Kambja
Kambja on alevik Tartumaal Kambja vallas.
| Kambja | |
|---|---|
|
| |
| Pindala |
2,7 km² (2020)[1]  |
| Elanikke |
580 (31.12.2021)[2] |
|
| |
| EHAK-i kood |
2641[3] |
| Koordinaadid | 58° 14′ N, 26° 42′ E |
  | |
 | |
Kambja asub Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee ääres 18 km kaugusel Tartust.
2011. aasta rahvaloenduse andmeil elas alevikus 689 elanikku.
Ajalugu muuda
Kambja alevik asutati 1926. aastal Tartu maakonnavalitsuse otsusega. Kambja vallanõukogu eraldas aleviku jaoks 2 km² suuruse ala Kambja kirikumõisa, endise Väike-Kambja ja Suure-Kambja mõisa maadest. Maa tükeldati kahekümneks ½ kuni 1 vakamaa suuruseks ehituskrundiks.
1934. aastal oli Kambja alevikus 242 elanikku, 24 elumaja ja 30 korterit.
Siiski juba enne aleviku sündi oli Kambja kiriku ümber tekkinud kirikuküla, kus 1922. aastal tegutsesid jaoskonnaarst, ämmaemand, apteek, postkontor, telefonikeskjaam ja postijaam.
Kambja südameks on Kambja kirik. Kambjat (Kambie) on esmamainitud 1330. aastal Tartu piiskopkonna vaimulike loetelus.
| Aasta | Elanike arv rahvaloenduse andmeil |
|---|---|
| 1934 | 242 |
| 2000 | 743 |
| 2011 | 689 |
Vaatamisväärsused muuda
Kirik muuda
Pikemalt artiklis Kambja kirik
.jpg)
Kambja kirik ehitati praegusele kohale ilmselt 14. sajandil. Kahel korral, Liivi sõja algul 1558 ja Põhjasõjas põletasid Vene väed kiriku. Kirik taastati 1720 ning selle põhiosa müürid on aluseks ka praegusele kirikule. 1874. aastal suurendati kirikut, ehitades pikilöövile lisaks põiklööv. Suuremale kirikuhoonele sobiva uue torni (Arnold Matteuse projekt) sai kirik 1937.
1660. aastal määrati sinna ametisse kirikuõpetaja Andreas Virginus, kes oma poja Adrian Virginiuse abiga tõlkis esimest korda lõunaeesti keelde ja kirjastas "Wastse Testamendi". Samal, 1686. aastal alustas kiriku juures tegutsemist üks Eesti esimesi talurahvakoole, mille samuti asutas Andreas Virginius. 1702. või 1704. aastast oli Kambjas õpetajaks Ignatsi Jaak, kelle nime Kambja Põhikool praegugi kannab.
1794. aastal on esmamainitud eesti koorilaulu, kuna Kambja kirikuõpetaja Heinrich Andreas Erxleben asutas seal koostöös vennastekogudusega esimese laulukoori.
1944. aastal hävitati Kambja kirik sõjatules. Kirik seisis varemeis kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni. 1989. aastal alustati kiriku taastamist. Esimene jumalateenistus peeti tellingute vahel 1994. aasta jõuludel. Taastatud Kambja kirik pühitseti 2009. aastal.
Kirikuaias kasvab Tartu Ülikooli 300. juubelipidustuste ajal 1932. aastal Eestis külas käinud Rootsi kroonprintsi Gustavi istutatud tamm, nn. Kuninga tamm.
Vallamaja (endise Vastse-Kambja mõisa peahoone) muuda
Kambja kirikumõisa lähedal olnud Vastse-Kambja mõis (Klein-Kamby, hiljem Neu-Kamby) eraldus Suure-Kambjast 17. sajandil Stackelbergide ajal ja 1868 müüdi Gernhardtidele, kelle kätte jäi see kuni võõrandamiseni. Vastse-Kambja mõisa kahekorruseline härrastemaja on ümber ehitatud. Praegu asub hoones Kambja vallavalitsus. 19. sajandil kutsuti küla mõisa järgi ka Väike-Kambjaks.
Koolimaja muuda
Kambja uus koolimaja sai kiriku kõrval valmis 2005. aastal. Projekt valmis 1991. aastal, nurgakivi pandi 1998. aastal. Seni tegutses kool Aia tänava koolimajas (valminud 1965).
Vabadussõja ausammas muuda
- Pikemalt artiklis Kambja Vabadussõja ausammas
Vabadussõja ausammas avati Kambja alevikus 27. oktoobril 1929. Pronkskuju valmis kunstnik Aleksander Elleri kavandi järgi AS Teguri vabrikus Tartus. Samba alus valmistati meister Jürgensoni juhatusel kividest, mida langenute perekonnad ja Kambja ümbruse elanikud kodu põldudelt ning niitudelt kokku tõid. Raha samba valmistamiseks saadi korjandustest ja valdade toetusena.
Rahvajutu järgi oli kuju prototüübiks Villemi talu peremees ja Riigikogu liige Jüri Ottas.
1940 võeti kuju aluselt maha, 1942 pandi oma kohale tagasi, 1948 lõhuti kuju koos alusega ja 28. juunil 1989 avati ausammas taastatud kujul.
Perekivi muuda
Kambja juurtega Tartu ärimees Tiit Veeber püstitas samba perekonna tähtsuse esiletõstmiseks. Samba õnnistas peapiiskop Andres Põder 23. juunil 2011.
Kalmistu muuda
- Pikemalt artiklis Kambja surnuaed
Kambja surnuaia pühitses Kambja kirikuõpetaja Zimmermann aastal 7. novembril 1773 (uue kalendri järgi).
Surnuaia peavärava kõrval on matusekabel. Üleval on kaks perekonna hauakabelit. Lõunapoolne (paremal) on Suure-Kambja mõisnike Stackelbergide ja Knorringute ning põhjapoolne (vasakul) Reola mõisnike Schoulzide oma. Vastavalt omaste soovile kasutatakse praegu matusetalituste läbiviimisel kas peavärava kabelit või Schoulzi kabelit, Knorringu kabelit kasutatakse tänapäeval tööriistade laona.
muuda
Loodus muuda
Kambja järv on 2,3 ha suurune. Samuti asub alevikus Kambja paisjärv ehk Järveots, mille pindala on 0,6 ha.
Tartu–Võru maantee ääres kõrgub vana tarupuu – Kambja mänd.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
- ↑ Statistikaamet, vaadatud 16.09.2023.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
Kirjandus muuda
- Kristjan Luhamets. Kambja kihelkonna ajalugu. Tartu: Ilmamaa, 2011.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kambja |