Ava peamenüü

Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

(Ümber suunatud leheküljelt Saksa okupatsioon Eestis (1917-1918))

Saksa okupatsioon Eestis on hilisema Eesti Vabariigi maa-ala osaline või täielik okupeerimine Saksa Keisririigi vägede poolt Esimese maailmasõja käigus. Juba 1915. aastal hõivasid Saksa väed Ruhnu, mis tollal kuulus ühes suure osa tänase Eestiga Liivimaa kubermangu koosseisu. 1917. aastal okupeerisid sakslased Hiiumaa, Saaremaa ja Muhu. 1918. aastal juba terve Eesti.

Saksa sõdur Muhu saarel Hellamaa kiriku juures
Saksa vägede dessant Saaremaale (1917)

KronoloogiaRedigeeri

Rindejoon 1918. aastal

Lääne-Eesti saarte okupeerimineRedigeeri

Septembris 1917 otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared.

29. septembril 1917 algas Saksa vägede dessandiga Tagalahes. Operatsiooni koodnimeks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepājasse) umbes 25 000 meest, 5000 hobust, 1400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirižaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud saksa okupatsioon.

  Pikemalt artiklis Operatsioon Albion
  Pikemalt artiklis Balti Hertsogiriik

Ajutine Bresti-Litovski vaherahuRedigeeri

1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel soovisid Nõukogude Venemaa valitsevad bolševikud Lenini juhtimisel teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid Saksamaa vägede poolt sõja käigus okupeeritud Brest-Litovskis ohvitseride kasiinos 19. novembril (vkj) 1917. Pärast mitut vaherahu pikendamist jõuti lõpuks rahu sõlmimiseni, kuid sakslased andsid 10. veebruaril (ukj) 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu idarindel (venelaste läänerindel). Sakslastele jäid juba okupeeritud Väinamere saared (ultimaatumi tekstis: Moonsundi arhipelaag), Riia linn ja rindejoon Läti aladel, kogu Leedu, Valgevene ja Ukraina lääneosad ning Poola.

Mandri-Eesti okupeerimine ja okupatsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Mandri-Eestis

20. veebruaril 1918 maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid, Virtsus. Sellega oli invasioon Mandri-Eestisse alanud.[1]

Punakaardi vastupanuRedigeeri

Saksa keisririigi regulaarvägede lähenemisel Tallinnale, Tallinna punakaartlaste salk (umbes 400 võitlejat), staabikapten Andrei Põldi juhtimisel läksid tõkestama sakslaste edasitungi. 23. veebruaril 1918 toimus Keila mõisa lähedal toimus kokkupõrge punakaartlaste ja Saksa sõjaväeüksuste vahel (Keila lahing). Punakaartlased olid sunnitud taanduma. Lahingus langes 45 punakaartlast, nende seas ka Alice Tisler.

25. veebruaril jõudsid saksa väed – 8. armee Tallinna ja 4. märtsiks Narva.

Eesti rahvusväeosadRedigeeri

Saksa kindralleitnant Adolf von Seckendorff andis 28. veebruaril 1918 korralduse, mille põhjal Eesti rahvusväeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks. 1. Eesti Diviisi Staap reorganiseeriti Eesti Sõjavägede Staabiks. 1. märtsist 1918 määrati Eesti Sõjaväe ülemjuhatajaks kindralmajor Andres Larka. Staabiülemaks määrati alampolkovnik Nikolai Reek, Kuid juba 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks. Vastavalt kindral von Seckendorffi käsule 20. märtsist 1918 määrati Eesti diviis likvideerimisele 5. aprillist 1918. aastast. Eesti sõjaväe laialisaatmist põhjendati Bresti rahulepingu tingimuste täitmisega, millega keelati Saksa vägede poolt hõivatud territooriumil asutada relvastatud organisatsioone, mis varem olid kuulunud endise Vene armee koosseisu.

20. märtsil 1918 ilmus saksa kindrali Adolf von Seckendorffi käsk Eesti sõjavägi likvideerida, mille käigus langes sakslaste kätte 12 500 püssi, 1,6 miljonit püssipadrunit, 69 kuulipildujat, 28 suurtükki ja muud varustust.

Saksa okupatsioon kestis 1918. aasta veebruarist novembrini. Seadusandlikku, kohtu- ja täidesaatvat riigivõimu Liivimaa ja Eestimaa hertsogiriikides peale Riia ja Saaremaa keiserlike kubermangude teostas Saksa ülemjuhataja[2].

Taastati Vene revolutsiooni eelsed seadused, Eesti Ajutist Valitsust ei tunnustatud, saadeti laiali Eesti rahvusväeosad, osa baltisakslaste moodustatava Balti hertsogiriigi vastaseid riigitegelasi ning endisi Vene keisririigisõjaväelasi vangistati. Majandus allutati Saksamaa sõjalistele vajadustele. Kultuuripoliitika eesmärgiks sai eestlaste saksastamine. Pärast Nikolai II troonist loobumist tundsid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa rüütelkond end olevat õigustatud taastama kohalike hertsogiriikide sõltumatust ja ühinema Balti hertsogiriiki.

OkupatsioonivõimudRedigeeri

Eesti ala kuulus Saksa Riigi poolt okupeeritud piirkondadest Venemaa keisririigi alade valitsemiseks moodustatud Ober Osti haldusalasse ning Saksa vägede juhatuse poolt määrati vana haldusjaotuse kohaselt Eesti ala valitsema:

Maakonnavalitsuste juhiks määrati kindralkommandode käskkirjade alusel ohvitser, kui kreisipealik (Kreishauptmann). Tema oli kindralkomando otsealluvuses ja sai juhtnöörid sealt. Kreisipealiku juures funktsioneeris veel ka nõukogu (Beirat), mille liikmed kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati. Kuipalju nõukogu maakonna valitsemisest osa võttis või osa võtta võis, see jäi täielikult kreisipealiku enese otsustada. Järgmiseks administratiivseks allüksuseks maakonnas nähti ette ametkond (Amtsbezirk), mille piirid langesid kokku kihelkonna piiridega. Ametkonna eesotsas seisis ametkonna eestseisja (Amtsvorsteher), kes kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati ja kreisipealikule allus.

Ametkonnad jagunesid jaoskondadeks (Ortsbezirk). Mõisad, senised vallad ja alevikud moodustasid üldiselt igaüks ise jaoskonna. Jaoskondi valitsesid sellekohased eestseisjad (Ortsvorsteher), need nimetati ametisse kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt ja allusid ametkonna eestseisjale.

Saksa okupatsioonivõimude tegevus EestisRedigeeri

TallinnRedigeeri

Pärast linna vallutamist ilmusid saksa sõjaväed Tallinna liha külmutamise ruumidesse ja võtsid ruumid oma alla. Ülevõtmise juures viidi umbes 200 puuda linna päralt olevat sealiha ära. Samuti oli Saksa sõjavägi linnalt ära võtnud piimameierei ja 600 puuda linna heinu. Sakslased olid kinni pannud ka trükikojad, mistõttu oli võimatu trükkida leivakaarte. Nende eluliste probleemide kõrval tundub teisejärgulisena venekeelsete tänava- ja linnaasutuste siltide kiirkorras vahetamine eesti- ja saksakeelsete siltide vastu. Linnavalitsus otsustas, et emaileeritud uulitsanimelaudasid tuleb niiviisi puhastada, et ühes eestikeelsete nimedega ka saksakeelsed jälle välja paistaksid ning venekeelsed nimed on vaja sinise värviga kinni katta.[3]

Saksa väejuhatus, kelle eesotsas seisis Põhjaarmee juhataja kindralleitnant Adolf von Seckendorff, ei tunnustanud mingit Eesti valitsust. Kindrali jutule läinud Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Jaan Poska, kuid paaritunnine nõupidamine eestlaste esindajate ja Saksa kindrali vahel ei andnud mingeid tulemusi. 4. märtsil1918 võtsid sakslased Voldemar Vöölmannilt linna juhtimise üle. Uue okupatsiooni aegne linnavalitsus toimis kuni novembrini 1918.

TartuRedigeeri

 
Saksa vägede paraad Tartus Raatuse tänaval. (1918)

Okupatsioonivõimud panid Saksa Põhjakorpuse komandöri vabahärra kindral Adolf von Seckendorffi juhatusel kohe maksma karmi korra. Igasugused koosolekud ja meeleavaldused keelati. Tartus lasid okupandid linnarahva hirmutuseks maha Soola tänavalt juhuslikult kätte saadud põgenevate kommunistliku Läti 7. Bauska polgu soldatite salga ja uputasid laibad Emajõe jääaukudesse. Ajalehed suleti või allutati nii rangele tsensuurile, mis ületas isegi omaaegse karmi tsaaritsensuuri, kohustades lehti avaldama saksameelseid juhtkirju toimetuse enda seisukohtade pähe. Ametlikuks asjaajamiskeeleks kehtestati saksa keel ning valla- ja linnaametnikud pidid Saksa võimudele ustavust vanduma. Neis linnades, kus linnavõim oli varem olnud eestlaste käes, saadeti omavalitsus lihtsalt laiali.

Okupatsioonivõimude repressiivtegevusRedigeeri

Oma tegevuses Eestis toetusid okupatsioonivõimud Eestis baltisakslastele, kelle huvides toimusid ka arveteõiendamised 1917. aastal Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomiteega, kelle juhtimisel algas baltisakslastele kuulunud suurmaaomandite natsionaliseerimine ja maatameestele jaotamine.

Selle tegevuse eest hukati:

  • 1. märtsil 1918 Orina mõisas Järva-Jaani parteikomitee esimees Jakob Pallok;
  • 3. märtsil 1918 Paides Järvamaa Töörahva Nõukogu Täidesaatva Komitee esimees Jaan Järvekülg, komitee sekretär Johannes Raudsepp, punakaartlased Johannes Allmann, Johannes Jätsa, Villem Koppelmann, Hans Nook, August Steinbok, Johannes Urb ja üks tundmatu;[4]
  • 6. märtsil 1918 poodi Võrus üles maakonna täitevkomitee esimees ja Võru Sõjalis-Revolutsioonilise Komitee esimees Friedrich Leegen, revolutsioonilise tribunali esimees Oskar Leegen ja kohaliku punakaardi üks juhte Kristjan Kalmus. Samal päeval lasti Arnold Seeder ja ning Oskar Turb maha;[5]
  • Jõhvis Iisaku valla täitevkomitee esimees Paul-Eduard Peep;
  • samuti hukati inimesi Räpinas, Rakveres, Tapal.[viide?]

Mittesobivate isikute kinnipidamiseks moodustati vangilaagreid – näiteks koonduslaagrid Naissaarel (novembris 1918 oli seal 300 kinnipeetavat) ja Pääskülas.

Ajutise Valitsuse ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts arreteeriti 11. juunil, vangistati ka kohtuminister Otto Strandman, põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamot ja Pääsetekomitee liige Konstantin Konik.

Balti HertsogiriikRedigeeri

Saksa vägede kaitse all asusid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa rüütelkonnad taastama euroopalikke hertsogiriike ja nende alusel looma ühendatud Balti hertsogiriiki.

Põranda all tegutsenud Eesti Ajutise Valitsuse juht Konstantin Päts andis aga eesti vallavanematele kaasa deklaratsiooni, mille Vana-Antsla vallavanem Peeter Koemets 10. aprillil Riias ka ette luges.

12. aprillil 1918 kuulutasid Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa valdade, vaimulikkonna ja valdade esindajad Balti Hertsogiriigi välja.

  Pikemalt artiklis Balti Hertsogiriik

Bresti-Litovski vaherahuRedigeeri

 
Rindejoon idarindel Brest-Litovski vaherahu sõlmimise ajal 1918. aastal

Keiserliku Saksamaa ja Nõukogude Venemaa suhetest sündis 27. augustil 1918 Berliinis Bresti-Litovski rahu lisaleping, mis käsitles ka Eesti rahvusvahelist seisundit. 3. märtsil 1918 sõlmitud Bresti rahulepingu kohaselt oli Saksamaa ja Venemaa piir Baltikumis jäänud selliseks, nagu ta veebruaris paika oli pandud: saared Saksamaale, mandriosa Venemaale. Saksamaa okupeeris Põhja-Läti ja Eesti mandriosa esialgu juriidiliselt korra taastamise ettekäändel ja eesmärgil. 27. augustil 1918 Saksa-Vene läbirääkimiste käigus tehti Bresti rahulepingu lisaleping, mille tulemusena Venemaa loobus oma ülemvõimust nii Eesti- kui ka Liivimaal.

Saksa okupatsiooni lõpp EestisRedigeeri

Eestlased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti Vabariigi tunnustamine de facto Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918.

11.–14. novembril 1918 andsid Saksamaa esindajad Riias kõrgema poliitilise võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid Saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig Eesti Vabariiki de facto kuni rahukonverentsini. Mingit muud jõudu idast Baltikumi tungida ähvardava Nõukogude Venemaa Punaarmee peatamiseks veel polnud. Eesti rahvuslikud väeosad tuli alles reorganiseerida.

Saksa väed hakkasid taganema Narvast 28. novembril, Punaarmee alustas pealetungi ja vallutas Narva ning 29. novembril kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun.

MuuRedigeeri

Eesti Vabadussõja esimeses lahingus - Narva lahingus - sõdisid üheskoos Saksa okupatsiooniväed ja Eesti vabatahtlikud rahvaväelased. Seal said Vabadussõjas oma esimesed autasud ka mõned eestlased - Saksa II. klassi Raudristid.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Vastsündinud vabariik sakste kanna all
  2. Verwaltungsordnung für Liv- und Estland, 28. mai 1918, § 1 (Verordnungsblatt für Liv- und Estland, 1918, 24, 269, 7. juuni 1918): "Die gesetzgebende, richterliche und vollziehende Staatsgewalt in den Herzogtümern Livland und Estland mit Ausnahme der zu den Kaiserlichen Gouvernements Riga und Oesel gehörigen Gebiete wird vom Oberbefehlshaber ausgeübt."
  3. Tallinn ja 24. veebruar 1918. " Tallinna linnavalitsuse 28. veebruari istungi protokoll
  4. Tiiu Saarist, Evald Tõnisson. "Paide rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised". // Kaitstavad mälestised. Tallinn 1986. Lk 74–76
  5. Vaino Kenk, Elmo Ploom. "Võru rajoon". // Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn 1972. Lk 11

VälislingidRedigeeri

Eelnev:
'
Saksa okupatsioon Eestis
1917–1918
Järgnev:
Eesti Vabariik (1918–1940)
Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919)