Ignatsi Jaak

Ignatsi Jaak (1670? Kavandu – mai 1741 Kambja) oli eesti soost kooliõpetaja ja köster.

Ignatsi Jaak sündis Kambja kihelkonnas Palupera mõisale (asus Otepää kihelkonnas) kuulunud Kavandu külas päristalupoja Ignati pojana ja sai esimest õpetust kodus oma emalt. Kui Bengt Gottfried Forselius oli aastal 1684 Tartu-Maarja kihelkonnas Piiskopi mõisas esimese eesti koolmeistrite kooli, nn Forseliuse seminari asutanud, pääses ka Jaak Kambja koguduse õpetaja Andreas Virginiuse kaasabil sellesse kooli, kus ta õppis kaks talve - 1684/85 ja 1685/86. Et näitlikult kummutada kooli vastaste väited eestlaste tuimuse ja rumaluse kohta, viis Forselius aastal 1686 Jaagu ühes Pakri Hansu Jüriga Rootsimaale ja pääses nendega Eestimaa piiskopi Johann Heinrich Gerthi toetusel kuningas Karl XI ette, kes laskis poisse eksamineerida lugemises, laulmises ja katekismuses. Kuningas jäi poiste teadmistega rahule, annetas kummalegi kuldraha ja käskis Forseliust oma tegevust jätkata.

Aastal 1690 sai ta õpetaja koha Rõngu kirikumõisa koolis, kuid siirdus aastal 1693 Otepää Maarja koguduse õpetaja Adrian Virginiuse (Andreas Virginiuse poeg) kutsel Otepääle, kus tegutses (vaheaegadega) aastani 1699. Põhjasõja ajal vahetas ta mitu korda elukohta, kuni pääses (kas aastal 1702 või 1704, selles osas lähevad arvamused lahku) Kambja köstri ja kooliõpetaja ametisse.

Pärast Eesti- ja Liivimaa liitmist Venemaa keisririigiga suurenes jällegi aadli mõjuvõim ja aastal 1727 hakkas Otepää kihelkonna Palupera mõisa uus omanik Franz von Rennenkampff Ignatsi Jaaku ühes perekonnaga pärisorjaks tagasi nõudma. Albrecht Sutori sekkumisel sai sillakohus kubermanguvalitsuselt korralduse taotlus tagasi lükata ja asi lõpetada. Aastal 1734 esitas Rennenkampffi lesk Maria Sophia (sünd. von Liphart) ometi sama nõude Tartu-Võru ülemkirikueestseisjale. Tookordsest asjaajamisest pärinebki Albrecht Sutori kiri, mille originaal on kaotsi läinud, kuid mille Friedrich Georg von Bunge on avaldanud. Sutori kiri sisaldab ülimalt väärtuslikke andmeid nii Ignatsi Jaagu eluloo kui ka Forseliuse seminari kohta. Sutor leiab, et vabastamise pärisorjusest kindlustavad köstrile ja tema lastele nii Karl XI armulikkus ja seaduste ettekirjutused kui ka ustav pikaajaline teenistus ja lastele antud kiiduväärne haridus. Albrecht Sutori andmed olid nii veenvad, et proua Rennenkampff loobus oma nõudmistest ja Ignatsi Jaak jäi vabaks meheks.

Aastal 1720 võis Ignatsi Jaak konstateerida, et ta oli andnud kooliõpetust juba 500–600 lapsele, kusjuures tema juurde tuldi koolmeistri ametit õppima ka väljastpoolt Kambja kihelkonda. Ka hoolitses ta oma laste hariduse eest korralikult. Ignatsi Jaak oli kaks korda abielus. Tema lapsed esimesest abielust surid kõik ajavahemikul 1710–1711 katku. Teise naise Liisoga oli tal vähemalt 7 last: 5 poega ja 2 tütart. Vanim poegadest Johann (tema ristiisaks oli Albrecht Sutor) õppis aastal 1734 Tallinna Toomkoolis, Carl Tartu linnakoolis, Peep Urvastes pastor Johann Christian Quandti juures. Tütar Mari abiellus sel aastal Otepää maineka ja kauaaegse koolmeistri ning köstri Tämmi Hansuga (Hans Tämm (Hans Stamm)). Vanimast pojast Johann Ignatiusest sai Märjamaa Maarja koguduse õpetaja, Johanni pojast Johann Friedrich Ignatiusest sai Vigala Maarja koguduse õpetaja, tema pojast Georg Friedrich Ignatiusest sai Käina Martini koguduse õpetaja.

Isiklikku

Tema poeg oli Maa-Lääne praostkonna praost Johann Ignatius.

Tema pojapoeg oli Maa-Lääne praostkonna praost Johann Friedrich Ignatius.

Tema poja-pojapoeg oli Saarte-Lääne praostkonna praost Georg Friedrich Ignatius.

Tema poja-poja-tütrepoeg oli praost Adalbert Hugo Willigerode.

Välislingid

• eestigiid Ignats, Jaak
• Kirjandusest: Ignati Jaak (Sirwilauad 1899, lk.48); Postimees, nr. 264, 27. november 1898