Tartu Pühade Aleksandrite kirik

(Ümber suunatud leheküljelt Tartu Püha Aleksandri kirik)

Tartu Pühade Aleksandrite kirik, endise nimega Aleksander Nevski kirik on õigeusu kirik Tartus, Karlova linnaosas,[1] aadressil Sõbra tänav 19a.[2] Kirikut kasutab EAÕK Tartu Pühade Aleksandrite kogudus, Tartu Aleksander Nevski koguduse järglane[3]. Koguduse vaimulikud on preester Vadim Rebase ja diakon Timoteus Vassel.[4]

Tartu Püha Aleksandri kirik, märts 2008.
Tartu Püha Aleksandri kirik
Kiriku hoone vaatega idast

Kiriku templipüha on 30. augustil (Konstantinoopoli Aleksandri uinumine (340), Süvari Aleksandri uinumine (1533) ja Neeva Aleksandri säilmete viimine Peterburisse (1724))[5][6].

AjaloostRedigeeri

Tartu Püha Aleksandri kirik (vene keeles Церковь Александра Невского) ehitati aastatel 1914–1918,[1], Tartu Püha Aleksandri kogudus (alates 2003. aastast Tartu Pühade Aleksandrite kogudus) asutati juba 1913. aastal. Alumine kirik valmis ja pühitseti 1914. aasta sügisel, ülemine 26. septembril 1915. Kiriku esimene preester oli Anton Laar,[4] aastatel 1915–1919 Konstantin Kokla.

Kiriku nurgakivi pandi nelipüha kolmandal päeval 27. mail 1914 ülempiiskop Joanni osavõtul. Kiriku nurgakivis on tsinkkastike pühaku säilmetega ning vaskplaat kirjaga: "Nurgakivi on pandud keiser Nikolai II valitsemise ajal 27. mail 1914 Riia ja Miitavi peapiiskopi Joanni poolt".[2] 1914. aasta sügiseks sai alumine kirik niipalju valmis, et selle sai kasutamiseks sisse pühitseda. Alumise kiriku peaaltar on pühitsetud Jumalaema Kaitsmise auks (pühitses ülempiiskop Joann 21. novembril 1914) ja teine kõrvalaltar Sarovi Serafimi auks (2. detsembril 1914).

1915. aasta augustis olid kiriku ehitustööd lõppenud ja septembri algul võttis ehituskomitee ehituse vastu. Ülemise kiriku pühitses ülempiiskop Joann 26. septembril 1915. Ülemise kiriku põhjapoolne kõrvalaltar on pühitsetud õilisusulise suurvürstinna Olga auks.[7]

1940. aastal kirikuhoone riigistati Nõukogude okupatsioonivõimude poolt. Aastakümneid kasutasid seda laohoonena Tartu Riiklik Ülikool ja Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum.[2]

Kirik tagastati Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tartu Pühade Aleksandrite kogudusele 1995. aastal. Aastatel 1996–1999 oli koguduse preester Samuel Puusaar. 24. detsembril 2002 anti hoone kogudusele pidulikult üle. EAÕK metropoliit Stefanus (Charalambides) pidas õnnistuspalve, ülempreester Johannes Keskküla ja ERMi direktor Jaanus Plaat allkirjastasid üleandmis-vastuvõtmisakti. Kirik taaspühitseti 2003. aasta suvel Tartu Pühade Aleksandrite kirikuna, see on pühitsetud õilisusulisele suurvürstile Neeva Aleksandrile, Konstantinoopoli ülempiiskop Aleksandrile ja Süvari vagale Aleksandrile.

ArhitektuurRedigeeri

Kahekorruseline sibulkuplitega kirik on haruldane näide vanavene kirikuarhitektuuri-mõjulisest sakraalarhitektuurist Eestis.[1] Selle arhitekt on Vladimir Lunski,[2] ehitustöid juhatas Fromhold Kangro.

Kultuurimälestiste riikliku registri andmetel on Aleksandri kiriku arhitektuuris ka vene modernstiili sugemeid, ehkki välisdekoori projekteerimisel on lähtutud Vladimiri-Suzdali vürstiriigi kirikuarhitektuurist. Hoone on ristikujulise põhiplaani ja astmelise ülesehitusega. Mitmekuplilise ehitise lääneküljel paikneb avara trepiga kõrge eeskoda. Välisukse ees on graniitastmetega kahepoolne trepp. Iseloomustavate detailidena loetleb Kultuurimälestiste riiklik register peatrepi etiku paisutatud ümarsambaid, kaarsillusega avasid, püstvagudega simssi, juugendornamendiga peatrepi võret, keskse paisutatud sambaga kaksik- ja kolmikaknaid ning akende krohvraamistust.[1]

IlukirjandusesRedigeeri

Kirikut on nimetanud Mats Traat oma novellikogus "Sarviku armastus" (Tallinn: Argo, 2007), Maimu Berg teoses "Meie hingede võlad" (Hea Lugu, 2018) ja Mae Mets luuletuses "Luud, veri ja tuhk" luulekogus "Valge villa" (Elva: M. Mäemets, 2013)[8].

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri