Vappepitaaf on epitaafi ja surnusildi funktsioone ühendav enamasti puust nikerdatud polükroomne aadlivapina kujundatud mälestustahvel koos mälestustekstiga, mis on aadlisoost surnu mälestuseks kirikusse üles seatud.

Eestimaa aadliku ja Rootsi ohvitseri Heinrich von Knorringi vappepitaaf Niguliste kirikus

Vappepitaafi kanti matuserongkäigus sarga ees ning riputati kadunukese haua vahetusse lähedusse kiriku seinale. Aadlike vappepitaaf koosnes suguvõsa vapi pildiga vapikilbist, mille all paiknes tekstitahvel kadunukese elulooliste andmetega. Vapikilpi ümbritses rikkaliku taimornamendiga kiivrikate, mille kohal kõrgus turvisekiiver aadlikrooni ja kiivriehisega.

Vappepitaafide kasutamise kõrgaeg oli 17. sajand. Vappepitaafide traditsioon hakkas hääbuma pärast kirikuisse matmise keelustamist 1772. aastal[1].

Eestis on tänapäevani säilinud alla 200 vappepitaafi, üle poole neist asuvad Tallinna Toomkirikus.

 Pikemalt artiklis Eesti vappepitaafide loend

Viited

muuda
  1. Mäeväli, Sulev ja Ene Tromp. 2013. Tallinna toomkiriku epitaafid. Die Wappenepitaphe der Tallinner Domkirche. Epitaphs of the Tallinn Cathedral. Teine trükk. Tallinn: EELS Tallinna Piiskoplik Toomkogudus. lk. 8. (ISBN 978-9985-68-285-2)

Allikad

muuda
  • Merike Kurisoo, Ars moriendi – suremise kunst, EKM, 2013