Vikipeedia

Venekirves

Venekirves ehk sõjakirves on kivikirvetüüp, mida valmistasid nöörkeraamika kultuuride inimesed. Venekirvel on varreauk ning see on saanud nime oma kuju järgi, mis meenutab venet ehk paati. [1] [2]

Näiteid venekirvestest Soome rahvusmuuseumis

Venekirved olid tõenäoliselt nii tööriistad, prestiižiesemed kui ka relvad.[2]

Venekirveid valmistanud nöörkeraamika kultuuride inimesed elasid tänapäeva Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Ukrainas ning Venemaa läänepoolsetel aladel. Eestis elas nöörkeraamika kultuuri inimesi 2800-2000 eKr, teisisõnu neoliitikumis ehk noorema kiviajal. Nöörkeraamika algkodu oli alal, mis hõlmas Musta ja Kaspia mere äärseid steppe Venemaal ja Ukrainas ning lisaks veel Rumeeniat, Ungarit ja Bulgaariat. Umbkaudu aastatel 3800-2200 eKr oli sellel suurel alal aukhaudade kultuur. Geneetilised uuringud, täpsemalt vana DNA uuringud on näidanud, et aukhaudade ja nöörkeraamika kultuuride inimesed olid suguluses.[3] Nöörkeraamika kultuuridest räägitakse tavaliselt mitmuses, kuivõrd eri Euroopa osades on venekirveid teinud inimeste materiaalses kultuuris erinevusi, ent ühisosa on neil needsamad raieriistad, lisaks savist peekrid ja pikad tulekivilaastust noad. Eesti nöörkeraamika kultuuri alla kuulusid veel Läti, Lõuna-Soome, Ingerimaa ja Karjala maakitsus. [4]

Materjal ja tehnoloogia muuda

Venekirveid tehti Eestis enamasti uraliitporfüriidist, harvem ka diabaasist. Sellise eseme valmistamine oli ajamahukas töö: kirvele anti kuju täksimisega, seejärel selle pind lihviti, vahel ka poleeriti.[2] Kindlat järjekorda kirvevalmistamise etappides polnud. Näiteks Rootsist on leitud lõpetamata kirveid, millele oli kuju antud, kuid auku polnud puuritud, viidates sellele, et see etapp jäeti sealmail viimaseks. Samas on Lätist Abora I asulakohast leitud kirveid, mis olid pooleli jäänud, kuid millel oli varretusauk juba olemas.[5] Auk puuriti enamasti õõnespuuriga.[6] Pole teada, kas venekirveste tegemine oli oskustöö või valmistas igaüks neid vastavalt enda vajadustele. Arvatakse, et näiteks vähemalt Soomes tootsid kirveid spetsialiseerunud käsitöölised.[2]

Otstarve muuda

Venekirveste võimalikule kasutusele viitab nende teine nimetus: sõjakirved.[2] Teisalt peetakse nöörkeraamika kultuuri kandnud ühiskondade arengutaset liiga madalaks – tegu polnud riikidega – et neist kui (edukatest) sõjakatest vallutajatest rääkida.[7] Seega on üpris tõenäoline, et venekirveid ei valmistatud vaid sõjalistel eesmärkidel. Siiski võisid nad olla rituaalsed relvad lahingutes, millest võtsid osa noored mehed, kelle eesmärk polnud mitte rüüstada, vaid eelkõige ennast tõestada ning saada ühiskonna heakskiidu osaliseks.[8] Veel võisid venekirved tähistada kuulumist teatud rühma sekka, samuti pruukisid need olla staatusesümbolid või olla seotud taeva-ja äikesejumala kultusega.[2] Igal juhul on eksperimendid näidanud, et venekirved ja ka muud silmaga kivikirve tüübid sobivad nii raietööks, näiteks puude langetamiseks, kui ka inimeste peal kasutamiseks. Mitte eriti vaheda väljanägemisega terast hoolimata on venekirves puude langetamiseks tõhus, kuna kitsam ja seega teravam tera läheb kiiremini katki. Välja on pakutud ka venekirve adraterana kasutamise võimalust.[8] Venekirveste tööriistadena kasutamisele viitavad mitme eksemplari teralt leitud jäljed, mis tekivad nimelt raiumisest, samuti on mitmetel kirvestel tuvastatud üldisi kasutusjälgi nii tera-kui ka kannaosas.[2] [9] Sellegipoolest on Eestist leitud venekirveid tööriistadena vähem kasutatud kui näiteks lihtsaid silmaga kivikirveid. Seda on järeldatud tõsiasjast, et venekirvestel esineb intensiivsest kasutusest tingitud deformeerumist palju vähem.[10] Nii Eesti varaseimad venekirved ehk Külasema tüüpi kirved kui ka hilisemad ehk Karlova tüüpi ja teravakannalised kirved olid arvatavasti eelkõige sümboolse väärtusega. Kuigi kaht hilisemat kirvetüüpi enam haudadesse panustena kaasa ei pandud, peetakse neid sellest hoolimata prestiižseteks esemeteks, võttes arvesse, kui palju vaeva nende viimistlemisel on nähtud. Praktiline funktsioon oli lihtsatel kivikirvestel, teisisõnu kasutati erinevate kirvetööde jaoks rohmakama väljanägemisega kirveid. Neid tehti samal perioodil, kui hoolikalt lihvitud venekirveid.[11]

Eesti leiuaines ja kirvetüübid muuda

Eestist on leitud ligi 300 venekirvest, millest enamik on saadud juhuleidudena, kümmekond matustest ning üksainus on leitud asulakohast.[2] Eestist leitud venekirved jagunevad eri tüüpidesse, ent üldistatult võib öelda, et mida aeg edasi, seda lihtsamaks venekirved muutusid.[12] Mõnel Eesti, Soome ja Rootsi venekirvetüübil on alumisel küljel varretusaugu ümber eenduv sõõr, mille sees on rant, mis võimaldab kirvetera kindlamalt varre külge kinnitada.[13]

Kontinentaalne ehk Külasema tüüp muuda

  Pikemalt artiklis Külasema tüüpi kivikirves

Seda liiki kirvest on leitud nöörkeraamika asulakohtadest üle Euroopa, mistõttu see pruugib olla vanim venekirve tüüp, millest arenesid hilisemad kohalikud tüübid. Kontinentaalsel venekirvel on jäme kand, kirve ristlõige silma juures on ovaalne, kannal ümar.[14] Tihti on sellistel kirvestel pealtvaates näha üks või kaks sisse lihvitud soont, mis jooksevad kirveterast kannani ja mis jäljendavad arvatavasti kahe poolega vormis valatud vask-või pronkskirvest.[2] [15]

Karlova tüüp muuda

  Pikemalt artiklis Karlova tüüpi kivikirves

Sellist tüüpi kirve varretusaugu ümber on rant, kirve küljekandid on selgelt välja lihvitud ning tera kaardub tugevalt tahapoole. Lisaks asub kirvekannal nupp, mõnel eksemplaril on sarnaselt kontinentaalse tüübiga vaskkirvest imiteeriv pikisoon. Mitmeid Karlova tüüpi kirveid on saadud matustest, näiteks Ardust ning Tartust Karlovast, kusjuures viimane andiski sellele tüübile nime.[14] [12] Karlova tüüp kujunes välja Eesti saartel ning Lääne-Eestis ja selle tüübi arengut on mõjutanud Soome tüüpi venekirved, millel on samuti tugev kannanupp.[14] Seda tüüpi kasutati vähemalt 400 aastat.[12]

Teravakannaline kirves muuda

See kirvetüüp on pealtvaates rombi kujuga, samuti on tal rombikujuline ristlõige. Kannal nuppu pole või kui on, on see püramiidikujuline. Kasutusel olid teravakannalised kirved peamiselt Eesti mandriosas.[16] Seevastu näiteks Lätis polnud teravakannalised venekirved levinud nähtus, ent üksikuid leide, mida võiks selle tüübi hulka arvata, on lõunanaabri juurest leitud küll. Need on arvatavasti toodud sisse kas Eestist või Soomest.[17]

Teravovaalne kirves muuda

Tegu on ühe hilisema kirvetüübiga, mis, nagu nimigi viitab, on ovaalse põhiplaaniga. Selle kirvetüübi tera on lühike, ka pole tal eriti palju detaile, näiteks puuduvad tal kannanupu ja tera piire tähistavad sooned.[18]

Tatermaa tüüp muuda

See kirvetüüp levis Saaremaal ja Hiiumaal.[12] Tatermaa tüüp sarnaneb tera, putke ja kanna poolest Karlova tüübiga, ent on pealtvaates rombikujuline, mistõttu on sarnane ka teravakannalise kirvega.[19]

Fatjanovo tüüp muuda

Selle kirvetüübi selg on lame ning tera kaardub alla ja tahapoole. Eestist on seda tüüpi kirveid leitud vähe. Levinumad olid need Volga ülemjooksul, Dnepri jõe piirkonnas ning lõunapoolsetes Baltimaades.[20]

Lameselgne kivikirves muuda

Seda kirvetüüpi kasutati ilmselt kiviaja lõpul ja ehk isegi pronksiaja algussajanditel.[12] [21] Nagu arvata võib, on selle kirve põhiline tunnus lame selg, lisaks on kirvesilma ümber väljaulatuv putk. Peale Eesti kasutati selliseid kirveid vähesel määral ka Soomes, Lõuna-Skandinaavias ja Venemaa keskosas.[12]

Venekirved kui tõendid Eesti ja naabermaade lävimisest muuda

Nagu teravakannaliste kirveste all mainiti, vahetasid omavahel kirveid Soomes, Eestis ja Lätis elanud nöörkeraamika kultuuride populatsioonid, [17] ehkki toona neid riike ei eksisteerinud ja seega ei saa ilmtingimata rääkida eri kultuuride või rahvuste läbikäimisest. Pealegi moodustavad Eesti ja mitmed selle riigi naaberpiirkonnad, näiteks Lõuna-Soome ning Põhja-Läti tänapäeva arheoloogide silmis ühtse omanäolise nöörkeraamika kultuuripiirkonna, mida nimetatakse Eesti nöörkeraamika kultuuri alaks.[4] Igal juhul tõendavad tänapäeva Eesti ning näiteks Soome vahelisi sidemeid muuhulgas Keila lähedalt ning Risti kandist leitud Soome tüüpi venekirved, millele on iseloomulik selgelt eristuv kannanupp ning varretusaugu ümber olev eenduv sõõr ehk putk, samuti on Soome tüübil küljelt vaadates tugevalt kumer esikülg ja lame alumine pool. Eestis vähe kasutust leidnud diabaas oli Soomes venekirveste tootmiseks põhiline kivim. [22]

Muud silmaga kivikirved muuda

Venekirveste kasutusajal valmistati ka nõnda-öelda atüüpilisi silmaga kivikirveid, näiteks tilgakujulisi, kolmnurkseid ja ovaalseid kirveid, mille mõned uurijad on paigutanud lihtsate silmaga kirveste koondnimetuse alla. Otstarve oli neil arvatavasti sama, mis venekirvestel. Pealegi sõltub silmaga kivikirve määratlus tihti uurijast, kuivõrd raieriist, mis kuju poolest on justkui venekirves, ent mille pind on lihvimata, paigutatakse vahel hoopis lihtsa kivikirve kategooriasse ja vastupidi. Lihtsad silmaga kivikirved ei hõlma kivikirveid, mis kuuluvad kindlalt pronksiaega ja mille tarbeks osa uurijaid eristab kolmandat silmaga kirveste alaliiki: hilised silmaga kirved. Selle tüübi alla kuuluvad viisnurksed, rombikujulised ning painutatud kannaga kirved.[23]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. (1982). Eesti esiajalugu. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 101. ISBN 978-9949-863-29-7.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Kriiska jt 2020: 127
  3. ↑ Kriiska jt 2020: 108
  4. ↑ 4,0 4,1 Kriiska jt., lk 107-108.
  5. ↑ Loze 2000: 141
  6. ↑ Johanson 2006: 35
  7. ↑ Christensen 2004: 131-132 in Johanson 2006: 39
  8. ↑ 8,0 8,1 Johanson 2006: 39-40
  9. ↑ Johanson 2006: 42
  10. ↑ Johanson 2006: 36
  11. ↑ Johanson 2006: 44
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 Kriiska jt 2020: 128
  13. ↑ Äyräpää 1952: 90 in Loze 2000: 141
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Jaanits jt 1982: 111
  15. ↑ Jaanits jt 1982: 101
  16. ↑ Jaanits jt 1982: 113
  17. ↑ 17,0 17,1 Loze 2000: 144,145
  18. ↑ Jaanits jt 1982: 116
  19. ↑ Jaanits jt 1982: 113
  20. ↑ Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. (1982). Eesti esiajalugu. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 113. ISBN 978-9949-863-29-7.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  21. ↑ Johanson 2006: 23
  22. ↑ Jaanits jt 1982: 111, 113-114, 116
  23. ↑ Johanson 2006: 23-25, 37, 42

Kirjandus muuda

Jaanits jt = Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. 1982. "Eesti esiajalugu". Tallinn: Eesti Raamat. lk. 101-117. ISBN 978-9949-863-29-7.

Johanson, K. 2006. "Silmaga kivikirved Eesti arheoloogilises materjalis. Juhuleidude tõlgendusvõimalusi." Magistritöö, lk. 21-23; 35-45.

Kriiska jt = Kriiska, A., Lang, V., Mäesalu, A., Tvauri, A., Valk, H. 2020. "Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg", lk. 107-108, 127-128.

Loze, I. 2000. Some aspects of classification of stone battle (boat-) axes found in Latvia. - "De temporibus antiquissimis ad honorem Lembit Jaanits". Muinasaja Teadus 8, lk. 133-146.

Galerii muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Venekirves&oldid=6566523"