Ava peamenüü

Platon (kodanikunimega Paul Kulbusch; 25. juuli (vkj 13. juuli) 1869 Pootsi14. jaanuar 1919 Tartu) oli eesti õigeusu vaimulik, aastatel 19181919 Tallinna vikaarpiiskop.

Piiskop Platon
Platon (Kulbush).jpg
Sünninimi Paul Kulbusch
Sündinud 25. juuli (vkj 13. juuli) 1869
Pootsi
Surnud 14. jaanuar 1919
Tartu
Rahvus eestlane
Alma mater Peterburi Vaimulik Akadeemia

Piiskop Platon oli esimene eesti rahvusest õigeusu piiskop ja on ühtlasi esimene kristlikuks pühakuks kuulutatud eestlane.

Sisukord

EluluguRedigeeri

Päritolu ja haridusRedigeeri

Pavel (Paul) Kulbusch sündis Pärnumaal Pootsi külas õigeusu köster-kooliõpetaja Pjotr (Peeter) Kulbuschi (1842–1925) ja tema abikaasa Natalja Kulbuschi (sündinud Ivanova, 1845–1926) perekonnas. Kui väike Paul oli viieaastane, kolis perekond Viljandimaale Pilistvere kihelkonda Arussaarde.

Ta õppis Arussaare õigeusu kihelkonnakoolis, kus tema õpetaja oli Jakob Paju. Augustis 1880 saadeti Paul Kulbusch õppima Riia Vaimulikku Kooli, mille ta lõpetas 1884. aastal. Ta jätkas õpinguid Riia Vaimulikus Seminaris, mille lõpetas 1890. aastal. Seminari IV, V ja VI klassi lõpetas ta paremuselt esimese õpilasena.

1890/1891. õppeaastaks eraldas Pühim Valitsev Sinod Riia seminarile ühe tasuta õppekoha Peterburi Vaimulikus Akadeemias. Riia seminar valis oma lõpetajate seast välja Paul Kulbuschi, kes sooritas edukalt sisseastumiskatsed moraaliteoloogias, filosoofias, vanakreeka keeles, dogmaatikas, kirikuloos, ladina keeles ja saksa keeles. 56 vastuvõetud üliõpilase seas tuli ta eksamitulemustega 16. kohale.

Akadeemias õppis Paul Kulbusch jätkuvalt hästi, olles igal kursusel paremuselt vähemalt esimese kahekümne õpilase seas. Viimasel, neljandal kursusel jõudis ta tulemustelt 9. kohale. Oma väitekirja kirjutas ta teemal "Patukahetsuse ja pihtimise küsimuse ajalugu luterlaste juures" ja kaitses sellega 1894. aastal akadeemias usuteaduse kandidaadi kraadi.

Juba Peterburi Vaimuliku Akadeemia üliõpilasena osales ta aktiivselt Peterburi eestlastest õigeusu kogukonna tegevuses, olles koos Georgi Ereltiga eesti koorijuhiks. Muuhulgas osales ta 27. novembril (vkj 15. novembril) 1892 Peterburis peetud esimesel eestikeelsel jumalateenistusel.

Teenistus preestrinaRedigeeri

12. jaanuaril 1895 (vkj 31. detsembril 1894) avati Sinodi otsusel Peterburi eestlaste jaoks ametlikult eraldi kogudus. Selle koguduse esimeseks preestriks määrati juba 13. detsembril (vkj 1. detsembril) 1894 värskelt vaimuliku akadeemia lõpetanud Paul Kulbusch.

Sügisel 1896 avati tema algatusel koguduse juures viieaastase õppeajaga kaheklassiline kihelkonnakool. Kooli tarvis rajati ka internaat, mis mahutas 25 poissi ja 25 tüdrukut.

20. juunil (vkj 8. juunil) 1898 kinnitati Peterburi metropoliidi loaga Peterburi Eesti Õigeusu Vennaste Seltsi põhikiri, mille asutamise eestvedajaks oli isa Paul Kulbusch. Ta valiti ka seltsi korraldava komisjoni esimeheks, mis valmistas ette seltsi ametliku avamise. Viimane toimus 11. detsembril (vkj 29. novembril) 1898. Seltsi patrooniks kuulutati Tartu püha preestermärter Issidor. Preester Kulbusch oli aastatel 1898–1902 ja 19081917 seltsi asjaajaja.

Seltsi peamiseks tegevusvaldkonnaks kujunes eesti kogudusele oma kiriku rajamine. Ajutine kirik valmis jaanuariks 1904, alaline kirikuhoone pühitseti sisse mais 1908. Preester Kulbusch oli aastatel 1902–1908 kiriku ehituskomisjoni esimees.

Uus kirik oli siiski nii suur, et seal tegutses paralleelselt ka vene kogudus. Isa Pauli peetavad eestikeelsed jumalateenistused leidsid aset laupäeva õhtuti ja pühapäeva hommikuti, loomulikult ka tähtsamatel kirikupühadel ja nende eelõhtul. Iga liturgia ajal peeti jutlust, iga õhtuteenistuse järel vaimulikku vestlust.

19. märtsil (vkj 6. märtsil) 1900 nimetati isa Paul ühtlasi Peterburi metropoolia eesti õigeusu koguduste praostiks. Lisaks Peterburi Püha Issidori kogudusele kuulusid tema haldusalasse nüüd ka Kroonlinna Ristiülendamise kogudus, Narva Nikolai kogudus, Poritsa eesti kogudus, Luga eesti kogudus, Klopitsa Peeter-Pauli kogudus, Sajanje Peeter-Pauli kogudus, Gattšina Jumalaema Uinumise kogudus ja Kriuša eesti kogudus, lisaks arvukalt palvemaju ja kabeleid.

Paralleelselt osales Kulbusch mitmete ühiskondlike organisatsioonide töös. Nii kuulus ta Baltimaade Õigeusu Vennaskonda ning oli aastatel 18951917 Usulis-Kõlbelise Kasvatuse Ühingu juhatuse liige ja asjaajaja. Lisaks oli ta Õigeusu Misjoniseltsi Peterburi komitee liige, Pühima Valitseva Sinodi küünlatehaste keskkomitee revisjonikomisjoni esimees ja Peterburi kubermangu mesinduse komisjoni esimees. Isa Kulbusch oli ka EÜS Põhjala liige ja vilistlane.

Teenistus piiskopinaRedigeeri

1917. aastal tõusetus Eesti rahvuslikult meelestatud õigeusklike seas Vene Õigeusu Kiriku koosseisus oleva laialdase omavalitsusega Eesti piiskopkonna loomise idee. Pühim Valitsev Sinod pooldas Riia piiskopkonna rahvuslikel alustel ümberkujundamist ning otsustas moodustada Tallinna vikaarpiiskopkonna, mille piirid ühtisid Eesti kubermangu piiridega. 1917. aasta augustis valiti Riia piiskopkonna Tallinna vikaarpiiskopiks Peterburi Püha Issidori eesti koguduse esipreester Paul Kulbusch. Ta pühitseti piiskopiks Platoni nimega 13. jaanuaril 1918 (vkj 31. detsembril 1917) Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis. See oli Eesti õigeusklike jaoks oluline sündmus, sest tegemist oli esimese eestlasest õigeusu piiskopiga ning Eesti õigeusu kogudused koondati esmakordselt ühte haldusüksusesse.[1] Lisaks Eesti alade vikaarpiiskopkonna juhtimisele oli Platon aastatel 1918–1919 ka Riia ja Miitavi piiskopi kohusetäitja. Kaks kuud hiljem okupeerisid Saksa väed Eesti. Sellistes tingimustes koguduste teenimine polnud kaugeltki kerge ettevõtmine, ometigi suutis piiskop Platon üheaisa suve jooksul külastada enamikku Eesti õigeusu kogudusi. Kõikjal innustas ja toetas ta oma külaskäikudel kohalikku rahvast.

1918. aasta kevadel saabus piiskop Tartusse kirikujuhi tööd tegema. Sakslaste ja ka venelaste vastutegutsemise tõttu oli see töö vägagi takistatud. Nii saatsid venelased kaebuse Moskvasse, et "piiskop Platon kasutab Eesti sinimustvalgeid rahvusvärve ja kutsub üles rahvast alluma põrandaalusele Eesti Ajutisele Valitsusele". Venelased olid ägedalt selle vastu, et eestlastele oma piiskopkond anda, sest seni oli Eesti kuulunud Riia piiskopkonna alluvusse, kus olulist rolli mängisid venelased. Siiski pühendas piiskop Platon kogu oma jõu võitlusele Eesti iseseisvuse eest. Seda ei sallinud ei venelased ega sakslased.

17. ja 24. novembril võttis piiskop Platon osa Eesti Maapäeva tööst Tallinnas. Pärast jõule oli piiskopil plaan Riiga sõita, kuid teel sinna haigestus ta kopsupõletikku ja jäi Tartusse. 21. detsembril vallutas Punaarmee Tartu. Tartlased pidasid sellest olenemata ikka jõulusid.

29. detsembril keelasid enamlased usutalituste pidamise. Vana-aastaõhtul peeti Tartu Peetri kirikus esimene kommunistlik teenistus. Orelil mängiti "Marseljeesi", kantsel oli kaetud punalippudega ja kommunistide haridusminister Artur Vallner pidas sealt kõne, milles ütles: "Kõik, mis siit kantslist enne on öeldud, oli vale."

MartüüriumRedigeeri

  Pikemalt artiklis Tartu Krediidikassa massimõrv
 
Piiskop Platoni mälestuseks on paigaldatud mälestustahvel praeguse Tartu keskraamatukogu seinale Kompanii tänav 3

Sellises olukorras otsustasid õigeusu, protestandi, katoliku ja juudi vaimulikkond koos tegutseda. Moodustati delegatsioon, mille piiskop võttis vastu haigevoodis lamades. Arutati kujunenud olukorda ja käitumist selles. Piiskop ütles: "Meid saab ainult puhta jõu läbi alistada... Me teenime kirikut ja oma kogudusi. Kui peaks ootama väljasaatmine, või surm, ei tohi me ikkagi alla anda."

2. jaanuaril 1919 vangistati piiskop koos oma ülemdiakoni Doriniga. Enamlased rõõmustasid, et nii kõrge vaimuliku olid kätte saanud. Nii algas piiskopi 12-päevane vangipõli, mis lõppes märtrisurmaga. Kuna piiskop eitas kõiki süüdistusi ja keeldus ülekuulamisprotokollile alla kirjutamast, viidi ta Kompanii tänav 5 asuvasse Krediidipanga keldrisse, mida enamlased vanglana kasutasid. Oma vangistuse ajal julgustas ja lohutas piiskop teisi vange. Vanglas sunniti piiskoppi paljaste kätega vangide väljakäiku puhastama.

14. jaanuaril 1919 umbes kell 10 kutsus üks komissar piiskop Platoni välja. Mõne aja pärast kõlasid lasud. Siis kutsuti välja ülempreestrid Mihhail Bleive ja Nikolai Bežanitski. Vangid viidi keldrisse ja tapeti Eesti Töörahva Kommuuni Tartumaa kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni korraldusel. Üks pealtnägija kuulis, kuidas piiskop Platonit peksti ja piinati, kuid tema suust ei tulnud ainsatki karjet. Peale õigeusu vaimulike tapeti seal veel luteri pastorid Traugott Hahn ja Moritz Wilhelm Paul Schwartz koos 14 Tartu auväärse kodanikuga. Tapmised lõpetas Julius Kuperjanovi juhitud Eesti vägede saabumine linna. Vangla uksed avati ning hüüti: "Te olete vabad!"

Arstlik ja kohtumeditsiinlik ekspertiis tuvastas, et piiskop Platonil oli seitse täägihaava. Rinda oli lastud kuule, üks ka läbi vasaku õla ja üks paremasse silma. Kolju tagaosa oli sisse pekstud. Enne tapmist oli teda piinatud.

Piiskop Platon maeti 18. jaanuaril Tartu Jumalaema Uinumise kirikusse. Eesti valitsus andis aga korralduse tuua surnukeha pealinna. Nii peetigi Tallinna Issanda Muutmise peakirikus riiklikud matused. Rahva nõudmisel ei maetud kirstu enne järgmist pühapäeva. Lõpmata voolas rahvast piiskop Platoni sarga juurest mööda, näidates oma austust. 1931. aastal pandi Tallinna Issanda Muutmise peakiriku ette piiskop Platoni mälestussammas, mille autor on Amandus Adamson. Piiskop Platoni haud on püsinud tänini Issanda Muutmise peakirikus. Kõigile Eesti õigeusklikele on see püha paik. Tartus, endise Krediidipanga keldris asub mälestuskabel, välisseinal aga Paul Kulbuschi mälestusele pühendatud mälestustahvel.

Pühakuks kuulutamineRedigeeri

Piiskop Platoni mälestus kestis edasi Nõukogude okupatsiooni eest Läände pagenud õigeusklike seas. Nõukogude võimu all olnud kodumaal ei oleks kõne allagi tulnud tema pühakuks kuulutamine.

18. augustil 2000 kuulutas piiskop Platoni pühakuks Vene Õigeusu Kirik.

15. septembril 2000 kuulutas piiskop Platoni pühakuks Konstantinoopoli Õigeusu Kirik.

Püha Piiskop Platoni OrdenRedigeeri

  Pikemalt artiklis Püha Piiskop Platoni Orden

1922. aastal võttis Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku täiskogu vastu otsuse põlistada piiskop Platoni märtrielu mälestus temanimelise teenetemärgi (alusdokumendis: Piiskop Platoni mälestusmärgi) asutamise läbi. Kõrge autasu annetamine jäi vastavalt statuudile metropoliidile, mida võidi anda kirikule osutatud teenete eest – nii vaimulikele kui ka ilmalikele isikutele. Ühena esimestest sai selle tunnustuse osaliseks 14. detsembril 1924 riigivanem Konstantin Päts. Kui Eesti oli nõukogude okupatsiooni all, annetas ordenit eksiilkirik. Ordenil on I, II, ja III järk.

ViitedRedigeeri

  1. Toomas Schvak. Eesti õigeusu kiriku lugu 19. sajandist tänaseni. – Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. Lk. 45; EAÕK Sinod - EAA.1655 – Eesti Ajalooarhiiv (vaadatud: 21.02.2019)

KirjandusRedigeeri

  • Nikolai Hindov: Esimene Eesti ap.-õigeusu piiskopp-usukannataja Platon: tema elu ja tegevus. Tartu 1929
  • Oskar Schabert: Das Sterben des Revalschen Bischofs Platon und der Oberpriester Beschanitzky und Bleive in Dorpat im Jahre 1919. Riga 1932
  • Jüri Poska. "The Martyrdom of Bishop Platon", Culture Fund of the Estonian Apostolic Orthodox Church, Stockholm 1968.
  • Jüri Poska. "Piiskop Platoni martüürium" (koostas Aivar Sarapik; inglise keelest tõlkinud Madis Palli), Tallinn 1994

VälislingidRedigeeri