Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib õigeusu kiriku ajaloost Eesti aladel. Tänapäeval Eestis tegutsevate õigeusu kirikuorganisatsioonide kohta vaata lähemalt artiklitest Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik.

Õigeusu kirik Eestis on tegutsenud Eesti territooriumil sajandeid, õigeusu preestrid ja kogudused tegutsesid Eesti aladel juba alates 11. sajandist.[1] Suur osa Kagu-Eesti elanikest (setud) on traditsiooniliselt õigeusu kiriku liikmed. Mujal Eestis jäi õigeusu kiriku mõju väheseks. Alles 19. sajandil algas eestlaste suurem õigeusku siirdumine. Usuvahetuse üheks põhjuseks oli õigeusklikele maade jagamine: suur osa eestlastest lootis koos "tsaari usuga" maad ja muid kergendusi saada. Usuvahetuses mängis olulist rolli ka talupoegade vaen mõisnike ja neid toetavate luterlike pastorite vastu. Usuvahetusega sooviti vabaneda "sakste" ülemvõimu alt.

Eesti territooriumil asunud õigeusu kogudused allusid aastatel 1721–1917 Vene Õigeusu Kiriku kõrgeimale valitsusorganile Pühimale Valitsevale Sinodile.

Sisukord

Vene Õigeusu Kirik Eesti aladel Venemaa keisririigisRedigeeri

Põhjasõja lõpetanud Uusikaupunki rahuleppega (1721) tagati Liivi- ja Eestimaal luterlastele seni kehtinud usuvabadus, kuid juurde tuli õigeusk.[2] Pärast Põhjasõja käigus toimunud Eesti alade vallutamist võeti Moskva tsaaririigi õigeusku kuuluvate vägede usuliseks teenistuseks üle kohalikud luteri usu kirikud: Tartu vallutamise järel võeti krahv Boriss Šeremetjevi käsul 1704. aastal üle Jaani kirik; Tallinnas anti 1716. aastal Eesti- ja Liivimaa kindralkuberner Aleksandr Menšikovi korraldusel õigeusklike käsutusse linnast lahkunud Rootsi garnisonile kuulunud Püha Miikaeli kirik. Tallinnas ehitati 1721. aastal maavägede jaoks Jumalaema Sündimise kirik, kuhu Peterburist toodi Jumalaema Kaasani ikooni koopia ning vanaaegne kokkupandav sõjaväeikoon sama kujutisega. Ikooni järgi hakatigi kirikut kutsuma Jumalaema Kaasani ikooni kirikuks. Sõjamereväelaste jaoks rajati Tallinna sadamasse keisrinna Anna Joanovna käsul aastatel 17521755 Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirik.

Esimestel aastatel pärast Põhjasõda allusid õigeusu kogudused Moskva ja kogu Venemaa patriarhi aujärjehoidjale, Pihkva ja Narva piiskopile metropoliit Stefanosele.

Aastatel 1725–1736 kuulusid Vene Õigeusu Kiriku kogudused Tallinna kubermangus Pihkva piiskopkonda (ru), mille piiskopil oli ka Tallinna piiskopi tiitel. Pihkva ja Narva ülempiiskop (1718–1725) Feofan (Prokopovitš); (1725) Feofilakt (Lopatinski); (1725–1731) Rafail (Zaborovski).

Riia kubermangu (Lõuna-Eesti) õigeusu kogudused kuulusid aga Pihkva, Irboska ja Narva piiskopkonda, mille piiskopil oli ka Riia piiskopi tiitel. Koguduste paremaks valitsemiseks asutati Riias 1727. aastal vaimulik kontor, mis 1739. aastal nimetati ümber vaimulikuks valitsuseks ja 1750. aastal Liivimaa Vaimulikuks Valitsuseks.

1764. aasta 14. juuni ukaasiga liideti Eestimaa kubermangu õigeusu kogudused Peterburi piiskopkonnaga. Kohapealsete koguduste administratiiv- ja vaimulike asjadega tegeles Narva vaimulik valitsus ja Eestimaa Vaimulik Valitsus (1798–1817). 1764. aastal nimetati Pihkva, Irboska ja Narva piiskopkond, Pihkva ja Riia piiskopkonnaks, 1799. aastal aga Pihkva, Liivimaa ja Kuramaa piiskopkonnaks.

