyden Hauptdialekte“ (Mitau, 1818), kuid kasutas näitliku materjalina ka O. W. Masingu väljaannet „Marahwa Näddala-Leht“. Dietrich Heinrich Jürgenson käsitles loengutes (1841. aasta kevadsemestril) esimest korda ka eesti kirjanduse ajalugu. Dietrich Heinrich Jürgensoni lektoritegevust on põhjalikult käsitlenud Valve-Liivi Kingisepp.[1]

KirjandusloolaneRedigeeri

1841. aasta aprillis pidas Dietrich Heinrich Jürgenson Õpetatud Eesti Seltsis ettekande, milles ta tegi esimesena katset eesti kirjanduse arengut (aastani 1715) süstemaatiliselt käsitleda. Koos hilisemat perioodi hõlmava osaga avaldati ettekanne pärast autori surma aastatel 1843–1844 Tartus Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes 1. köite 2. ja 3. vihikus pealkirja all „Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur“. Tegemist on D. H. Jürgensoni tuntuima teosega ning eesti kirjanduslugude ühe alustekstiga. See valdavas osas konspektiivne, ent olemasolevaid allikmaterjali samahästi kui ammendav kirjanduslugu on eesti kirjandushistoriograafias põhjapaneva tähendusega. „Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur“ on esimene trükis avaldatud eesti kirjanduslugu, mis leidis eestikeelse kirjasõna märkimisväärseima käsitlusena kasutust kuni 19. sajandi lõpuni. See oli peamiseks eeltööks, millele võis toetuda soome professor A. E. Ahlqvist oma 1855. aastal ilmunud ülevaate „Viron nykyisemmästä kirjallisuudesta“ koostamisel. Esimene eestikeelne eesti kirjanduse ajalugu oli Juhan Kunderi 1890. aastal ilmunud „Eesti kirjandus koolile ja kodule“, milles eesti kirjandus algab juba rahvalauluga.[1]

Teoses „Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur“ määratletakse kirjanduse mõiste suuresti lingvistiliselt, samastades selle eesti keeles paberile pandud mis tahes tekstide kogumiga, n-ö „kirjasõnaga“. Nii kuulutatakse eesti kirjanduse ajalooks kõigi eestikeelsete raamatute ajalugu. Sellises väga avaras käsitluses muutuvad eesti kirjanduse osaks muu hulgas ka eestikeelsed tsitaatsõnad ja fraasid Läti Henriku, Thomas Hjärne, Christian Kelch`i jt kroonikatest jms. Suulist kirjandust (rahvaluulet) Dietrich Heinrich Jürgenson eesti kirjanduse osaks ei loe, pannes sellega aluse eesti kirjandusloo kirikuloolisele käsitlusviisile, mida on järginud hiljem mh Karl August Hermann ja Gustav Suits. Muukeelsed Baltimaades sündinud ja Baltimaadega seotud kirjutised Dietrich Heinrich Jürgensonile kirjandusloo põhitekstidena huvi ei paku.[1]

Dietrich Heinrich Jürgensoni käsitluses jaguneb eesti kirjanduslugu neljaks ajajärguks: 1) 1200–1630 (Joachim Rossihniuse ja Heinrich Stahlini), 2) 1630–1715 (Uue Testamendi põhjaeestikeelse tõlkeni), 3) 1715–1817 (Otto Wilhelm Masinguni), 4) 1817–40 (autori kaasajani). See filoloogilis-raamatuloolisele alusele toetuv periodiseering on võetud väheste muudatustega üle ka hilisemate kirjanduslugude poolt (K. A. Hermann, Mihkel Kampmaa). Kõige põhjalikum ja iseseisvam on Jürgensoni käsitlus viimasest, neljandast ajajärgust.[1]

KeeleuurijaRedigeeri

Dietrich Heinrich Jürgensoni kui keeleuurija peamiseks väljundiks kujunesid eeltööd eesti-saksa sõnaraamatu koostamiseks. Sõnaraamatu mõtte oli ta algatanud juba 1838. aasta detsembris Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul. Ettekandest „Vorschlag, betreffend die Herausgabe eines vollständigen Esthnisch-Deutschen Wörterbuchs“, mille ta 1839. aasta jaanuaris ÕESis pidas (tekst ilmus 20. septembril 1839 ka ajalehe „Das Inland“ 38. numbris), kujunes ÕESi keelelise tegevuse esialgne programm. Tema ettekandele „Ueber die Entstehung der beiden Hauptdialecte der Esthnischen Sprache“ (1839) toetub F. R. Faehlmanni kui Tartu ülikooli eesti keele lektori ülikooliloeng „Über die Dialecte in der estnischen Sprache“ (kirja pandud tõenäoliselt 1842). Just D. H. Jürgensoni peeti enne F. R. Faehlmanni ÕESis keele alal suurimaks autoriteediks.[1]

Ta soovis koostada „võimalikult täielikku kriitilist eesti-saksa sõnaraamatut“, mis pidi hõlmama kahte põhimurret ja olema laiahaardeline „thesaurus linguae esthonicae“. Sellest pidi saama ÕESi liikmete kollektiivne ettevõtmine – eeltööde vähesuse, kirjasõna nappuse ja kahe põhimurde olemasolu tõttu ei pidanud Dietrich Heinrich Jürgenson niisugust formaati teose koostamist ühele inimesele jõukohaseks. 1841. aastal oli sõnastiku koostamine seltsi peamiseid ülesandeid. Ometi ei tahtnud töö vedu võtta ja takerdus ilmselt just eelkõige Dietrich Heinrich Jürgensoni surma tõttu. Alles 1869. aastal Peterburis ilmunud „Ehstnisch-deutsches Wörterbuch“, mille koostaja akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann (samuti ÕESi liige) oli alustanud tööd 1860. aastal, kasutades ära ka ÕESi kogud, võis vastata Dietrich Heinrich Jürgensoni ideaalile.[1]

Dietrich Heinrich Jürgenson pidas soovitavaks eesti põhimurrete teineteisele lähenemist ning nägi tulevikku ühiskeelel. Ühise kirjakeele sündi pidi sõnaraamatu valmimine kiirendama.[1]

Dietrich Heinrich Jürgenson kuulus ÕESi komisjoni, mille ülesandeks oli kindlaks määrata eesti keele ortograafia. Lisaks vaatles ta ÕESis sõnade muutmise küsimust ning tegeles vähesel määral ka liivi keelega (ta viibis 1839. aastal suvel koos Tartu ülikooli maailma- ja vene ajaloo professori F. Krusega ka Uus-Salatsis (Svētciems, Neu-Salis) ekspeditsioonil).[1]

Oma sõnavarakogude suurendamiseks kavandas Dietrich Heinrich Jürgenson 1841. aasta suveks rännakut, mis pidi osalt jalgsimatkana kulgema Tartust Viljandi, Pärnu, Lihula ja Haapsalu kaudu Tallinnasse. Paraku Jürgenson suri.[1]

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi innustajaRedigeeri

Dietrich Heinrich Jürgensonil on teeneid ka eesti rahvusliku algupärase ilukirjanduse rajaja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kujunemisel eesti kirjanikuks. Jürgenson õhutas aastatel 1838–1939 Kreutzwaldi eestindama J. H. D. Zschokke rahvaraamatut „Die Brannteweinpest“. Samuti kohendas ta F. R. Kreutzwaldi rahvaraamatudebüüdi „Wina-katk“ (1840) käsikirja keeleliselt ja toimetas selle trükki. Tema soovitusel eestindas F. R. Kreutzwald ka Rudolf Z. Beckeri raamatu „Noth- und Hülfs-Büchlein für Bauersleute oder lehrreiche Freuden- und Trauer-Geschichte des Dorfs Mildheim“ (1788) (Kreutzwaldi tõlge pealkirjaga „Häda- ja Abi-raamatukene, ehk Lahearu küla õpetlik Rõõmu ja kurvastuse juttustus : Esimene jagu“ ilmus trükist alles 1862. aastal) ja alustas J. H. Zschokke rahvaraamatu „Das Goldmacherdorf” tõlkimist. Tema kaudu jõudis lõpuks trükki ka F. R. Kreutzwaldi noorpõlves tehtud tõlge „Wagga Jenowewa ajalik elloaeg“ (Tarto, 1842) G. O. Marbachi teosest „Geschichte von der heiligen Pfalzgräfin Genoveva“ (1838).[1]

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri