Tahkuna rannakaitsepatarei nr 26

Tahkuna rannakaitsepatarei nr 26 ehk Tahkuna patarei nr 26 IV-130/50 oli Balti laevastiku rannakaitsepatarei Hiiumaa Tahkuna poolsaarel Tahkunal Tahkuna tuletorni lähedal.

Kahuriõu

Kahuriõu varjendiga

Rannakaitsepatarei ehitati aastatel 1939–1940, NSV Liidu mereväe Balti laevastik Tallinna mereväebaasi Tallinna peabaasi Läänemere rajooni rannakaitse osana.

Läänemere rajooni rannakaitse Eelpositsiooni kaitsesektorisse kuulusid Hiiumaal veel rannakaitsepatarei nr 12 Hiiesaarel, rannakaitsepatarei nr 42 Kõpu poolsaarel Ristna piirkonnas, rannakaitsepatarei nr 316 Tahkuna poolsaarel Lehtma piirkonnas ja rannakaitsepatarei nr 149 Kõpu poolsaarel Poama piirkonnas.

Patareikompleks muuda

Laskemoonavarjend

Patarei majutusvarjend

Teise maailmasõja patarei majutusvarjend

Tahkuna rannakaitsepatarei nr 26 ehitati NSV Liidu sõjajõudude poolt aastatel 1939–40.

Patarei tulejuhtimistorn 2

Patarei nr. 26 jaoks ehitati 13 eri rajatist ja kolm eraldi paiknevat kuulipildujadotti kaitsmaks juurdepääsuteed Tahkunale. Suurtükipatarei varustamiseks taastati enne esimest maailmasõda rannapatarei nr 39 jaoks ehitatud Lehtma-Tahkuna raudteeharu^[1] Lehtma sadamast, pikendades seda uue patareini üle poole kilomeetri. Lisaks rajati mitmed kõrvalharud erinevate varjenditeni. Rannakaitsepatarei koosseisu kuulusid mh ehitised:

4 ümmarguse põhiplaaniga betoonist kahuriõue koos ristkülikukujulise põhiplaaniga betoonist, kahe sissekäigutunneliga varjendiga^[2]^[3]^[4]^[5]
Suur, alt ümmarguse ja ülalt ovaalse põhiplaaniga, ca 17 meetri kõrgune tulejuhtimistorn^[6] komandopunkriga^[7]
Tuleliini taga teise ja kolmanda suurtükiõue vahel, väike tulejuhtimistorn^[8]
Majutusvarjend^[9]
Kahuripositsiooni tagalas paiknesid laskemoonalaod, katlamaja, pumbajaamad^[10]^[11]-veereservuaarid^[12],^[13] 250 meetrit pikk maa-alune veekanal,^[14] elektrijaam^[15]-meeskonnapunker jms.

Vitali Navožnõhhi mälestusmärk, 1941. aastal langenud "Hiiu saarte kaitsjatele - Balti meremeestele", Tahkuna rannakaitsepatarei nr 26 komandotorni juures

Rannapatarei relvastuses (tähistus IV-130/50) oli neli suurtükki, mille kaliiber oli 130 ja suurtükitoru pikkus 50 kaliibrit. Suurtükkide laskekaugus oli 24 km (130 kaabeltaud).

Laskemoonavarjend muuda

Kahuriõue kõrval asus T-tähe kujulise põhiplaaniga laskemoonavarjend, kus oli ka teenindav meeskond. Varjendis oli kaks põhiruumi - üks laengutele ja teine mürskudele. Varjendil on kaks ümmargust, kehandist väljaulatuvat, betoonist laskeavadega varustatud lasketorni. Varjendil on neli sissepääsuava ja kaks laoruumi. Osaliselt on säilinud mürsu ja laenguriiuleid oma algsetes kohtades.^[16]

Majutusvarjend muuda

Majutusvarjend oli Tahkuna rannakaitsepatarei teenindava personali elamiskoht. Elamu paikneb ümbritseva maapinna suhtes peaaegu samal tasapinnal. Ilmselt varjumise eesmärkidel oli elamu betoonkorpus kaetud loodusliku pinnasega. Patareivarjendid olid gaasikindlad ja varustatud õhupuhastitega, kõigis oli elekter, vesivarustus ja keskküte, mis tulid elektrijaamast ja keskkatlamajast.

Tulejuhtimistorn komandopunkriga muuda

Rannapatarei asus Tahkuna–Lehtma teeristilt itta, Lehtma suunas, kus liivaluites on tänapäevani säilinud raudbetoonist käikude ja ruumidega kolmekorruseline kasemattide süsteem. Luite harjal, suurtükkidest paremal asus massiivne raudvaatetorn, kust lahingu ajal suunati rannakaitsepatarei tuld.

Rannakaitsepatarei nr 26 Teises maailmasõjas muuda

1941. aasta oktoobri alguses hõivasid Saksa väed Saaremaa (Operatsioon Siegfried) ja 12. oktoobril jõudsid Saksa dessantväed Lõuna-Hiiumaale Emmastesse. Kotti jäetud Nõukogude armee üksused, Balti laevastiku meremehed ja osa sõja hakul moodustatud Eesti hävituspataljoni võitlejaid taganesid Tahkuna poolsaarele. Lahingud poolsaare lõunapiiril kestsid 17.-19. oktoobrini. Osa nõukogude võitlejaist jõuti Lehtma sadama kaudu evakueerida Soome Hankosse. Viimane äga lahing toimus 1941. aasta 20. oktoobri hilisõhtul ja 21. oktoobril läks Tahkuna poolsaar koos rannapatareiga sakslaste valdusse.

Patarei nr 26 positsioonid olid kasutusel ka peale II maailmasõda aastatel 1944–1955, seal paiknes siis kolm 130 mm suurtükki.