1817. aasta 5. augustil moodustati Peterburi piiskopkonna Tallinna vikaarpiiskopkond ehk abipiiskopkond eesotsas vikaar- ehk abipiiskopiga, kes allus Peterburi metropoliidile.

1833. aastal moodustati Pihkva, Liivimaa ja Kuramaa piiskopkonnast, Pihkva ja Liivimaa piiskopkond. 1836. aasta 14. septembri ukaasiga moodustati Riia vikaarpiiskopkond eesotsas Riia vikaarpiiskopiga, kes allus Pihkva piiskopile. Vikaarpiiskopi kõrval jätkas tegevust Liivimaa vaimulik valitsus.

UsuvahetusliikumineRedigeeri

 
Piiskop Filaret.
G. Gratšovi gravüür (1886)
  Pikemalt artiklis Usuvahetusliikumine

1840. aastatel Liivimaa kubermangus ja 1880. aastatel Eestimaa kubermangu läänepoolsetel aladel toimus sotsiaalne protestiliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast õigeusku. Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud eesti ja läti talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest baltisaksa mõisnike mõju all olnud luterliku kiriku vastu.

25. veebruaril 1850 kinnitas keiser Nikolai I Pühima Sinodi ettepaneku Riia vikaarpiiskopkonna muutmisest iseseisvaks piiskopkonnaks, mille jurisdiktsiooni alla kuulusid Kura- ja Liivimaa õigeusu kogudused. Pihkva ja Liivimaa piiskopkonnast moodustati Pihkva ja Porhovi piiskopkond. Liivimaa vaimulik valitsus suleti ja tema asemele asutati Riia vaimulik konsistoorium. 1865. aastal ühendati Riia piiskopkonnaga Eestimaa kubermangu õigeusu kogudused. Sinodi 9. aprilli 1866. aasta ukaasiga asutati piiskopkonnas Tallinna vikaarpiiskopkond eesotsas Tallinna vikaarpiiskopiga. Narva kogudused jäid kuni Eesti iseseisvumiseni Peterburi piiskopkonda. Loode-Venemaa vaimulikuks juhiks (1860–1892) oli Peterburi ja Novgorodi metropoliit, Issidor.

Venemaa keisririigi ajal allusid Vene Õigeusu Kiriku Riia piiskopile haldusalas olnud Riia piiskopkonna Tallinna vikaarpiiskopkond Eestis praostkondadeks ja piirkondlikeks kogudusteks.

  Pikemalt artiklis Vene Õigeusu Kiriku Tallinna vikaarpiiskopkonna praostkondade ja koguduste loend, Eesti õigeusu koguduste loend

30. märtsil 1917 ühendati Põhja-Liivimaa Eestimaa kubermanguga. Riia konsistoorium lõpetas oma tegevuse Venemaa Ajutise Valitsuse 30. märtsi 1917 määruse alusel ning eestlastest õigeusu vaimulikud alustasid oma rahvusliku kiriku organiseerimist. Juulis 1917 kiitis Vene Õigeusu Kiriku sinod kohalike õigeusklike taotlustele vastu tulles heaks Eestimaa kubermangu piires Riia ja Miitavi piiskopkonna Tallinna vikariaadi avamise.

10. augustil 1917 valis Riia piiskopkonna täiskogu eesti sektsioon Tallinna vikaarpiiskopi kandidaadiks eestlase Paul Kulbuschi, Peterburi Püha Issidori eesti koguduse esipreestri, kes pühitseti ametisse 31. detsembril 1917. 25. veebruaril 1919 tõid Eesti saadikud piiskopkonna nõukogu Tartust Tallinnasse Pikale tänavale majja nr 64.

Eesti Apostlik-Õigeusu KirikRedigeeri

 
Tallinna vikaarpiiskop Platon
  Pikemalt artiklis Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik

Pärast Venemaa keisririigi lagunemist 1918. aastal võttis Eesti Ajutine Valitsus 19. aprillil 1919 vastu "Kreekakatoliku kiriku valitsuse ja koguduste omavalitsuse ajutise korralduse", mille järgi tunnistati Eesti Vabariigis kehtivaks Moskvas aastatel 1917–1918 peetud ülevenemaalisel õigeusu kirikukogul vastuvõetud õigeusu kirikuseadused. Kirikuseaduse põhjal määras praostkondade piirid piiskopkonna täiskogu ehk sinod. 1919. aasta juunis moodustati Eesti Piiskopkonna Nõukogu määrusega Tallinna piiskopkonda kuni 1918. aastani Vene Õigeusu Kiriku Pihkva piiskopkonda kuulunud Petserimaa kogudustest Petseri praostkond. 1920. aasta 10. mail tunnustasid Nõukogude Venemaal asunud Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinod, Vene Õigeusu Kiriku Kõrgeim Kirikunõukogu ja Moskva ja kogu Venemaa patriarh Tihhon Eesti õigeusu piiskopkonna autonoomiat.

Eesti õigeusklikud moodustasid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku, mis siirdus 1923. aastal Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla, mida tunnistas 7. juulil 1923. aastal Konstantinoopoli Oikumeeniline patriarh Meletios IV oma tomos'ega.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Eestis Teise maailmasõja ajalRedigeeri

Vahetult pärast Nõukogude võimu kehtestamist Balti riikides 1940. aastal (vt Juunipööre) kutsuti Eesti ja Läti õigeusu kirikute juhid 1941. aasta kevadel Moskvasse, kus nad olid sunnitud tunnistama alluvust Moskva patriarhaadile.

Saksa okupatsiooni algusega Eestis taastas EAÕK oma senise struktuuri ja alluvuse Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhaadile. EAÕK venekeelne Narva piiskopkond keeldus metropoliit Aleksandrile kuuletumast ja jäi Moskva patriarhaadi alluvusse. 1942. aastal tunnustasid Saksa okupatsioonivõimud kahe kiriku olemasolu okupeeritud Eestis.

Nõukogude okupatsiooni eest 1944. aastal Läände pagulusse läinud metropoliit Aleksander ja umbes 20 vaimulikku säilitasid EAÕK põhikirjalise õigusliku järjepidevuse eksiilis, sellal kui Eestis EAÕK likvideeriti.

Vene Õigeusu Kirik Eestis Teise maailmasõja järelRedigeeri

Eesti NSV-s asusid 1945. aastal õigeusu kiriku asju korraldama Vene Õigeusu Kiriku esindajad, mille tulemusena moodustati Eestis õigeusu kogudustest Vene Õigeusu Kiriku Tallinna ja Eesti piiskopkond. Eesti taasiseseisvumisprotsess tõi enesega kaasa ka Nõukogude okupatsiooni ajal likvideeritud organisatsioonide taastamise. Eestis tegutsenud õigeusu piiskopkonnas kujunes kaks leeri - ühed soovisid säilitada senise status quo ja alluvuse Moskva patriarhaadile, teised taastada okupatsioonieelse EAÕK tegevuse Eestis Konstantinoopoli patriarhaadi kanoonilises alluvuses. EAÕK oli säilitanud oma põhikirjalise tegevuse paguluses ja tema tegevus Eestis taastati 1993. aastal õigusliku järjepidevuse alusel.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu KirikRedigeeri

  Pikemalt artiklis Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik

MPEÕK moodustati Eesti Õigeusu Kiriku nime all vastavalt Moskva Patriarhaadi Pühima Sinodi otsusele 11. augustist 1992, millega taasjõustati patriarh Tihhoni 1920. aasta otsus Eesti õigeusu piiskopkonnale autonoomia andmise kohta.

Tegelikult moodustati Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik alates 1945. aastast Eesti territooriumil tegutsenud Vene Õigeusu Kiriku Tallinna ja Eesti piiskopkonna järglasena. Ajalooliselt ja õiguslikult peab MPEÕK ennast siiski 1920. aastal asutatud autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku õigusjärglaseks, olles kuulutanud kanooniliselt vigaseks selle kiriku mineku Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni alla 1923. aastal.

Sellest tulenevalt ollakse tülis ja vaidluses ennast sama kiriku õigusjärglaseks pidava ja Eesti võimude poolt sellena 1993. aastal tunnustatud Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, mis tegutseb endiselt Konstantinoopoli patriarhi jurisdiktsiooni all.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Liina Eek. Sissejuhatus: õigeusk Eestis ning kogumikust "Mitut usku Eesti IV". – Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. Lk. 8.
  2. https://histdoc.net/nystad/nystad_de.html Artikkel 10.