Ava peamenüü

Kõrgessaare mõis

Disambig gray.svg  See artikkel on Reigi kihelkonna rüütlimõisast; Rõuge kihelkonna Pindi kõrvalmõisa kohta vaata artiklit Kõrgessaare mõis (Rõuge)

Kõrgessaare mõis (saksa keeles Hohenholm) oli rüütlimõis Hiiumaal Reigi kihelkonnas.

AjaluguRedigeeri

Kõrgessaare 9-adramaaline väikemõis rajati 16. sajandil Liivimaa sõja ajal Rootsi poolele üle läinud Vene bojaar Perwoy Putilovi poolt.

Kõrgessaare mõisa alasid laiendati Kõrgessaare küla arvelt 17. sajandi algul, kui väljapaistvate teenete eest Rootsi riigile sai 1624. aastal Jakob de la Gardie valdusse kaks kolmandikku Hiiumaa saarest. 1624. aastal rajati Kõrgessaare mõis koos Kõrgessaare sadamaga, mille kaudu peeti korrapärast laevaühendust Stockholmiga. Algul kuulus mõis De la Gardie'dele, 1691. aastal mõis redutseeriti Rootsi kroonile tagasi ning mõis oli riigimõis ka Vene ajal kuni 1755. aastani. Kõrgessaare riigimõisa viimaseks rentnikuks oli Zoege von Manteuffel.

1755. aastal anti mõisavaldus pärisomandiga tagasi krahvinna Stenbockile kui De la Gardie pärijale, Ebba Margaretha Stenbocki surma järel 1775. aastal sai mõisa omanikuks tema poeg Karl Magnus Stenbock, kes 1781. aastal müüs mõisa 55 000 hõberubla eest parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile. Parun von Ungern-Sternbergi Siberisse pagendamise järel 1804. aastal läks Kõrgessaare tema nooremale pojale Heinrich Georg Eduard von Ungern-Sternbergile.

1858. aastal müüdi mõis Elistverest pärit krahv Reinhold Andreas von Stackelbergile, kes andis selle koos päraldisega oma väimehele Hiiu-Suuremõisa mõisa omanikule Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternbergile, millega Ungern-Sternbergide maad Hiiumaal taas mõneks ajaks ühte koondati. Kõrgessaare läks üle tema pojale krahv Ewald Adam Gustav Paul Konstantin von Ungern-Sternbergile (Läänemaa Ungru mõisa Ungru lossi ehitajale). 1907. aastal läks Kõrgessaare mõis Jevgenia Apollovna Bodarevskile. 1909. aastal sai mõisa valdajaks pank, 1912. aastal ostis osa mõisast aktsiaselts La Viscosa ja eraldatud maa-alale ehitati suur kunstsiidivabrik. Eesti Vabariigi ajal tükeldati maad talupoegadele.

MõisahoonedRedigeeri

Mõisa puidust ühekorruseline baroksiilis peahoone püstitati mõisa arvatavasti 18. sajandi lõpul. Mõisa peahoone on hävinud, kasutuseta jäänud hoone varises 1950.–1960. aastatel ning selle varemed likvideeriti lõplikult 1972. aastal.

Mõisa puust valitsejamaja on olnud kasutusel nii lasteaia kui ka algkoolina, kohaliku seltsimajana ning viimasel ajal asuvad seal Kõrgessaare Keskraamatukogu, Lauka Päevakeskuse ruumid ja Kõrgessaare Vaba Aja Keskuse kultuuri- ja noorsootöötaja ruumid.

Mõisa majandushoonedRedigeeri

 
Viinavabrik õhust

Tähtsamad mõisa kõrvalhooned, teiste seas ait, tall-tõllakuur ja valitsejamaja, paiknesid peahoone esise auringi äärtes. Ülejäänud kõrvalhooned asetsesid läheduses ning peahoonest kagu pool. Peahoone taga (loode pool peahoonet) oli suur 1,6 hektari suurune Kõrgessaare mõisa park, selle taga omakorda aga asus hollandi stiilis mõisa tuulik, mis on hävinud.

Kõrgessaare mõisa viinaköökRedigeeri

1880. aastal püstitati suurejooneline historitsistlik Kõrgessaare mõisa viinaköök, mis asus mõisasüdamest 250 meetri jagu kirdes. Viinavabriku ees on väike tiik jahutusvee tarbeks. Kõige paremini on mõisasüdamest säilinud viinavabrik, mis on säilitanud oma ajaloolise väliskuju. Mõisa viinaköögi ees on vana tiik, mille kaldal asub 1989. aastal avatud ja Riho Kulla kavandatud mälestuskivi 1941. aastal põhja lastud tulelaevale Hiiumadal.

1911. aastal hakati mõisast paarsada meetrit kagusuunal ehitama aktsiaselts La Viscosa kunstsiidivabrikut, mis aga 1914. aastal alanud Esimese maailmasõja tõttu ei hakanudki tööle. Aktsiaseltsi asukoht oli Peterburi, osanikeks peamiselt juutidest vabrikandid Belgiast, Inglismaalt ja Prantsusmaalt, kohapealseks direktoriks üks osanikke Cogan-Bernstein. Vabrikutöölistele ehitatud töölisasulast kujunes Kõrgessaare alevik, rahvapäraselt Viskoosa.

Tänapäevaks on alles mõned kõrvalhooned. Muu hulgas on säilinud 1880. aastal ehitatud viinaköök, ait, valitsejamaja ja kaks lubjapõletusahju, millest kolm esimest on muinsuskaitse all.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri