Õigeusu abikool
Õigeusu abikool (ka lihtsalt abikool, vene keeles вспомогательная школа) oli 19. sajandi keskpaigast kuni 1920. aastani Balti kubermangudes, sealhulgas ka tänase Eesti aladel eksisteerinud koolitüüp.
Õigeusu abikool moodustas õigeusu kihelkonnakooli madalama astme. Need loodi reeglina koguduste kaugematel äärealadel paiknevate külade elanike teenindamiseks, ette oli nähtud üks kool iga 500 õigeusulise mehe kohta. Luterlikus koolisüsteemis olid abikooli analoogiks mõisakool ja vallakool.
Tegutsemise alused muuda
Õigeusu abikoolide moodustamise nägi ette keiser Nikolai I ukaas 7. maist (vkj 25. aprillist) 1845 ja seda täpsustati õigeusu kihelkonna- ja abikoolide reeglitega 13. maist (vkj 1. maist) 1850. Koolide nõue kirjutati sisse ka Liivimaa kubermangu 1849. aasta talurahvaseadusesse ja Eestimaa kubermangu 1856. aasta talurahvaseadusesse.
Abikoolide uued reeglid kinnitati 7. veebruaril (vkj 26. jaanuaril) 1870 ja uus õppekava 1874. aastal.
Abikoole pidasid algselt üleval õigeusu koguduseliikmed oma vahenditest. Kooliharidus oli kohustuslik kõigile lastele alates 8. eluaastast, 1870. aastal tõsteti kohustusliku hariduse alampiir 10. eluaastale. Kooliaasta kestis algul 1. oktoobrist 15. märtsini, 1870. aasta muudatuste kohaselt hakkas kooliaasta 1. novembril ja lõppes 1. aprillil.
Erinevalt kihelkonnakoolidest, kus õpetasid tasuta kogudusepreester või köster, oli abikoolile ette nähtud palgaline kooliõpetaja. Kuni esimeste õigeusu õpetajate seminaride avamiseni 1870. aastatel oli õpetamise tase nendes koolides sageli väga madal, tihti õpetasid seal vaid kihelkonnakooli haridusega õpetajad.
Kuni 1873. aastani allusid õigeusu koolid kohalikule piiskopkonnale, edaspidi aga Venemaa rahvahariduse ministeeriumile ja said sealt ka toetust.
Õppimine õigeusu koolides oli tasuline, 1890. aastate alguses tuli selle eest tasuda 1 kuni 4 rubla õppeaastas. 1893. aastast viidi aga abikoolides sisse tasuta õpe, mille tulemusel hakkas õpilaste arv selles koolitüübis kiirelt kasvama ja tõmbas ligi üha enam ka vaesematest luterlikest peredest õpilasi.
Õppekava muuda
Kuni 1874. aastani olid abikoolid kaheklassilised, seal tuli omandada lugemise ja kirjutamise oskus nii emakeeles kui ka vene keeles. Lisaks õpetati aritmeetikat ja lihtsamat usuõpetust (palveid ja kirikulaule). Alates 1874. aastast muutus abikool kolmeklassiliseks ja võttis üle kihelkonnakooli vastavate klasside õppekava, kuhu kuulus nüüd rohkem ilmalikke aineid: ajalugu, geograafia, loodusõpetus ja joonistamine. Erandiks võrreldes kihelkonnakooliga jäi kirikuslaavi keel, mida abikoolides ei õpetatud.
Venestamisperioodil toimus vastavalt uuele, 29. mail (vkj 17. mail) 1887 välja antud määrustikule koolides esimesel kahel aastal õppetöö emakeeles, kolmandal aastal vene keeles. Rahvakoolide inspektorite nõudmisel võis aga venekeelset õpet alustada ka varem.
Arvulised näitajad muuda
1859. aastal oli tänase Eesti aladel kokku 131 abikooli, 1885. aastal Lembit Andreseni andmetel 233, Allan Liimi andmetel aga 223 abikooli.
Likvideerimine muuda
Sügisel 1917 läksid õigeusu abikoolid üle eestikeelsele õppele, paljud neist aga lõpetasid Saksa okupatsiooni tingimustes töö. 1920. aastal vastu võetud avalike algkoolide seadusega õigeusu abikoolid riigistati või munitsipaliseeriti ja muudeti tavalisteks algkoolideks.
Vaata ka muuda
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Andresen, Lembit. Eesti kooli ajalugu: algusest kuni 1940. aastani. Tallinn, Avita, 2003. (2. parandatud ja täiendatud trükk)
- Liim, Allan, koostaja. Haridusinstitutsioonid Eestis alates keskajast kuni 1917. aastani. Tartu, Rahvusarhiiv, 1999.
- Карпухина, С. Православные церковноприходские школы на территории Латвии в XIX веке. – Православие в Латвии: исторические очерки, 1. Рига, Балто-славянское общество культурного развития и сотрудничества, 1993, стр. 7–26.