Pöide vald
See artikkel on aastatel 1991–2017 eksisteerinud valla kohta; 1939 loodud valla kohta vaata artiklit Pöide vald (1939). |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Pöide vald oli vald Saare maakonnas.
Pöide vald | |
---|---|
Pindala: 123,6 km² | |
Elanikke: 852 (1.01.2017)[1] | |
Rahvastikutihedus: 6,9 in/km² | |
EHAKi kood: 0634[2] | |
Keskus: Tornimäe | |
Vald muutus 2017. aastal Eesti omavalitsuste haldusreformi käigus kõigi Saaremaal asunud valdadega ühtseks Saaremaa vallaks.[3]
Pöide viimane vallavanem oli Andres Hanso.[4]
Külad
muudaArdla, Are, Iruste, Kahutsi, Kakuna, Kanissaare, Keskvere, Koigi, Kõrkvere, Kärneri, Kübassaare, Leisi, Levala, Metsara, Mui, Muraja, Neemi, Nenu, Oti, Puka, Pöide, Reina, Sundimetsa, Talila, Tornimäe, Ula, Unguma, Uuemõisa, Veere, Välta
Loodus
muudaLahed
muudaHarju laht, Leetse laht, Muraja laht, Nenu laht, Nõudla laht, Udriku laht, Undu laht
Poolsaared
muudaKübassaare poolsaar, Muraja poolsaar, Täkksaare poolsaar, Undu poolsaar
Laiud
muudaAavilaid, Anulaid, Kalmelaid, Kõrgelaid (Muraja lahes), Kõrgelaid (Kiudu lõpes), Lehmlaid, Loomalaid, Madallaid, Oitma laid, Pihlalaid, Pikklaid, Pisselaid, Rooglaid, Suuregilaid, Suutselaid, Tumalaid, Udriku laid, Villemi laid
Ajalugu
muudaKeskmisel kiviajal oli peaaegu kogu Pöide ala litoriinamerega üle ujutatud. Venekirvekultuuri ajastul (1500–600 eKr) oli Pöide aladel kujunenud kindel püsiasustus.
Muistsete läänemeresoome hõimude halduslik-territoriaalne üksus oli kihelkond, mille keskus oli linnus. Pöide koos Muhuga moodustas muinasaja lõpul Horele-Mone kaksikkihelkonna. See siiski oletatav kaksikkihelkond lõhestus kristluse tulekuga kaheks iseseisvaks kiriklikuks kihelkonnaks: Muhuks ja Pöideks.
Varaseimas Saaremaa üksikuid maakohti loetlevas ürikus nimetatakse ala, mis moodustas Pöide ja Jaani kihelkonna, Horeleks. Koos Horele nimega, mis on säilinud praeguse Ardla (veel 16. sajandil Hordele) küla nimes, mainitakse Pöidet ainult korra. Pöidet on mainitud 1233. aasta Saaremaa jagamist märkivas ürikus, mille järgi Horele ja Mone langesid ordu võimu alla. 1254. aastast alates kasutatakse kihelkonna kohta, kuhu kuni 17. sajandi lõpuni kuulus ka hilisem Jaani kihelkond, eranditult ainult Pöide (Peude) nime.
Põllumaa headuse tõttu kujunes asustus Pöidel juba muinasajal tihedamaks kui mujal Saaremaal. Varasem asustus paiknes piki tervet kihelkonda läbivat maanteed ja selle lähemas naabruses, praeguste Ardla, Muiküla ja Tornimäe ümbruses. Keskus oli ilmselt Ardla, mis andis oma nime – Horele – tervele kihelkonnale. Hõredamalt ja osaliselt koguni täiesti asustamata olid rannikualad.
13. sajandi teisel poolel rajas Liivimaa ordu Pöidele linnuse. 14. sajandi esimesel poolel ehitati linnus ümber suurejooneliseks kihelkonnakirikuks. Pöide Maarja kirik on Saaremaa kõige suurem kivikirik. Ümber kiriku tekkis kihelkonna keskus, milleks oli kuni 1918. aastani Levala küla, kus oli kolm kauplust ja kõrts.
1564. aastal müüs ordufoogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff Maasilinna foogtkonna Taani kuningas Friedrich II-le. Pöidel algas Taani aeg. Taani võimu esimesed aastad tõid kihelkonnale küllaltki suuri raskusi, eriti just võitlustega, mida peeti taanlaste ja rootslaste vahel Maasilinna lossi pärast. Et taanlastel oli raskusi lossi kaitsmisega, lasid nad lossi 1576. aastal õhku. Sõdade tagajärjel vähenes ja vaesus kihelkonna rahvastik, paljud talud ja isegi terved külad jäid tühjaks või kadusid. Enne kui rahvaarv jõudis tõusta endisele tasemele, puhkes uus sõda. 1611. aasta sügisel tungisid rootslaste väesalgad Muhu kaudu Pöidele ja jäid sinna talvekorterisse. 1612. aasta jaanuaris tungisid nad ühes mandrilt saabunud uute vägedega edasi ja laastasid kogu maakonna, viies lahkudes kaasa sealseid talupoegi. 1618. aastal oli Pöidel 50% kõigist talurahva valduses olevast kultuurmaast söötis.
Eramõisate valduste kõrval oli Pöidel üle 100 adramaa talumaad, mis ei moodustanud küll asustuslikult omaette suletud tervikuid, kuid asusid enamik hajavaldusena riigi kätte jäänud talumaade hulgas. Nii oli Reinu mõisa valduses Kahutsi küla ja üksikuid talusid Iruste ja Levala külast. Jaani kihelkonda kuulus muuhulgas Pöide Are küla. Otimõisale kuulus enamik Veere ja osa Välta külast. Kingli mõisa valduses olid aga Neemi, Pahavalla ja Kuke küla.
Rootsi ajal asutati lisaks kolmele senisele ametkonnale veel neljas: Laimjala (Gustavsdahl) ametkond, samanimelise mõisaga keskuses. Pöördelisema tähtsusega oli sealsele talurahvale Karl XI alustatud agraarreform, mis tõi põhilisi muutusi talurahva sotsiaalsesse ellu.
Raskelt tabasid Pöide kihelkonda Põhjasõda ja katk. Venelaste röövsõda ja taud nõudsid palju ohvreid. Suremuse tagajärjel tühjaks jäänud talude ja maade hulk oli väga suur. Veel 1731. aastal oli Pöidel 426 täiesti tühja talu söötis maaga ja ainult 290 asustatud talu; seejuures oli viimaste tööjõud ja vahendite hulk nii väike ja nõrk, et ei suudetud kaugeltki majandada taludele kuuluvaid maid katkuaegses ulatuses. Rahu saabudes kasvas talurahva arv vaatamata üha raskematele elutingimustele, halvenevale õiguslikule ja majanduslikule seisundile siiski jõudsalt.
1848. aastal oli Pöide kihelkonnas 2413 elanikku. Seoses tsaarivalitsuse soositud usuvahetuse aktiivsusega piirkonnas valmis 1873. aastal Tornimäel Neitsi Maria kirik. Kirik tegutseb siiani ja on Saaremaa kõige suurem õigeusu kirik. Koos kirikuga ehitati Tornimäele pastoraat, köstrimaja ja koolimaja. Suur nälg tabas Pöidet 1868. ja 1869. aasta viljaikalduse tõttu. Puhkenud näljahädast ja sellega kaasnenud taudidest pääses kihelkond alles väljastpoolt tulnud toetuse ja riikliku viljalaenu abil.
Saaremaa oli 19. sajandi keskel jaotatud 13 kihelkonnaks. 1891. aastaks oli tollase Uuemõisa vallaga liidetud Keskvere, Reina, Tumala-Orissaare ja Pöide kirikuvald. Valla keskus asus Kärneri külas. Kihelkonna põhjaosast läksid mõned alad Maasi vallale.
1905. aasta revolutsioonilisel liikumisel oli Pöidel tugev poolehoid. Vägivallategusid siiski toime ei pandud, põletati vaid mõned mõisaküünid. Tegutseti seadustega enam-vähem lubatud raamides. Pöidelt on pärit Saaremaa kõige radikaalsemad juhid, eesotsas Uuemõisa vallakirjutaja Ernst Sarapuuga, kes oma aktiivsusega Kuressaare ja Pöide rahvakoosolekutel detsembris 1905. aastal said kuulsaks nn pöidulaste parteina. Karistussalk jõudis Pöidele vana-aasta õhtul 1905. aastal ja peatus Uuemõisa vallamajas. Suurimaks süüdistajaks olnud Uuemõisa omanik N. von Nolcken. Eriti oli otsitud E. Sarapuud ja M. Trulli, neil aga olevat õnnestunud pageda. Hiljem andis Sarapuu end ise võimude kätte ja 1908. aastal karistati teda kolmeaastase kindlusvangistusega.
Nõukogude ajal oli valla alal Pöide külanõukogu, Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel moodustati 1991. aasta 26. septembril Pöide vald.[5] 21. oktoobril 2017. aastal, Saaremaa Vallavolikogu valimistulemuste väljakuulutamise päeval, jõustus Saaremaa valdade, sealhulgas Pöide valla ühinemine ning moodustati uus omavalitsusüksus Saaremaa vald.
Vaatamisväärsused
muudaPöide kirik, Tornimäe kirik, Oti mõis, Pöide kalmistu, Kõrkvere tuuleveski, Pöide ehk Kahutsi maalinn, Mihkel Ranna dendraarium, Kübassaare mets, Aavakivi, Koigi raba õppe-matkarada.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Statistikaamet, vaadatud 30.05.2017.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator
- ↑ Kihelkonna valla, Kuressaare linna, Laimjala valla, Leisi valla, Lääne-Saare valla, Mustjala valla, Orissaare valla, Pihtla valla, Pöide valla, Salme valla, Torgu valla ja Valjala valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159 "Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine" muutmine
- ↑ Siseministeerium: Kohalike omavalitsuste juhid 2014. a. jaanuari seisuga, vaadatud 17. oktoober 2014
- ↑ Ida-Viru maakonna Iisaku valla, Järva maakonna Järva-Jaani valla, Lääne maakonna Haapsalu linna ja Lihula valla, Pärnu linna Sindi linna, Pärnu maakonna Vändra valla, Põlva maakonna Kõlleste valla, Saare maakonna Laimjala ja Pöide valla ning Võru maakonna Sõmerpalu valla omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta (Vastu võetud 26.09.1991)