Ava peamenüü

Kambja

alevik Kambja vallas Tartumaal

AjaluguRedigeeri

Kambja alevik asutati 1926. aastal Tartu maakonnavalitsuse otsusega. Kambja vallanõukogu eraldas aleviku jaoks 2 km² suuruse ala Kambja kirikumõisa, endise Väike-Kambja ja Suure-Kambja mõisa maadest. Maa tükeldati kahekümneks ½ kuni 1 vakamaa suuruseks ehituskrundiks.

1934. aastal oli Kambja alevikus 242 elanikku, 24 elumaja ja 30 korterit.

Siiski juba enne aleviku sündi oli Kambja kiriku ümber tekkinud kirikuküla, kus 1922. aastal tegutsesid jaoskonnaarst, ämmaemand, apteek, postkontor, telefonikeskjaam ja postijaam.

Kambja südameks on Kambja kirik. Kambjat (Kambie) on esmakordselt nimetatud 1330. aastal Tartu piiskopkonna vaimulike loetelus.

Aasta Elanike arv rahvaloenduse andmeil
1934 242
2000 743
2011 689

VaatamisväärsusedRedigeeri

KirikRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kambja kirik
 
Kambja kirik (2009)

Kambja kirik ehitati praegusele kohale ilmselt 14. sajandil. Kahel korral, Liivi sõja algul 1558 ja Põhjasõjas põletasid Vene väed kiriku maatasa. Kirik taastati 1720 ning selle põhiosa müürid on aluseks ka praegusele kirikule. 1874. aastal suurendati kirikut, ehitades pikilöövile lisaks põiklööv. Suuremale kirikuhoonele sobiva uue torni (Arnold Matteuse projekt) sai kirik 1937.

1660. aastal määrati siia ametisse kirikuõpetaja Andreas Virginus, kes oma poja Adrian Virginiuse abiga tõlkis esimest korda lõuna-eesti keelde ja kirjastas "Wastse Testamendi". Samal, 1686. aastal alustas kiriku juures tegutsemist üks Eesti esimesi talurahvakoole, mille samuti asutas Andreas Virginius. 1702. või 1704. aastast oli Kambjas õpetajaks Ignatsi Jaak, kelle nime Kambja Põhikool praegugi kannab.

1794. aastal on esmakordselt mainitud eesti koorilaulu, kuna Kambja kirikuõpetaja Heinrich Andreas Erxleben asutas siin koostöös vennastekogudusega esimese laulukoori.

1944. aastal hävitati Kambja kirik sõjatules. Kirik seisis varemeis kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni. 1989. aastal alustati kiriku taastamist. Esimene jumalateenistus peeti tellingute vahel 1994. aasta jõuludel. Taastatud Kambja kirik pühitseti 2009. aastal.

Kirikuaias kasvab Tartu Ülikooli 300. juubelipidustuste ajal 1932. aastal Eestis külas käinud Rootsi kroonprintsi Gustavi istutatud tamm, nn. Kuninga tamm.

Vallamaja (endise Vastse-Kambja mõisa peahoone)Redigeeri

 
Vastse-Kambja mõisa härrastemaja

Kambja kirikumõisa lähedal olnud Vastse-Kambja mõis (Klein-Kamby, hiljem Neu-Kamby) eraldus Suure-Kambjast 17. sajandil Stackelbergide ajal ja 1868 müüdi Gernhardtidele, kelle kätte jäi see kuni võõrandamiseni. Vastse-Kambja mõisa kahekorruseline härrastemaja on ümber ehitatud. Praegu asub hoones Kambja vallavalitsus. 19. sajandil kutsuti küla mõisa järgi ka Väike-Kambjaks.

KoolimajaRedigeeri

 
Kambja kool

Kambja uus koolimaja sai kiriku kõrval valmis 2005. aastal. Projekt valmis 1991. aastal, nurgakivi pandi 1998. aastal. Seni tegutses kool Aia tänava koolimajas (valminud 1965).

 
Vabadussõja mälestussammas

Vabadussõja ausammasRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kambja Vabadussõja ausammas

Vabadussõja ausammas avati Kambja alevikus 27. oktoobril 1929. Pronkskuju valmis kunstnik Aleksander Elleri kavandi järgi AS Teguri vabrikus Tartus. Samba alus valmistati meister Jürgensoni juhatusel kividest, mida langenute perekonnad ja Kambja ümbruse elanikud kodu põldudelt ning niitudelt kokku tõid. Raha samba valmistamiseks saadi korjandustest ja valdade toetusena.

Rahvajutu järgi oli kuju prototüübiks Villemi talu peremees ja Riigikogu liige Jüri Ottas.

1940 võeti kuju aluselt maha, 1942 pandi oma kohale tagasi, 1948 lõhuti kuju koos alusega ja 28. juunil 1989 avati ausammas taastatud kujul.

PerekiviRedigeeri

Kambja juurtega Tartu ärimees Tiit Veeber püstitas samba perekonna tähtsuse esiletõstmiseks. Samba õnnistas peapiiskop Andres Põder 23. juunil 2011.

KalmistuRedigeeri

 
Kambja kalmistu peavärava kabel
  Pikemalt artiklis Kambja surnuaed

Kambja surnuaia pühitses Kambja kirikuõpetaja Zimmermann aastal 7. novembril 1773 (uue kalendri järgi).

Surnuaia peavärava kõrval on matusekabel. Üleval on kaks perekonna hauakabelit. Lõunapoolne (paremal) on Suure-Kambja mõisnike Stackelbergide ja Knorringute ning põhjapoolne (vasakul) Reola mõisnike Schoulzide oma. Vastavalt omaste soovile kasutatakse praegu matusetalituste läbiviimisel kas peavärava kabelit või Schoulzi kabelit, Knorringu kabelit kasutatakse tänapäeval tööriistade laona.

TänavadRedigeeri

LoodusRedigeeri

 
Kambja järv

Kambja järv on 2,3 ha suurune. Samuti asub alevikus Kambja paisjärv ehk Järveots, mille pindala on 0,6 ha.

Vahetult Tartu–Võru maantee ääres kõrgub vana tarupuu: Kambja mänd.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Statistikaamet, vaadatud 9.06.2019.
  2. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.

KirjandusRedigeeri