Julius Kuperjanov
Artikli neutraalsus on vaidlustatud! |
See artikkel vajab toimetamist. (November 2015) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Julius Kuperjanov (11. oktoober (vkj 29. september) 1894[1] Venemaa, Pihkva kubermang, Lihhova küla Novorževi lähedal – 2. veebruar 1919 Tartu) oli eesti väejuht, Eesti Vabadussõja kangelane.
Julius Kuperjanov | |
---|---|
Leitnant Julius Kuperjanov 1917. aastal (Eesti tagavarapataljoni ülema abina) | |
Sünniaeg |
11. oktoober 1894 Pihkva kubermang, Venemaa |
Surmaaeg |
2. veebruar 1919 (24-aastaselt) Tartu, Eesti |
Sõjaväeline haridus | Peterburi lipnikute kool (1915) |
Teenistus |
Vene Tsaariarmee 1915–1918 Eesti Rahvavägi 1918–1919 |
Auaste | leitnant |
Juhtinud | Kuperjanovi partisanide pataljon |
Sõjad/lahingud | |
Autasud |
Vabadusristi I/2, II/2 ja II/3 Püha Anna ordeni II, III ja IV järk Püha Stanislavi ordeni II ja III järk Püha Vladimiri ordeni IV järk Georgi risti IV järk |
Auastmelt leitnant, kuid Saksa okupatsiooni ajal ja mõjul nimetati teda vastava Saksa auastme järgi ülemleitnandiks.
Elulugu
muudaLapsepõlv Venemaal (1894–1903)
muudaJulius Kuperjanov sündis 1894. aastal Pihkvamaal Duhnovо vallas Lihhova külas. Ristitud Pihkvas Püha Jakobi kirikus 26. detsembril 1894. Perekonnanimi Kuperjanov tuli arvatavasti esiisalt, keda talu järgi Kupperi Jaaniks kutsuti. Esimesed üheksa lapsepõlveaastat möödusid sünnikohas, kuid algkoolihariduse viletsa kättesaadavuse ning laste venestumise hirmus tõi isa Daniel pere tagasi Eestimaale. Eestis elas pere ema Liisa esivanemate kandis, Vana-Kuuste Rebase mõisamaade naabruses Lalli talus.
Haridus
muuda- 1909 Vana-Kuuste 2-klassiline ministeeriumikool
- 1914 Tartu Õpetajate Seminar
- 1915 Peterburi lipnikute kool
Töö Tartu Õpetajate Seminar ja Kambja külakooli õpetajana
muudaPärast viis aastat kestnud õpinguid Kambja vallas Sipel Vana-Kuuste 2-klassilises ministeeriumikoolis astus Kuperjanov 1910. aastal Tartu Õpetajate Seminari. Kooli lõpetamise järel 1914. aastal palus ta end määrata Kambja külakooli õpetajaks, sest Esimesse maailmasõtta mobiliseeritud õpetajate puuduse tõttu ähvardati külakool sulgeda.
Abiellumine
muudaJulius Kuperjanov laulatati Alice Johansoniga 26. veebruaril 1918 Kambjas.[1] Alice Kuperjanov sai hiljem tuntuks Naiskodukaitse aktiivse liikmena. Alice oli sündinud 1894. aastal. Ta küüditati 1941. ja mõrvati 1942. aastal Nõukogude Liidus.
Esimeses maailmasõjas (1915–1917)
muuda1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese maailmasõja keerisesse. Pärast riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lühiajaliste lipnikekursuste lõpetamise järel määrati 5. Kiievi Grenaderipolku luurajate komando ülemaks, mis asus Valgevenemaal Baranovitši asunduse lähedal Skartševo küla juures. Sõjamehe ränk elukutse ei olnud esialgu Kuperjanovile meelepärane (nagu on ilmne tema kirjadest sõpradele), kuid sõjaks vajalik kiire otsustusvõime, julgus ning suur organiseerimisvõime põhjustasid tema järjekindla tõusu karjääriredelil ohvitserina. Kangelaslikkuseni küündiva surmapõlgusega viis ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust ning teda esitati autasude saamiseks. Kahe aasta jooksul ülendati ta auastmelt lipnikust porutšikuni (ülemleitnant) ja ametikohal luurajate komando ülemast rooduülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi koos nendega sõduritoitu, magas kõrvuti kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele.
Kuperjanov oli tunnustatud autoriteet – sõdurid alistusid ainsa viipe peale tema tahtele ning järgnesid talle tihedaimagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes sakslaste-austerlaste vastu autasustati Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Teda autasustati Püha Anna ordeni II, III ja IV (mõõgale), Püha Stanislavi ordeni II ja III ning Püha Vladimiri ordeni IV järguga, samuti Georgi risti IV järguga. Ta oli esitatud kapteni aukraadi ning Georgi mõõga ja teiste Venemaa ja liitlaste autasude saamiseks, kuid alanud revolutsiooni tõttu jäid need tal saamata.
Eesti tagavarapataljonis Tartus (1917–1918)
muuda19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal Baranovitši piirkonnas mõlemast reiest raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil, nagu tuhandetel tema kaasmaalastelgi, tekkis igati mõistetav soov sinna pääseda. Tema haavade paranemiseks kulus aga mitmeid kuid, mistõttu asus ta alles 1. novembril teenistusse Tartus baseeruvasse Eesti Tagavara Jalaväepataljoni, kus ta oli algul rooduülem, ent edutati peagi pataljoniülema abiks. Pataljonis olid tänu Läti küttide tagavarapataljoni mõjule 1917. aasta sügisel võimu võtmas enamlikud meeleolud ja Kuperjanovil kui pataljoniülema abil tuli maksma panna kogu oma energia, et saavutada pataljoni sõdurite hulgas suur populaarsus. Teda kuulati meelsamini kui enamlikke kihutuskõnelejaid. Bolševikest komissarid saatsid Petrogradi telegramme palvega see kontrrevolutsiooniline pataljon laiali ajada. Tartu enamlaste Tartu Revolutsioonilise Tribunali otsusel karistati 11. jaanuarist 1918. a. Tartu tagavarapataljoni ohvitseri Julius Kuperjanovit selle eest, et ta polnud oma mundrilt kõrvaldanud tsaariaegseid eraldusmärke, kohustusega avaldada ajakirjanduses avalik kahetsus.
Saksa okupatsiooni ajal Tartumaa Kaitse Liitu organiseerimas (1918)
muudaSakslaste tulekul ja bolševike taganemisel Tartust 1918. aasta kevadel korraldas Kuperjanov kohalikku Tartu linna ja kogu maakonna kaitset, et läbiminevad Venemaa väeosad ei saaks riisumisi toime panna. Saksa okupatsiooni tulekuga lõpetati Eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjasid kõigilt relvad ära ja saatsid ka loodud pataljonid laiali. Enamik ohvitsere, nende hulgas ka Kuperjanov, vangistati ning saadeti rongiga ja jalgsimarsil Riia poole. Abikaasa Alice'i kinnitusel õnnestus Kuperjanovil Valgas sakslaste tugevale valvele vaatamata ainsana põgeneda ja Tartusse tagasi pöörduda. Varjates end nii Lalli isatalus kui abikaasa vanemate talus Kambja vallas, hakkas Kuperjanov täie innuga organiseerima Tartumaal põrandaalust partisanisalka (Omakaitse salkasid). Käies külast külla ja talust tallu, värbas ta ustavaid kaasalööjaid, kes olid vajaduse korral valmis oma kodu kaitseks relva haarama. Liikumiseks vajalikud dokumendid võltsiti blankettidele, mis hangiti Saksa komandantuuridest. Kinnitatud andmetel (?US II 35, 28,4) oli Kuperjanov Tartu linna ja kogu maakonna põrandaaluse liikumise juht, kellega pidas sidet ka Tallinna põrandaaluste komitee. Samuti edastas ta andmeid sakslaste liikumiste kohta inglise salaluurele (Intelligence Service) ning pidas saadikute abil sidet Petrogradis viibiva polkovnik Johan Laidoneriga.
1918. aasta juuliks oli Kuperjanovil koostatud täpne mobilisatsioonikava ja meeste nimekiri ning määratud kihelkondadesse pealikud, kes Saksamaa vägede lahkudes pidid otsekohe asuma võimu üle võtma.
Eesti Vabadussõjas (1918–1919)
muudaTaganemine Puurmani mõisa
muudaTuli sõda bolševikega. Leitnant Julius Kuperjanov nimetati Tartu Maakonna Kaitse Liidu ülemaks. Kuperjanov organiseeris kaitseliitlastega valveteenistuse Peipsi järve rannikul ja üritas väikeste salgakeste abil pidurdada Punaarmee pealetungi tempot. Jõud olid siiski liiga ebavõrdsed. Eesti sõjavägi ja Vene valgekaart olid siis alles korraldamata ja ei jõudnud Punaarmee ülekaalukatele jõududele vastu panna. Kuperjanov hoidis Tartu lähistel 2. Jalaväepolgu ja mõnede maakonna Kaitseliidu meestega tükk aega vaenlase pealetungi tagasi. Kuid Vene valgekaardi tegutsemine Võru maanteel sundis meie vägesid 20. detsembri ööl vastu 21. detsembrit 1918 Tartust lahkuma.
Kuperjanov jäi koos mõnekümne Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilase ja kaitseliitlasega Puurmani mõisa peatuma. Seal korraldas ta oma väesalka, muretses sõjavarustust ja mobiliseeris mehi.
Partisanide pataljoni sünd
muuda1918. aasta jõululaupäeval pandi Puurmani mõisas alus Tartumaa partisanide pataljonile, millest kujunes üks kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid löögiüksusi Vabadussõjas. Aasta lõpp kulus veel organiseerimistöödeks, uue aasta esimestel päevadel aga alustati lahingutegevust. Kuperjanovlaste hulljulged reidid ja kallaletungid ulatusid kuni 40 km sügavusele vastase tagalasse, vahel koguni Tartuni välja tungides tekitati punaväelaste hulgas segadust ja äratati elanikkonna lootust. "Kuperjanovi kuradid" olid bolševike juures väga kardetud. Samas kaotati kergelt haavatuna vaid üks mees, Osvald Karm, Jõgeva raudteesilla õhkimise kavatsusel.
Tartu vabastamine ja lahingud Lõuna-Eestis
muuda5. jaanuari 1919 varahommikul vabastati esimene küla Lõuna-Eestis: Saduküla, mille järel taheti astuda samme Tartu vabastamiseks juba alates 7. jaanuarist, kuid 2. diviisi ja 2. Jalaväepolgu passiivsuse tõttu lükati see edasi. Liikumist Tartu suunas alustati 10. jaanuaril ning 13. jaanuaril ühineti Jõgeva lähedal vastu ülemuste tahet Haljala alt saabunud kahe laiarööpmelise soomusrongiga. Tartu vabastamisel Rahvaväe üldpealetungi käigus oli Kuperjanovi salk esimene, kes 14. jaanuaril 1919 koos soomusrongidega linna sisse tungis. Sealt suunduti soomusrongide toetusel Elva, Rõngu, Puka ja Sangaste suunal edasi ning jõuti ägedaid lahinguid lüües 30. jaanuaril 1919 Valga külje alla välja, kus vabastati esimest korda ka Paju mõis.
Paju lahingu eellugu
muudaSangaste raudteejaama (praegu Tsirguliina) saabunud uus Valga operatsiooni üldjuht ooberst Hans Kalm pidi koos oma Põhja Pojad pataljonidega ja meie vägedega koostöös Valgale kahest küljest – läänest ja põhjast – peale tungima. Soomusrongid ei saanud selles operatsioonis osaleda, sest teadaolevatel põhjustel[viide?] kutsus ooberst Kalm 30. jaanuaril soomusrongid Paju mõisa alt tagasi Sangaste vaksalisse, mille tagajärjel õhkisid punased raudteel olnud kolm silda. Ka Kuperjanovi partisane tahtis Kalm Valga operatsioonist eemal hoida, kuigi viimased viibisid tol hetkel Paju mõisas veel sees. Loomulikult oli õigus Kuperjanovil, kes oma ülieduka pataljoni eest aumehena välja astus ning reservi määramist takistada suutis, sest vabastatud Paju mõisasse, kus viibisid tema alluvad, ei saadetud appi mitte ühtegi Sangaste jaama saabunud soome pataljoni sõdurit. Tulemusena vallutasid punased 30. jaanuari öösel alakaitstud mõisa uuesti tagasi. Paju mõis, mis väiksel kõrgustikul seisab, pakkus neile oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. Ka 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas bolševike soomusrongidel vabalt opereerida ja meie väeosasid kuni Sangaste jaamani kahurite šrapnelli ja kuulipritsi tulega üle külvata.
Paju lahing
muuda31. jaanuari hommikul ärkas leitnant Kuperjanov kell 5, et kohtuda kokkulepitult soomlaste major Snellmanniga ning saada ka koordineeritult soome pataljonidega rünnaku luba Paju mõisa taasvabastamiseks. Kell oli üle 10, kui luba rünnakuks viimaks tuli, mis tähendas parima aja möödalaskmist. Saanud aimu, missugune vastutus lasub rünnakul tema pataljoni õlul, seda ilma soomlaste esialgse toetuseta ning ilma temalt ära võetud kahuriteta, võttis Kuperjanov pataljoniülemana pooleteise roodu juhtimise isiklikult enese peale. Tavajuhtudel ei pea pataljoni ülem seda tegema ega ka tohi nõnda teha, kuid käesoleval juhtumil oli ainuõige otsus jääda lahingus oma meeste kõrvale. II rood viibis kolmveerand versta kaugusel raudtee ääres punarongi tule all ning polnud Kuperjanovi poolt otseselt juhitav. Ka puudus ooberst Kalmil üldse raudteepoolne tagala kindlustus, mistõttu II roodu võitlejad olidki enamikus suure ohu piirkonnas, kus puudus ka Eesti soomusrongide kaitse. Tund aega pärast Kuperjanovi haavatasaamist saabusid mööda Tartu–Valga maanteed väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest. Suurte ühispingutustega vabastati Paju mõis teist korda kell 16.30. Suurema osa soomlastest (üle 700 mehe koos suurtükipatareiga) saatis ooberst Kalm kaugesse idakaarde Paju mõisast kui tähtsaimast rünnakuobjektist Valga–Võru raudtee silda õhkima, et haarata vastase taganevad ešelonid.
Haavatasaamine ja surm
muudaAjal, mil leitnant Kuperjanov püüdis jälgida II roodu tegevust kaugel raudtee ääres, tungis Punaste soomusrongist tulistatud kuul vasakust käest läbi külje sisse ning haavas kopsu ja neeru. Haavatud komandör toimetati laatsareti kaudu Sangaste vaksalisse, kuid rong haavatutega väljus alles 6,5 tundi hiljem, mis põhjustas alanud põletike tõttu Tartus Faure kliinikus Kuperjanovi surma[2].
Ärasaatmine
muudaLeitnant Julius Kuperjanovi ärasaatmine leidis aset Vanemuise kontserdisaalis, kuhu olid kogunenud Lõuna-Eesti paljude seltside esindajad. Järelehüüetega esinesid lõunarinde juhataja kindral Paul-Martin Wetzer ning Tartu ja Valga linna delegaadid. Ülemjuhataja Johan Laidoner avaldas Tartumaa partisanide pataljonile kaastunnet ülema langemise puhul ja algatas väeosa ümbernimetamise Kuperjanovi pataljoniks. Julius Kuperjanov teenis ühe Vabadussõja kuuga 3 Vabaduseristi.
Kuperjanov maeti 6. veebruaril 1919 Tartusse Raadi kalmistule.
Kuperjanovi hauamonument kui sümbol
muudaJulius Kuperjanov kuulub Eesti 20. sajandi suurkujude hulka.[viide?]
Nõukogude okupatsiooni aastail kujunes tema Tartus Raadi kalmistul asuv hauamonument, mille autoriks on Eesti üks nimekamaid skulptoreid Jaan Koort, Tartu üliõpilaste ja koolinoorte jaoks omalaadi Mekaks – küünalde süütamisega ametlikult unustatud haual demonstreeriti oma vastuseisu okupatsioonile ja iseseisvuspüüete kestvust.
Kuperjanovi partisanide pataljon
muudaTema formeeritud Tartu kaitsepataljon (ka partisanide pataljon) nimetati ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks ning selle järglane taastati 1992. aastal ja tegutseb Eesti Kaitseväe koosseisus ka tänapäeval Võru linnas, kandes nime Kuperjanovi jalaväepataljon.
Teenistuskäik
muuda- 1914 koolmeister Kambjas
- 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke, võitles Esimeses maailmasõjas 5. Kiievi grenaderipolgu koosseisus Saksa-Austria rindel Baranovitši asunduse lähedal Valgevenemaal
- 19. juulil 1917 sai luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja evakueeriti Moskvasse
- 1917. aasta detsembris asus teenistusse Eesti tagavarapataljonis Tartus
- 20. veebruaril 1918 juhtis Tartus võimu ülevõtmist bolševikelt
- Saksa okupatsiooni ajal organiseeris Lõuna-Eestis põrandaalust Omakaitset
- 1918. aasta juuliks töötas ta välja üle-eestilise mobilisatsiooni kava
- 23. detsembril 1918 sai Kuperjanov Eesti 2. Diviisi ülemalt kolonel Ernst Limbergilt nõusoleku erilise partisaniüksuse asutamiseks
- 14. jaanuaril 1919 vabastasid Julius Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusrongid kaptenite Karl Partsi ja Anton Irve juhtimisel Tartu
- 31. jaanuaril 1919 sai Julius Kuperjanov Paju lahingus surmavalt haavata[1]
Teenetemärgid
muuda- Püha Anna ordeni II, III ja IV järk
- Püha Stanislavi ordeni II ja III järk
- Püha Vladimiri ordeni IV järk
- Georgi risti IV järk
- Vabadusristi I/2, II/2, II/3
- JKSeltsi teeneterist nr 001 (2010. a)
Mälestuse jäädvustamine
muudaJulius Kuperjanovi nime kannavad tänavad Tartus, Valgas ja Põltsamaal. Samuti loodi 23. detsembril 1938 kolonelleitnant J. Soodla eestvõtmisel Kuperjanovi Partisanide Polgu Selts, kelle järglaseks tänases taastatud Eesti Vabariigis peab end Julius Kuperjanovi Selts. Selts asutas 2010. aastal leitnant Kuperjanovi teeneteristi ja leitnant Kuperjanovi mälestusmedali, millega autasustatakse neid kodanikke, kelle tegevus Eesti põliselanike heaolu eest on olnud läbipaistvalt aus, sihipärane ja ennastohverdav.
Leitnant Kuperjanovi teeneteristiga on tänaseks autasustatud kokku 6 isikut:
- Julius Kuperjanov, postuumselt
- Johannes Soodla, postuumselt (Paju lahingu kangelane ja Kuperjanovi nimelise seltsi asutaja)
- Ülo Adamson (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja nõukogude ajal, küüditatu)
- Jüri Pertmann (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja nõukogude ajal, küüditatu)
- Villu Kibena (Kuperjanovi nimelise organisatsiooni eestvedaja nõukogude ajal, küüditatu)
- Artur Sirk, postuumselt (Vabadussõjalaste juht, vaikiva ajastu ohver).
Perekonnanimi
muudaKuperjanovite algne perekonnanimi oli Kupper. Venemaale elama minnes venestati see sealsete ametnike poolt Kuperjanoviks.[3]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Personaalraamat XI (Vana-Kuuste); EAA.1255.1.519; 1881–1940 – viide sünniajale, abiellumisele
- ↑ "Kuperjanov suri tegelikult Vallikraavi kliinikus". Tartu Postimees. 11. juuni 1999. Vaadatud 27.09.2011.[alaline kõdulink]
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. jaanuar 2021. Vaadatud 25. märtsil 2013.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Kirjandus
muuda- Richard Roht, "Julius Kuperjanow: tema elulugu ja teod". Odamees, Tartu 1919
- Eduard Grosschmidt, "Pealuu märgi all. Mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkilt". Loodus, Tartu 1935; 2. trükk: Mats, Tallinn 1995 (järelsõna: Virkko Lepassalu)
- August Hanko, "Leitnant Julius Kuperjanov: partisanide löögivaimu kehastaja". Kooli-Kooperatiiv, Tallinn 1936; ümbertrükk 1990
- Alice Kuperjanov, "Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni". Postimees, Tartu 1937
- Ruudo Toom, "Julius Kuperjanov Sipe koolis" (koolivenna mälestusi) – Eesti Noorus 1940, nr 1, 2, 3; uustrükk – Nukits 1998, lk 40–42
- Alf Kubbo, "Julius Kuperjanov sõduri ja inimesena" – "Vaba Eestlane" (nr. 19), 8. märts 1974, lk 8.
- Hannes Walter, Tiina Tojak, "Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid" Tallinn, 2000, lk 131-134.
- Urmas Salo, "Julius Kuperjanov Paju lahingus" – Tuna 2004, nr 1, lk 39–50
- Liivi Uuet, "Julius Kuperjanovi kirjad koolivennale" – Tuna 2007, nr 2, lk 67–71
- "Julius Kuperjanov, Leopold Laurson". Koostaja Piret Õunapuu. Sari "Vanavara kogumisretkedelt", nr 5, Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2008, 64 lk
- Mati Kröönström, "Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas" – Tuna 2008, nr 1, lk 66-75
- Olev Teder, "Kutsar. Eesti Vabadussõja dokumentaalne käsitlus". Vali Press 2008, 362 lk; ISBN 9789949159062
- Tiit Noormets, "Eesti Vabadussõda 1918-1920", Tiit Noormets ja Tammerraamat, 2008, lk 147.
- "Lugusid Julius Kuperjanovist". Koostaja Julius Kuperjanovi Selts. Peatoimetaja: Olev Teder. Grenader 2010, 160 lk; ISBN 9789949448487
- Olev Teder, "Hundipoja surm. Lugu leitnant J. Kuperjanovi kangelastegudest ja viimasest päevast Paju lahinguväljal". Autori kirjastus, Tallinn 2011, 116 lk; ISBN 9789949216246
Välislingid
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Julius Kuperjanov |
- Ohvitseride andmekogu
- Õppefilm "Leitnant Kuperjanov Paju lahingus"[1]
- Õppefilm "Leitnant Kuperjanov Kikka lahingus"[2]
- Olev Tederi dokumentaalfilm "Rääkimata lugu" J. Kuperjanovi elust
- Kuperjanovi jalaväepataljon kaitseväe kodulehel
- Kuperjanovi hauatähise korrastamine läheb maksma 83 975 krooni
- Julius Kuperjanov (Kultuur ja Elu)
- Kui Kuperjanov tuli
- Age Hallen. Uus dokfilm näitab Kuperjanovit uues valguses ERR, 30. jaanuar 2009
- Jaanus Piirsalu. „Julius Kuperjanovile on meeletult ülekohut tehtud!“ EPL, 31. jaanuar 2009
- Jaanus Piirsalu. Saun mäletab Kuperjanovi sündi Pihkva kolkas EPL, 31. jaanuar 2009
- Kuperjanov, Julius, Vooremaa, 31.01.2008
- Ülo Russak, "Kuperjanovi ausammas – loor saladuskattelt" – Harju Elu 27. mai 2016
- Julius Kuperjanovi Selts, Olev Teder, isamaa Ajalooline Vihik
- [3], Sõdur 25/1919
- [4], Vikerraadio saadete arhiiv. "Eesti lugu" 14.06.2008 – Julius Kuperjanov
- [5], Vikerraadio saadete arhiiv. "Eesti lugu" 31.01.2009 – Paju lahing
- [6]