Hüti (Hiiumaa)
Hüti on küla Hiiumaal Hiiumaa vallas. Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Hiiu valda, kuni 2013. aastani Kõrgessaare valda.
Hüti | |
---|---|
Pindala: 6,4 km² (2020)[1] | |
Elanikke: 4 (31.12.2021)[2] | |
EHAK-i kood: 1971[3] | |
Koordinaadid: 58° 54′ N, 22° 30′ E | |
Küla piirneb idas ja kirdes Heiste, põhjas Paope, läänes Kiivera ning lõunas Sülluste külaga.
Nimi
muudaKüla nimi tuletub klaasikoja mõistest kas saksa keelest Glashütte või rootsi keelest Glashytta. [4]
Loodus
muudaKülas asub Hüti looduskaitseala. Küla läbib Paope oja.
Elanike arv
muudaElanike arv | Aasta |
---|---|
27 | 1959 |
17 | 1970 |
8 | 1979 |
11 | 1989 |
1 | 2000 |
4 | 2021 |
Talud
muudaHüti talud 1917 [5]
Talu number | Talu nimi | Suguvõsa |
---|---|---|
1 | Andruse | Püssim |
2 | Kubja | Eik |
3 | Kustawi | Küttim |
4 | Vahi | Rool |
Ajalugu
muudaKüla kuulus ajalooliselt Lauka mõisa alla. Hütil asus 17. sajandil Eesti esimene klaasikoda - Hüti klaasikoda.
1725–1726 Läänemaa adramaarevisjonis elas piirkonnas talunik Hütte Peter. Hiljem asus külas metsavahikoht. 1835 asus Hütis kaks talu, mille üks peremees sai perenimeks Küttim ja teine Püssim, sulased aga Klemm ja Valk (Walk). [6] 1917 asus külas 4 talu.
Taristu
muudaHüti küla asub Lääne-Hiiumaa oluliste teede ristumiskohas. Külas ristub Käina–Hüti tee Kõrgessaare–Hüti–Puski teega, külast lähtuvad Paope–Hüti tee, Hüti–Laasi tee ja Kiivera–Sülluste tee.
Kultuur
muudaKlaasikoja endises asukohas teostas 1958–1961 väljakaevamisi Maks Roosma. Kunstnik Valev Sein rajas 2008 klaasikoja asukohta pudelipuu, mille 2013 asendas monumendiga "Soovide puu".
Viited
muuda- ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
- ↑ Statistikaameti statistika andmebaas, vaadatud 14.09.2023.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
- ↑ Marja Kallasmaa: artikkel "Hüti" Eesti kohanimeraamatus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.
- ↑ Kõrgessaare valla elanike nimekiri; Rahvusarhiiv, era.4313.1.608; 1917
- ↑ Reigi kihelkonna perekonnanimede panemise raamat; Rahvusarhiiv RA,EAA.1864.2.VIII-194; 1835