Ava peamenüü

Tuuleveski

(Ümber suunatud leheküljelt Tuulik)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib viljajahvatamisehitisest; tuulikuks nimetatakse ka tuulemootorist ja elektrigeneraatorist koosnevat tuuleelektrijaama agregaati, selle kohta vaata Tuulik (agregaat); mitte segi ajada tuulegeneraatoriga; Jõhvi teatri kohta vaata Tuuleveski (teater); perekonnanime kohta vaata Tuulik (perekonnanimi)

Kolm levinumat tuuliku toimimismehhanismi
Kuremaa mõisa tuuleveski
Aaspere mõisa tuuleveski

Tuuleveski ehk tuulik on ajam või ehitis, mis muundab tuule kineetiline energia mehaaniliseks energiaks ehk saab tööks vajaliku energia tuulest.

Varem kasutati tuuleveskeid peamiselt vilja jahvatamiseks ja vee teisaldamiseks, tänapäeval on tuuleveskite kaasaegsete analoogide – elektrituulikute – kasutusala seotud peamiselt elektrienergia tootmisega.

Sisukord

EtümoloogiaRedigeeri

Sõna tuuleveski tuleneb sõnast vesiveski, mille algne sõnakuju oli vesikivi (analoogselt vanemale jahvatamisvahendile käsikivile). Sõna vesikivi mugandamisel on sajandite jooksul saadud sõna veski. Kuna tuulikud on jõudnud Eesti aladele mõnevõrra hiljem, kui vesiveskid, on sõnale veski lisatud eesliide sama jahvatusprotsessi iseloomustamiseks vaid tuule jõul – tuuleveski. Mitmesuguste ülesannete täitmiseks kasutatavate veskite jaoks on samal põhimõttel tuletatud vastavaid nimetusi. Jahuveskit kasutati teravilja jahvatamiseks, kuivendusveskit vee jõkke või veehoidlasse pumpamiseks, õliveskit seemnetest õli eraldamiseks, paberiveskit paberi valmistamiseks, saeveskit puidu saagimiseks.[1]

Tuuleveskid EestisRedigeeri

 
Ervita külas paiknev tuuleveski vare

Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa alal pärinevad 14. sajandist. Tuuleveskite ehitamisel võeti eeskuju Lääne-Euroopast, kus valmistati kogu kerega tuuldepööratavaid pukktuulikuid. Selliseid tuulikud esinesid Lääne-Eestis rannarootslaste aladel, Läänemaal, Pärnumaal ja Lõuna-Harjumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Ühtlasi olid tuulikud sealkandis ka talu iseolemise sümboliks.

Mujal Eestis kerkisid mõisate juurde suured peast pööratavad Hollandi tüüpi tuulikud. Nende ehitamine hoogustus eriti 19.–20. sajandi vahetusel, sest siis laienes taoliste tuulikute ehitamise õigus ka talupoegadele. Tuulikuid kerkis pea kõikjale üle Eesti.

Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades (Harjumaal, Lääne-, ja Ida-Virumaal, Järvamaal Pandivere kõrgustikul ja Raplamaal) levisid enamasti üleni kivist tuuleveski kehandid, Lõuna-Eestis esines rohkem puitkerega Hollandi tüüpi tuulikuid.

PildidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • "Vanad Eesti pukktuulikud". V. Fuchs; Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum, Tallinn, Valgus 1971, brošüür 48 lk
  • "Eesti Talurahvaarhitektuur". Karl Tihase; Tallinn, Kunst 1974, raamat 380 lk

ViitedRedigeeri

  1. Tuuleveskid – minevikumälestised, Ärgake! 2003 (vaadatud 20.07.2019)

VälislingidRedigeeri