Äksi kihelkond (lühend Äks; saksa keeles Kirchspiel Ecks) oli ajalooline kihelkond Tartumaa põhjaosas ja Tartu kreisis Liivimaa kubermangus.

Äksi kirik
Liivimaa kubermangu Tartu kreis. Liivimaa atlas (1798)

Kihelkonna pindala oli 406,7 km².

Piirkonna ajalugu Redigeeri

Kihelkond asutati arvatavasti 15. sajandil[1], allikates on seda esimest korda mainitud 1443. aastal.[2]

20. sajandi alguseks oli kihelkonnas 43 küla rohkem kui 600 taluga. Kihelkonnakirikuks oli Püha Andrease kirik.[2]

Äksi kihelkonna mõisad Redigeeri

Kihelkonnas paiknes 11 peamõisat: 1 kirikumõis, 8 rüütlimõisat, 1 linnamõis ning 1 riigimõis. Lisaks veel 7 karjamõisat.[1]

Äksi kihelkonna vallad Redigeeri

Äksi kihelkonna kalmistud Redigeeri

Äksi kihelkonna pärand Redigeeri

Eesti Rahva Muuseum alustas Äksi kihelkonna pärimuse kogumist 1912. aastal. Muuseumi kogudes on Äksi kihelkonnast kokku ligi 500 eset. Nende hulgas on palju tööriistu, eriti just käsitööliste spetsiifilisi esemeid. Võrreldes teiste kihelkondadega on aga suhteliselt vähe rahvariided. Lisaks esemekogule on muuseumi arhiivis ligi 200 fotot. Joonistekogus on 51 joonist, suuremalt jaolt mitmesugused hoonete plaanid ja ehitusdetailide kujutised.[2]

Kihelkonna alad tänapäeval Redigeeri

Tänapäeval on Äksi kihelkonna alad jaotatud kaasaegse Jõgeva- ja Tartumaa vahel. Tartumaale jääva osa enamik koos kihelkonnakeskusega moodustab Tartu valla põhjaosa. Kihelkonna edela- ja läänepoolsed alad kuuluvad Tartu valda. Kaasaegse Jõgevamaa piirides on Äksi kihelkonna põhjapoolne ots Jõgeva vallas.[1]

Vaata ka Redigeeri

Viited Redigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Äksi kihelkond Eesti mõisaportaal (vaadatud 29. veebruar 2012)
  2. 2,0 2,1 2,2 Äksi kihelkond Eesti Rahva Muuseum (vaadatud 29. veebruar 2012)

Kirjandus Redigeeri

  • Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt. Lk 384.
  • Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk-d 242–247.