Pühalepa kirik

See artikkel on luteri kirikust; õigeusu kiriku kohta vaata Pühalepa õigeusu kirik; vennastekoguduse kiriku kohta vaata Pühalepa palvemaja

Pühalepa Püha Laurentiuse kirik ehk lühidalt Pühalepa kirik on kirik Hiiumaal Hiiumaa vallas Pühalepa külas. See on Hiiumaa vanim kirik. Kirik on pühitsetud pühale Laurentsiusele. Kirikut kasutab EELK Pühalepa Laurentsiuse kogudus.

Asukoht ja üldilme Redigeeri

Kirik asub Suuremõisa keskel olevast teeristist pool kilomeetrit idas ja Heltermaast 5½ km läänes. Kirikust vahetult lõuna poolt möödub Heltermaa–Käina maantee ja kirde poolt Heltermaa–Kärdla maantee. Suuremõisast läheb lossi suunas tammeallee, mis on koos Suuremõisa mõisapargiga kultuurimälestisena kaitse all.

Kiriku esialgne hoone ehitati gooti stiilis, hilisemad ümberehitused on toimunud pseudogooti stiilis. Ühelöövilise kiriku seinad on valgeks lubjatud, löövi kivikatus punakaspruun ning kellatorni metallkatus on vaskne. Põhja-, ida- ja lõunapoolsel küljel asuvad kõrged vitraažaknad. Kiriku kellatorni tipus kera kohal on tuule suunda näitav tornikukk. Katuse idapoolsesse otsa on püstitatud rist.

Kirikut ümbritseb põllukividega piiratud surnuaed (Pühalepa kirikuaed), kus on säilinud 17. sajandi rõngasrist ja teisi 17.–19. sajandi hauatähiseid. Kiriku kõrval kabelis on Jakob De la Gardie järeltulija krahvinna Ebba Margaretha Stenbocki sarkofaag.

Ajalugu Redigeeri

Kiriku esialgne tornita hoone ehitati 13. sajandi II poolel. 1575. aastal Liivi sõja käigus toimunud rüüsteretkes sai kirik tugevasti kannatada ja suuresti purustati. Kirik taastati pärast sõda madalamana. ^[1]

Pühalepa kirik 2023. aasta aprillis peale tornikiivri vahetust

1636. aastal paigaldati Hiiessaare mõisnikepaari Gentschiedenide kingitusena Pühalepa kirikusse skulptuurkantsel, mille raius dolokivist välja Haapsalu kiviraidur Joachim Winter. See hilisrenessanss-stiilis kantsel on tänapäeval ainuke kiviskulptuurkantsel Eestis. Kantslit hoiab oma õlgadel evangelist Markus, kel on vasakus käes raamat ning kelle jalge vahel on lõvi.^[2]

17. sajandi alguses hakati ehitama kellatorni, kuid kirikutorni kuju võttis see alles 18. sajandi II pooleks, kui 1770. aastal sai varasem rajatis kaks uut korrust. Tänase kuju sai kirikutorn 1874. aastal. Arvatavasti 1872. aastal paigaldati kirikule tornikukk, mis on senini ainuke tornikukk Hiiumaal.^[3] Enne tornikiivri vahetust oli torni kõrguseks 38,1 meetrit.^[1]

Suurem ümberehitus toimus kirikus 1860.–1863. aastal. Kirik ehitati kõrgemaks ja põhjakülge raiuti akende jaoks avad.

Peale Teist maailmasõda, 1951. aastast oli kirik kasutusel laona ja lagunes. 1950.–1980. aastatel toimusid kirikus Villem Raami juhtimisel mõningad uuringud, mille käigus kirikut mõõdistati ning kaevati mõningad šurfid. Esimesed suuremahulisemad tööd toimusid 1979. aastal.^[4] 1980. aastal avastati, et tornialuse eeskoja külgseinad võivad pärineda 14. sajandist, kiriku läänesein ja eeskoja külgkambrid 17. sajandist. Torni alt avastati ka kaks skeletti. Kuna üks matustest ulatus kiriku lääneseina alla, peab see olema olnud kivikirikust varasem.^[5]

1981. aastal uuringud jätkusid. Muuhulgas selgitati välja, et torn on ehitatud raudkividest vundamendile. Torni vundament oli süvendatud vaid 50 cm ulatuses looduslikku kruusasesse aluspõhja.^[6] 1986. aastal kaevati šurf kooriruumi, kus paljandus munakividega sillutatud vöönd.^[7]

Kirik taaspühitseti alles 1993. aastal. Samal aastal paigaldati koorilõpmikku Valev Seina vitraaž.^[1]

Peale 1986. aastat pole kirikus arheoloogilisi uuringuid toimunud, kuid 2021. aastal kaevati kirikaeda arheoloogide Martin Malve ja Monika Reppo jälgimise all elektrikaabli ühendamiseks trass, mille käigus avati ka umbes 40 cm laiune lõik kirikutorni ees. Luudega segatud pinnases oli võimalik taas jälgida torni munakividest vundamenti.^[8]

2023. aasta kevadel vahetati välja kiriku tornikiiver. Uus kiiver valmistati Saaremaal.^[3] Ühtlasi restaureeriti kiriku tornikukk ja torni-kuul ning annetajate toel kullati need ka üle.^[9]

Legendid Redigeeri

Kiriku interjöör

Asukoha valik Redigeeri

Pühalepa kiriku asukoha valiku kohta on olnud käibel mitu sarnast muistendit.

Matthias Johann Eiseni kirjapandud muistend "Pühalepa kirik" räägib sellest, et kiriku kohal asus kunagi hiielepik, kus käidi ohverdamas. Kristluse jõudmisel raiuti lepik maha, kasvama jäi vaid üks puu. Uus kirik otsustati ehitada sinna, kuhu kaks omapead jalutama lastud härga pidama jäävad. Kohalikel oli ehitamise koht püha lepa juurde juba planeeritud. Härgadele söödeti seal rammusat rohtu ja rakendati siis koormat vedama. Härjad tulid tagasi lepa juurde, kus nad olid harjunud sööma.

Teise variandi järgi oli härgadele taha rakendatud kivirahn. Sellega jäid härjad lepa taha kinni, kivi olevat praegugi kiriku ees maas.

Kolmanda variandi järgi olid härjad rakendatud nii, et parempoolne härg oli pandud vasakpoolseks ja vastupidi. Härjad saadeti ilma juhita minema. Vankri rummu ots jäi aga lepa taha kinni ning härjad pidid seisma jääma. Sinna ehitatigi kirik.

Pühalepa kirik 20. sajandi algul

Ehitamise algus Redigeeri

Kui kirikut hakati ehitama, siis kurat ei lasknud seda teha. Päeval ehitatu oli öösel kuradi poolt laiali veetud. Kui kirikuõpetaja oli kividele ristid peale teinud, oli kurat ehitajad rahule jätnud.

Kividega seotud muistendid Redigeeri

Kirikust mõnisada meetrit põhja pool asub Vanapagana kivi. Legendi järgi olevat vanapagan tahtnud kirikut kiviga puruks visata, kuid ta ei saanud pihta. Läheduses leidub teisigi kive, mille kohta sarnaseid muistendeid kirja on pandud.

Lossiga seotud muistendid Redigeeri

Suuremõisa lossist olevat kirikuni viinud maa-alune käik, mille kaudu krahv hädaolukorras lossi juurest minema saanud pääseda. Ilmselt ei ole nii pikka käiku kunagi olnud, sest lossist kirikuni on vahemaa peaaegu 1 kilomeeter.

Ohverdamiskombed Redigeeri

Praeguse Pühalepa kiriku kohal olevat hiidlased neljapäeviti alasti hulgakesi ohverdamas käinud. Ohverdamiseks võeti noad kätte ja üritati täkkida üksteist niimoodi, et veri voolama hakkaks. Samuti olla tehtud Kärdla lähedal Hiieselja hiies, seal võtnud veriseks täkkimisest osa ka naisterahvad. Täkkimise ajal olla mängitud torupilli.^[10]